Nagu lubatud, on ka tänane külalisesinemine supiteemaline. Meiega jagab oma vaateid supile Made alias Mudlum blogist ZA/UM. Erinevalt eelmisest postitusest on täna tegu herne-, mitte frikadellisupiga; ent üks eriline omadus on sel veel: see supp EI OLE halvaks läinud.
Hea lugeja, kas kehitad sa siinkohal hämmeldunult õlgu? Kas peatud poolelt lauselt ja jääd imestades mõtlema: pole siis mitte miski enam püha? Seesugune asi tundub sulle kohatu, vahest koguni solvav? Esmapilgul võib-olla õigusega. Ent kuulakem, mis on kaastöölisel öelda:
"Tähtsaim avastus - toit ei pea olema halb, selleks et olla inetu! Peakangelane, eile keedetud hernesupp, mis maitseb päris hea näeb välja kordades koledam kui nii mõnigi tohletanud sidrun."
Vaat need on kuldsed sõnad. Õigupoolest alustaski blääg ju just niisuguse sentimendi tähe all: esimene postitus pakkus vaatamiseks äsjavalmistatud, vaevalt jahtunud (kas see väljendus tekitab mingisuguseid konnotatsioone?) hakkliha-seenekastet. Edaspidi on see liin aga kahetsusväärselt unarusse jäänud. Üles pildistamata on nii kardemoniga kuklitainas kui nii mõndagi muud võigast ja täiesti värsket. On tõeliselt tervitatav, et Made seda meile jälle meelde tuletab! Veel täpsustab ta:
"Juhin tähelepanu, et külma supi pind peaks normaalselt olema tasane - hangunud. Siin on aga lusikaga käsi käinud ja uuristanud lihatükkide koha pealt supi pinna sisse augud."
Minu meelest tõesti, ega eelmise postituse frikadellisupiga palju vahet ei paista. Või kuidas? Reader poll!
Edasi on kujutatud supianumat tema loomulikus, õiguspärases keskkonnas, mugavasti teiste potentsiaalikate objektide vahel. Esiplaanil paistab kassitoit, taamal aga presskann kohvipaksuga - kes teab, vahest varsti, varsti...?
Seoses kassitoidu, kasside ja muude koduloomadega meenutab kaastööline meile ka seda, et kõik on relatiivne: "[K]oera köök näib olevat minu voodi, sealt leidsin eile kaks toidukarpi ja ühe kuivanud saia ning paar näritud konti."Veel on üles pildistatud etapp ühest ürgsest ja pidevast protsessist: tasside tekkest horisontaalpindadele: "Kaunis kompositsioon tassidega on esikusse kogunenud eilse päeva jooksul - käin nimelt kas kohvi-limonaadi või piimaga õues suitsu tegemas ja tagasi tulles asetan tassi hajameelselt kapile."
Ühe päevaga nullist kuueni (kui klaasi ka lugeda) - pole paha! Pean tunnistama, et mul enesel läheb enamasti kauem. Või ma ei tea, kas mul üldse on kodus kuus tassi.Lõpetuseks aga üks äärmiselt meeleolukas kaader, mis vist kommentaari ei vaja:
Südamlik tänu Madele selle silmiavava postituse eest! Võtkem kuulda ja pidagem silmas: esiteks, ka voodi võib olla (koera) kodusõda; teiseks, teinekord on bläägis kohta ka värskele toidule. Think out of the box!
Viimase paari päevaga on bläägi postkasti tabanud lausa uskumatu kaastöödelaine. Eks see on tegelikult muidugi päris loogiline: hämar, ühetabane, melanhoolne jaanuarikuu paneb põhjamaa inimese igatsema midagi ilusat, midagi joovastavat, midagi hingele - või kui kasutada Rein Veidemanni sõnu, siis midagi, mis "mis meie hajaliolekut liidaks, meis tervikut kujundaks, lohutaks, inimesestaks". (Poliitiliselt korrektne disclaimer: tema ei rääkinud tegelikult mitte jaanuarikuu kahjulikust mõjust, vaid millestki muust. Kahtlustan, et kirjandusest kui niisugusest ja üleüldse, laiemalt.) Eks just selle pakkumisega siinne lehekülg tegelebki. Ega muud kui anname pihta!
Kaastööline Liinushka pajatab: "Täna, reede õhtul koju laekudes tahtis hais välisukse peal maha murda. Eelmise nädala laupäeva pohmellihommikul oli see supipott mu sõber. Kui habras on elu - nädal hiljem reede õhtul ajab see sama isend mind öökima, kuna hais tahab tappa ja eeldatavasti ka maitse ei ole enam sama."
