Piparkoogipeldik valmis minu ja Mari-Liisi meeldiva ja sünergilise koostöö tulemusel. Õieti oli suurejooneline kokandusüritus ette nähtud Mari-Liisi järeltulija lõbustamiseks, tema aga jäi haigeks ning magas terve õhtu vastaliselt ja plaani saboteerivalt teises toas (vrd. ka "värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt"). Me siis lahutasime köögis täiskasvanulikult meelt.
Nagu öö ja päev:
Peldik näeb välja justkui bukkake-festival (kui kasutada üht herr Mülleri meelisväljendit) sellepärast, et pidime ta kokku kleepima glasuuriga. Kavatsetud karamellsiirupist sai niisugune asi:
Mis see on, ei tea. Lõhnas suhkru moodi. Kuigi ma ei teadnud, et suhkur lõhnab.
Oooo, oooooooooo.
VastaKustuta(Hääldada tunnustava jaapani aktsendiga)
oi, kui toredad aastaajalised soovid. See inspireerib mind peaaegu tegema gustatiiv-olfaktoorset uuringut teemal "kas enne jõulu külmkappi jäänud kanakoiva liha on veel söödav", mis võib muidugi lõppeda teemal "Kõht on kodusõda".
VastaKustuta