Appi tõttavad tublid kaastöölised. Täna presenteerib meile oma tööd juba tuttav korrespondent Kaeraväljalt, kes, nagu järjekorras teiselt pildilt näha, elab tegelikult juba ammu Lasnamäel. Seekord on tegu koguni rahvusvahelise koostöö viljaga: kunstiteose kontseptsiooni loomisel on abiks olnud disainer Prantsusmaalt.
Reeglina kõneleb pilt rohkem kui tuhat sõna. Kergesti võib ent juhtuda, et Eestis sündinud ja kasvanud inimesed - nagu mina, nagu korrespondent Kaeraväljalt, nagu vahest ka sina, hea lugeja - ei mõista lõpuni vana Euroopa kultuuritraditsiooni esindaja peas käärivaid mõtteid (pun intended, need I say?). Kirjasaatja kurdab:
"Aga vat need õunaäädika pildid - need on julie tehtud, kes sundis mind äädikapudelit just sinu jaoks rõdul õiges valguses eksponeerima. Mina ei näinud selles mingit erilist vaatamisväärsust, olin selle ise ühel saagikal õunaastal pool-juhuslikult õunamahlast valmistanud ja kasutan seda siiani mõnes peenemas roas, mis just õunaäädikat vajab. Need pildid on siis just sinule mõeldes tehtud. Saadan need järgmise kirjaga, vali ise, mis kõnekamad on. Mina ju täpselt ei tea, mida see julie seal äädikas nägi."
Seesuguse personaalse tähelepanu eest on teie alandlik bläägipidaja kahtlemata väga tänulik. Vahest olen minagi sattunud mõnd mainitud rooga maitsma? Samal ajal kisub niisugune kultuuridevaheline konflikt oma lahkamisel paratamatult otsima abi postkolonialistlikust mõistestikust. Ilmselge on see, et Euroopa kolonist ja Metsiku Ida elanik ei mõista üksteist: esimene peab kõlbmatuks kõntsaks seda, mis teise jaoks on igapäevane või koguni peen roog (vrd aganaleib). Postkolonialistlikule diskursusele omaselt selgub aga asja lähemalt vaadeldes, et käesoleval juhul on kahe poole suhe keerulisem: väidetav riknenud toit ei olegi algupärane; vastupidi, see on üle võetud kolonisaatorite köögist ja hiljem lõimitud kohalike kulinaarsete tavadega ("enesekolonisatsioon"). Võõrast, aga ihaldusväärset nähtust on püütud jäljendada käepäraste vahenditega, valmistades seda ise oma aia õuntest. See on ühelt poolt sundkäik, teisalt aga hõlbustab ka nähtuse kodustamist, ebaõdususe mahendamist. Tähenduslik on tõenäoliselt ka täpsustus "pool-juhuslikult": alateadlikult eitab koloniseeritu võõra omaksvõttu, tahtes näidata, et sündmused on kulgenud isesoodu, tema tahtest sõltumatult.
Vürtsi lisab asjale muidugi see, et kohal on ka teiste koloniseerivate kultuuride elemendid: neste on villitud Jack Danielsi pudelisse (vrd importkilekotid kui staatusemärk), taustal aga paistavad õndsa sovetiaja paneelelamud.
Väga õpetlik juhtum. Tänan südamest nii korrespondenti Kaeraväljalt kui disainerit Prantsusmaalt!
Ühtlasi tahaksin siinkohal õhku visata küsimuse: mis siis on need peenemad road, mis just õunaäädikat vajavad? Mina olen tuttav kahe õunaäädika kasutusvõimalusega. Üks on figuuri parendamine, mis käib vist kuidagi nõnda, et tuleb juua õunaäädikat seni, kuni see sisikonna ära söövitab ja vööümbermõõt seeläbi väheneb. Teine võimalus on valmistada kokteili "See pole kõige hullem", mille me ühes kaastöölise Triinuga kunagi põhikooliaastatel tema vanematekodus igavledes välja mõtlesime. Kokteil "See pole kõige hullem" sisaldas kõiki külmkapis leiduvaid vedelikke. Ei, mitte viina, rummi, šampanjat ja nii edasi. See ei olnud sedasorti külmkapp. Rohkem nagu õli, kurgimarinaadi ja majoneesi. Ja õunaäädikat.
Mida siis õunaäädikaga tegelikult tehakse? Jään ootama teie vastuseid; bläägiveergudel aga juba varsti Kaeravälja korrespondendi kaastöö teine pool, sedakorda ausalt ja ehedalt eestimaine. Peaaegu.
ole igasugu kolonialismidele suht halvasti alluv tyyp, aga edastan minuni jõudnud kuuldused õunaäädika toorsalatites kastmena kasutamise kohta (mee-õunaäädikakastmest rääkis kunagi yks päälinnas elav proua, muude õli-äädikakastmete kohta olen paar korda ajalehest lugenud. muide, ma ei armasta ajalehtede kokanduslisasi, tegu oli muudesse teemadesse lisatud rootkit-tyypi infoga.
VastaKustutaei saa miski korraliku rammusa hapukoore ja selle kõigis vikerkaarevärvides hallitavate vanadusvormide vastu.
Õunaäädikas on asi, mis tegelikult võib stiihiliselt tekkida ka ilma igasuguste võõrmõjudeta; pigem on enesekolonisatsioon kutsutud maskeerima tegelikku tõde, iidset talupojatarkust "kui hamba all veel ei karju, sünnib süüa".
VastaKustutaMind hakkas hirmsasti paeluma, mis seal pudelis õieti elab. Tahaks selle kultuuriga kohe katseid teha.
Minu kogemus õunaäädikaga (see oli parajasti kodus ainuke äädikas, ostetud ei mäleta mis eesmärgil)- sellega saab sealihale tekitada hõrgu oksemaitse. Söömata see praad tookord jäigi.
VastaKustutaVabandust nende ees, kes jäid minult neid peente toitude retsepte ootama - viibisin gurmeereisil Sloveenias, kus peamiselt valmisid road kas kapsa, veini, prošuto või nende kõigi kolme kombineerimisel- reisi tipphetkeks pidi olema konserveeritud kaheksajalg, aga kõigi kergenduseks osutus see purgi avamisel siiski sealihaks. Selle reisiga seoses meenusid mulle ühe sloveeni lapsepõlvemälestused - neil oli kombeks palava ilmaga õunaäädikat veega segatult janu kustutamiseks kasutada. Ise pole ammu peeni roogi valmistanud ja mäletan ähmaselt, et olen seda kasutanud salatikastmetes, hapukurkide valmistamisel (häda sunnil, kuna normaalne äädikas sai otsa), suppides ja miskit moodi ka mingite magustoitude juures (oli see nüüd ahjuõunte tegemise või kuidagi mingi jäätise lisandi valmistamisega seotud, seda ei mäleta).
VastaKustutaJa Notsule - olen nõus teaduslikel eesmärkidel oma äädika ohverdama. Kuigi käisin teda praegu just maitsmas ja minu arust on see ainult paremaks läinud. Ja austet bläägipidaja, mul tuli meelde, et viimati kasutasin seda väärtulikku kraami veekeetja puhastamiseks- tõe huvides tuleb küll öelda, et siis oli köök ka päris halba haisu täis.
VastaKustutaKui maitseb hästi, siis äkki elab seal sees täiesti korralik ja auväärne pärm, millest saaks aretada uue isamaalise õunaäädikapärmi tõu.
VastaKustuta