Olen muuseas väga tänulik, et Liinushka teemareal ära märkis, millega on tegemist. Eriti just kuumtöödeldud ja/või peenestatud toitude puhul on sellest teatud staadiumis kaunis raske aru saada. Esimesel pildil justkui paistaks midagi frikadelli moodi - aga selle aimamiseks tuleb siiski taustaga kursis olla.
Kaadritest väljaloetava üldistuse on kaastööline seekord samuti juba tabavalt sõnastanud. Nii ta on, kõik on kaduv. Ja nii ta on, teinekord tõesti lööb koduust avades ninna jälk lehk. Palun mitte suhtuda halvustavalt, seesugune episood on jäädvustatud juba Leelo Tungla raamatus "Kristiina, see keskmine", kus suvekodust naasev perekond leiab köögist taldriku pooleldi söödud lõunaga (selle on sinna jätnud õppesõidutunnist muserdatud isa). Ning nõukogude lastekirjanduses ei kujutataks ometi midagi moraalselt väära. Nii et!
Küll juhiksin tähelepanu nende esmapilgul staatiliste fotode tegelikule intensiivsusele ja väljendusjõule. Esimese kaadri puhul võib kaamera tinglikult samastada inimsilmaga; tekib mulje, nagu jõuaks lusikatäis eksponeeritud ollusega iga hetk vaatajale suhu. Kui see ei ole pinge, siis mis on, küsin ma! Teises kaadris viitab üldplaan jällegi hoopis teistsugustele arengutele. Näivalt süütu, hele, steriilne taust osutub tähelepanelikumal vaatlemisel tualetimiljööks. Eks sümboliseerib just vesiklosett tänapäeva linnaühiskonnas millegi väljaheitmist (is this even a proper pun?), millestki vabanemist, hüvastijättu vanaga ja ühtlasi uue algamist. Suppi ootab kadu ja häving! Missugune mastaapne lõppmäng sellele minimalistlikule, kahest fotost koosnevale pildireale! Vaikelulise maski taga peitub jõuline narratiiv.
Suur tänu Liinushkale; etteruttavalt olgu öeldud, et ka järgmises postituses tuleb tegemist supiga. Ent mis supp see on? Mida ütleb Greg Cathyle? Kelle leiab pööningult Tony? Sellest juba järgmises osas.
Uuel aastal uue hooga! See tähendab, uue hooga olen lasknud mitmel kaastööl juba lubamatult kaua postkastis kopitada nagu ikka. Mea culpa! Kergendav asjaolu on muidugi see, et parasjagu on sess. Ei, eksameid ma ei anna (ega võta). Aga see paistab ümberkaudu sotsiaalselt aktsepteeritud vabandusvormel olevat.
Igatahes püüan siinkohal oma vea parandada ja lajatan topeltpostitusega. Nimelt on jumalik ettehooldus seekord saatnud postkasti kaks kaastööd täpselt ühel ja samal teemal: sidruni kasutamine kodumajapidamises. Postituse pealkiri on laenatud suurepäraselt Sulev Meedialt: eks püüan minagi kolmanda ringi loorbereid lõigata. Teema on bläägis tegelikult varemgi populaarne olnud, seni pole aga avanenud võimalust näha päris rööbiti, kuidas kaks kunstnikku lahendavad sarnase ülesande. Esimese kaastöö läkitas juba uusaastatervitusena bläägis varemgi esinenud Manjana:
"Algselt olid sidrunid kenasti joogiklaasis."
"Kuna läbi klaasi pildistamine nõuab pingutust, võtsin käärid ja tõstsin sidrunid ühtse komplektina paberile. Sidrunite paremal küljel on väike pigistusjälg näha."
"No ja ülejäänu on juba puhas kunst. Sidrun on end suht korralikult üleval pidanud ja vaid üht sorti hallitusseenega ühinenud. Ilmselt on tegemist monoseksuaalse sidruniga."
Teine kaastöö pärineb bläägidebütandilt Evelilt, kes on oma kaaskirjas lakoonilisem:
"Kuidas laisad inimesed teed joovad..."
"...ja lasevad sidrunil kannus hallitama minna."Mulle näib, et pildikeel on kahel kunstnikul suhteliselt sarnane. Manjana on küll suuremat rõhku pannud makrovõtetele, ent klaasiga pilt tõestab, et ta valdab ja hindab ka teistsugust tehnikat. Mõlema fotograafi pildid on minimalistlikud, selgete ja teravate kontuuridega, taust on hele ja puhas, esiplaani värvipaletis on olulisel kohal erinevad hallid (kuigi tõsi, Manjana toob kollase tooniga sisse ka väikese kontrasti). Ütleksin, et siin võib tabada ühist hingamist - või on selle dikteerinud materjal? Kes teab!
Sestap tahaksin oma analüüsis süüvida eeskätt taieste kontseptuaalsesse külge. Kuidas sidrunit kodumajapidamises ikkagi kasutatakse? Senistes bläägikannetes on senjoor Sidrun figureerinud n-ö vabas olekus, seekord aga näeme teda tööpostil, erinevates joogianumates. Eveli näitab sidrunit, mis on täitnud oma kohust sooja rüüpe koostisosana, Manjana teostes on tegu olnud ilmselt jaheda joogipoolisega. Vahest on just sellest tingitud ka erinevus hallitusseentes: soojas leotatud frukt eksponeerib pehmemaid, heledamaid saarekesi, külmas joogis hoitud eksemplar aga tumedamat halli ja karmimat välimust. Selles mõttes on tegu täiesti komplementaarsete teostega, mis illustreerivad suurepäraselt pikaajalise keskkonna erinevat mõju antud objektile. Siit annaks täiesti mingi herderliku teooria välja arendada. Oh sa põhjamaine, kiretu, monoseksuaalne sidrun! Sealjuures on mõlema anuma klaasile kondenseerunud veetilku, mis viitab siiski teatavale ühisosale. Maailm - nii kirev, ja ometi taandatav samadele alustele... Elu sünnib veest.
Ühtlasi tahaksin tänase teema tuules ära märkida, et jõin eile Saku Õlletehase uudisjooki Chill Sidrun. See oli ka täiesti bläägimaterjal. Õigupoolest lisangi ta siia (pilt võetud SuperAlko kodulehelt):
Noh, see... Ma ei tea. Koduste vahenditega ükski sidrun vist päris nii halvaks ei lähe. Selleks on ikka tehast tarvis.
Paistab, et vähemalt ajutiselt on südatalv järele andnud. Minu viiekorruselise kortermaja katuselt langeb sulalund sellise võimsa mürinaga, et kavatsen tulevikus sellest protsessist kirjutada olukirjelduse, moodsa urbanistliku ekvivalendi Jüri Parijõe pildikesele jääminekust. Nüüd ongi paras aeg tuua vaka alt välja viimase külalisesinemise teine pool, milles samuti heiastub mälestusi soojematest aastaaegadest. Korrespondent Kaeraväljalt kommeteerib:
"Need liblika ja tomatitega pildid on tehtud täiesti juhuslikult, ilma sinu bläägile mõtlemata."
"Lähemal silmitsemisel on tomatite puhul juba märgata riknemise märke - kas süüdlane on teolt tabatud?"
Südant soojendavad need kaadrid jahedas jaanuarikuus kahtlemata. Nii floorat kui faunat - mida võikski üks toidublogija veel tahta? Küsimusi tekitab minus aga väide võetud fotode juhuslikkuse kohta. Kas tõesti on ilma suunava käeta sattunud taustale teos "Tervendav köök: põhjalik teejuht tervisliku toitumise juurde"? Ja kas see elajaloom mitte ei vaata elegantse poolpöördega otse kaamerasse? Kas ei siruta ta käpakest tomati küljel pakatanud lõhe poole just nii, nagu turist küünitab puhkusefotol tervendava allika suunas? Asi on kahtlane.
Oma korrespondendi sõnu ma muidugi mõista kahtluse alla ei sea. Siiski panen kõigile lugejatele südamele: ka lavastuslikkust ei tasu häbeneda! Kui kohtate köögis putukat, närilist, bakterit või köögivilja, kes tahab jääda pildile just mõne spetsiifilise kulissi taustal, kes tahab võtta just seda või teist veidi ebaloomulikku asendit - jumal temaga, las ta poseerib. Eks kuulu ju väikene teatraalsus ka argielu juurde. Ja teinekord veidike härjaverd. "Tattoo," nagu performance'i-tunnis ikka öeldi!
Hallitavat uut aastat, armas rahvas! Ise ei saa ma teile parasjagu kahjuks midagi pakkuda: vanemad koristasid köögi meelega ära, enne kui neile külla läksin (ja irvitasid veel näkku ka, minul oli isegi fotoaparaat kaasas), ise aga jäin haigeks, maitset ei tunne ja olen nähtavasti kogu riknenud toidu oma külmikust kogemata ära söönud. Praegugi maiustan siin viilakaga jõulukeeksist, mille vanaema detsembri keskpaiku küpsetas. Arvasin, et on ammu otsas, aga ei, külmkapi tagumises nurgas leidus veel üks suupärane pala!
