Head naistepäeva!

Tund on tulnud. Sotsiaalne südametunnistus ei luba mul enam vaikida. Teadupärast mürgitab meedia meie teabest küllastunud ajastul iga päev miljoneid süütuid hingi lugematute väärkujutelmadega ümbritsevast maailmast. Kõige jälgimate sedasorti väärkujutelmade hulka kuuluvad mitmed meelitavad kuvandid köögist: köök kui põnevate katsetuste tanner; köök kui kodu hubane süda; köök kui glamuurne ajaveetmispaik... Neid kuvandeid toetavad osavad konspiraatorid võltsitud "fotodega", kus näidatakse puhtusest säravaid kööke täis nõusid isuäratava toiduga; taustal naeratavad punapõsksed lapsed, sirutades kätt koogitüki järele. Pilte saadab reeglina tüüpiline propagandatekst: maitsev, lihtne, valmib kiirelt, kogu pere lemmik.

Ei. See kõik on pettus, montaaž, digitöötlus. Kibe reaalsus on selline: köök on jälk koht, kus asjad lähevad mädanema, liisuvad, hallitavad, kattuvad paksu rääsunud rasvakorraga ja näevad ülepea igatepidi äärmiselt ebaesteetilised välja. Seda rasket, ebameeldivat tõde asungi nüüd järk-järgult paljastama, tuues avalikkuse ette kõik võikad köögidetailid. Loodagu köögist korrektne kuvand! Muidugi ei ole sellega alustamiseks paremat päeva naistepäevast. Rosa Luxemburg, Clara Zetkin ja Liis Tappo-Treial seisavad minu seljataga. Kuule ja kuula, oo maailm!

Alustagem mahedalt, et mitte heidutada kogenematut, meediast pimestatud lugejat. Esimene objekt on hakkliha-jahukaste seentega, eksponeeritud mittemidagiütlevas poolläbipaistvas plastist säilituskausis. Taamal mustad nõud:



Ebaühtlase konsistentsiga tükiline hallikaspruun mass. On ju vastik? Vaatame lähemalt:



Ei läinud paremaks. Mõtelge selle üle! Seniks aga väike eelvaade sellest, mida see blogi edaspidi teieni toob:



Õun. Vist. Või sibul? Mandariin ei paista olevat. Aga kurat teda teab. Jaa...