Kas hakkas kõhe? Õigusega. Selle päevakajalise panuse on bläägi saatnud taas kord innukas kaastööline Helen. Retsept! Ei, mitte getoparoodilises mõttes! Ta kirjutab nõnda:
"[Mul tekkis] kell kaks öösel kange tahtmine kooki küpsetada. Kuna öise eluviisiga toidusuretajatele meie riigis ei mõelda ja kõik poed olid juba ammuilma suletud, pidin käepäraste vahenditega läbi ajama. Niisiis kallasin endale klaasitäie veini, määrisin *ad-hoc*-koogipõhjale vanaema tehtud peedi-õunamoosi (mis vääriks põneva kontseptsiooni poolest ehk isegi omaette blogikannet) ning raputasin peale kamalutäie teise vanaema nopitud ja ema poolt poolvägisi kaasa pandud jõhvikaid. Siis rändas kogu see kupatus ahju. Mõne aja pärast hakkas köögist kostma veidraid visisevaid plaksatusi. Kui asjalugu kaema läksin, tardusin tummas imetluses ahjuukse ette: plaadikoogist oli saanud lahinguväli, kus jõhvikad järgemööda otsekui miinile astununa kõrgustesse sööstsid ja oma sisikonna ahjuseintele määrisid. Võigas, ent oma kohutavuses peaaegu ülev. Võiks öelda, et täna öösel sai minu köögist tõepoolest kodusõda."
Selle viimase pildi osas ma ei ole nüüd kindel. See on natuke ikka nagu päris köögiblogist. Selles mõttes, et midagi, mida ju... s ö ö k s, eks ole? Aga noh, leppigem sellega. Kontekst on siiski nii otseses mõttes kodusõjaline, et pirtsutada näib kohatu.
Öise eluviisi alaseid kaebusi, pean tunnistama, on hetkel siiski raske mõista. Ootan pikisilmi, millal iseseisvunud kellavärk viimaks ometi magama lubab minna. Vt. ka Iko Maran, "Pikk päev".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar