Külalisesinemine nr. 14 ja avalik vabandus maarahva ees

Juba ennegi bläägis esindatud ilus ja rikas maa Itaalia on andnud meile veel ühe kaastöölise. Korrespondent rõõmustab: "Nüüd viimaks ometi on mul fotomaterjali otse Itaaliast, mis tõestab, et ka sellisel maal, kus toidukultuur nii kõrgel tasemel, ei tule puudu roiskumisest, hallitusest ja muust säärasest. Aga roiskumine on ju midagi niivõrd poeetilist ja pole siis midagi imestada. On ju Itaalia tuntud oma kunstnike ja poeetide poolest."

"Esiteks esmavaade 2-aastasele majoneesile. Vaga vesi, sügav põhi. Eksterjöör ei reeda sisemust."



"Teiseks lähem vaade purgi sisse."



"Itaalia sidrunid on küll sinu blogis juba vaatluse all olnud, aga küll küllale liiga ei tee. Minu meelest väärib tähelepanu see, kuidas vana kuivanud sidrun erineb väga vanadest ja väga kuivanud sidrunitest (kollane versus oranžikaspruun)."



"Parmegiano juust originaalpakendis."

"Ja lõpuks tõeline pärl: kuivikud..."

"Kõigepealt üldvaade, siis veidi lähemalt ja siis..."

"Olen alati arvanud, et kuivikud on... noh, kuivad ja elutud. Aga võta näpust. Kuivikud on elupaigaks väikestele armsatele ussikestele."

Autori kommentaarid on nii asjalikud, ammendavad ja intertekstuaalsed, et ega palju lisaks öelda ei olegi. Vahest tasub üksnes tähelepanu juhtida eripärasele stiilile. Kui suurem hulk siinseid külalisesinejaid viljeleb abstraktsionismile lähenevat, kunstiliste pretensioonidega pildistuslaadi, siis täna on tegu üsna puhtakujulise reportaažiga: selged, ilustamata, puhtal taustal, kõrge illustratiivse väärtusega pildid ning informatiivne saatetekst, mis muuhulgas paigutab esitatud kaadrid kultuurilisse konteksti ja kust ei puudu võrdlev aspekt. Meeldiv on näha seesugust isikupärast käekirja, mis lubab aimata nii nähtud vaeva kui korrektset meelelaadi. Täname, kaastööline Itaaliast!

Ise pean endale aga tuhka pähe raputama: tegin eelmises postituses maarahvale kõvasti liiga. Joovad? No joogu! Vähemalt on süda õige koha peal. Nendega annab asju ajada. Nagu ma õieti rääkisingi sellest vapsikust - asjalik, viisakas, ootab oma korda, ei kadetse, ei jõura. Linnas seevastu on minu naabruskonda elama asunud nähtavasti tema noortest narkaritest sugulased. Pöidlapikkused nahhaalid ilmuvad kohale pimeduse saabudes (normaalne vapsik minu teada magab sel ajal), tulevad karjakaupa, arutud, tigedad ja närvilised, litsuvad ennast akna vahelt sisse ja kukuvad laamendama: sumisevad õõvastaval häälel, peksavad peaga vastu seinu ja lagesid, togivad kööginõusid, nii et plekk koliseb. Kui huligaanid aknast välja kupatada ja aken sulgeda, hakkavad nad ahastavalt kehaga vastu klaasi viskuma ja tahavad tagasi. Muu kui võõrutusnähtudega ma sellist jaburat käitumist seletada ei oska.

Mina seisan see aeg halvatult ukselävel, püüan ühe silmaga jälgida köögis ja teisega toas märatsevaid bandiite, silmist aga voolavad kibedad pisarad... Sellepärast mul neist pilti ei ole. Ja ega sihukesi ei julgegi pildistada. Tõenäoliselt antaks nuga ja võetaks fotoaparaat käest nagu Iquitoses Beleni slummis. Ei, maal sellist asja ei näe.