Appi tõttavad tublid kaastöölised. Täna presenteerib meile oma tööd juba tuttav korrespondent Kaeraväljalt, kes, nagu järjekorras teiselt pildilt näha, elab tegelikult juba ammu Lasnamäel. Seekord on tegu koguni rahvusvahelise koostöö viljaga: kunstiteose kontseptsiooni loomisel on abiks olnud disainer Prantsusmaalt.
Reeglina kõneleb pilt rohkem kui tuhat sõna. Kergesti võib ent juhtuda, et Eestis sündinud ja kasvanud inimesed - nagu mina, nagu korrespondent Kaeraväljalt, nagu vahest ka sina, hea lugeja - ei mõista lõpuni vana Euroopa kultuuritraditsiooni esindaja peas käärivaid mõtteid (pun intended, need I say?). Kirjasaatja kurdab:
"Aga vat need õunaäädika pildid - need on julie tehtud, kes sundis mind äädikapudelit just sinu jaoks rõdul õiges valguses eksponeerima. Mina ei näinud selles mingit erilist vaatamisväärsust, olin selle ise ühel saagikal õunaastal pool-juhuslikult õunamahlast valmistanud ja kasutan seda siiani mõnes peenemas roas, mis just õunaäädikat vajab. Need pildid on siis just sinule mõeldes tehtud. Saadan need järgmise kirjaga, vali ise, mis kõnekamad on. Mina ju täpselt ei tea, mida see julie seal äädikas nägi."
Seesuguse personaalse tähelepanu eest on teie alandlik bläägipidaja kahtlemata väga tänulik. Vahest olen minagi sattunud mõnd mainitud rooga maitsma? Samal ajal kisub niisugune kultuuridevaheline konflikt oma lahkamisel paratamatult otsima abi postkolonialistlikust mõistestikust. Ilmselge on see, et Euroopa kolonist ja Metsiku Ida elanik ei mõista üksteist: esimene peab kõlbmatuks kõntsaks seda, mis teise jaoks on igapäevane või koguni peen roog (vrd aganaleib). Postkolonialistlikule diskursusele omaselt selgub aga asja lähemalt vaadeldes, et käesoleval juhul on kahe poole suhe keerulisem: väidetav riknenud toit ei olegi algupärane; vastupidi, see on üle võetud kolonisaatorite köögist ja hiljem lõimitud kohalike kulinaarsete tavadega ("enesekolonisatsioon"). Võõrast, aga ihaldusväärset nähtust on püütud jäljendada käepäraste vahenditega, valmistades seda ise oma aia õuntest. See on ühelt poolt sundkäik, teisalt aga hõlbustab ka nähtuse kodustamist, ebaõdususe mahendamist. Tähenduslik on tõenäoliselt ka täpsustus "pool-juhuslikult": alateadlikult eitab koloniseeritu võõra omaksvõttu, tahtes näidata, et sündmused on kulgenud isesoodu, tema tahtest sõltumatult.
Vürtsi lisab asjale muidugi see, et kohal on ka teiste koloniseerivate kultuuride elemendid: neste on villitud Jack Danielsi pudelisse (vrd importkilekotid kui staatusemärk), taustal aga paistavad õndsa sovetiaja paneelelamud.
Väga õpetlik juhtum. Tänan südamest nii korrespondenti Kaeraväljalt kui disainerit Prantsusmaalt!
Ühtlasi tahaksin siinkohal õhku visata küsimuse: mis siis on need peenemad road, mis just õunaäädikat vajavad? Mina olen tuttav kahe õunaäädika kasutusvõimalusega. Üks on figuuri parendamine, mis käib vist kuidagi nõnda, et tuleb juua õunaäädikat seni, kuni see sisikonna ära söövitab ja vööümbermõõt seeläbi väheneb. Teine võimalus on valmistada kokteili "See pole kõige hullem", mille me ühes kaastöölise Triinuga kunagi põhikooliaastatel tema vanematekodus igavledes välja mõtlesime. Kokteil "See pole kõige hullem" sisaldas kõiki külmkapis leiduvaid vedelikke. Ei, mitte viina, rummi, šampanjat ja nii edasi. See ei olnud sedasorti külmkapp. Rohkem nagu õli, kurgimarinaadi ja majoneesi. Ja õunaäädikat.
Mida siis õunaäädikaga tegelikult tehakse? Jään ootama teie vastuseid; bläägiveergudel aga juba varsti Kaeravälja korrespondendi kaastöö teine pool, sedakorda ausalt ja ehedalt eestimaine. Peaaegu.
