Ent see selleks. Mul käis nädalavahetusel külas välitöid tegemas Helen. See tähendab, banaaniglämmarid käisid ka, aga nemad pidasid end hillitsetumalt ülal ega teinud nii:
Algul kurtis kaastööline, et nuga on nüri (tõsi, mõnevõrra ropemas maneeris), ja kui ma selle peale väitsa sõnakuulelikult ära teritasin - külalise sõna on ju seadus -, nojah, siis ei olnud enam keegi ega miski kaitstud.
Ega ma ei ütle, minul oli hommikul tore üllatus. "American Psycho" tuli meelde ja puha. Võta ainult ja pildista. Viimast muidugi paari kombekohase päeva möödudes. Nüüd on siis see koostegemise rõõm ka ära proovitud. Muidu ikka mõtle, et kuidas see käib nõnda: üks teeb ja teine jookseb mööda toimetusi... Vaat just nii ongi!
Omapäi saan ju jätkuvalt hakkama üksnes selliste kitšimotiividega:
See on aga juba kõik olnud, kõik tehtud, ei väärigi enam jäädvustamist. Nii et tulgu teisedki julgesti minu juurde välitöid tegema, kui endal kodus kohe kuidagi ei lähe! Kaks pead on ikka kaks pead!
Sidrunirappija langetab kahetsedes pea. Imelik küll, mulle jäi enne just mulje, et pidasin end ometi kord peaaegu väärikalt üleval (kui välja arvata hirmsa tatraleotise hommikused mõjud, millel õnneks puudusid tunnistajad). Näitab taas kord, kui piiratud on meie arusaamine iseendast...
VastaKustutaAga teinekord võib laimi ka sekka lõikuda, saab värvikama kompositsiooni.
Ei no mina olen viimane, kes tuleb väitsaga inimesele ütlema, et too ei ole väärikas. Olid muidugi väärikas!
VastaKustutaMa koguni püüaks ise kah teinekord ohjeldamatu patramise asemel rohkem noatööle rõhku panna.
See tomat (onju, tomat?) on tore näide meretagusest manga-kultuurist. Tomat justkui vaataks sulle oma imeliste suurte särasilmadega otsa ning tänaks Sind, et talle elu andsid.
VastaKustuta