Külalisesinemine nr. 36 ehk frikadellisupp ja elu

Viimase paari päevaga on bläägi postkasti tabanud lausa uskumatu kaastöödelaine. Eks see on tegelikult muidugi päris loogiline: hämar, ühetabane, melanhoolne jaanuarikuu paneb põhjamaa inimese igatsema midagi ilusat, midagi joovastavat, midagi hingele - või kui kasutada Rein Veidemanni sõnu, siis midagi, mis "mis meie hajaliolekut liidaks, meis tervikut kujundaks, lohutaks, inimesestaks". (Poliitiliselt korrektne disclaimer: tema ei rääkinud tegelikult mitte jaanuarikuu kahjulikust mõjust, vaid millestki muust. Kahtlustan, et kirjandusest kui niisugusest ja üleüldse, laiemalt.) Eks just selle pakkumisega siinne lehekülg tegelebki. Ega muud kui anname pihta!

Kaastööline Liinushka pajatab: "Täna, reede õhtul koju laekudes tahtis hais välisukse peal maha murda. Eelmise nädala laupäeva pohmellihommikul oli see supipott mu sõber. Kui habras on elu - nädal hiljem reede õhtul ajab see sama isend mind öökima, kuna hais tahab tappa ja eeldatavasti ka maitse ei ole enam sama."





Olen muuseas väga tänulik, et Liinushka teemareal ära märkis, millega on tegemist. Eriti just kuumtöödeldud ja/või peenestatud toitude puhul on sellest teatud staadiumis kaunis raske aru saada. Esimesel pildil justkui paistaks midagi frikadelli moodi - aga selle aimamiseks tuleb siiski taustaga kursis olla.

Kaadritest väljaloetava üldistuse on kaastööline seekord samuti juba tabavalt sõnastanud. Nii ta on, kõik on kaduv. Ja nii ta on, teinekord tõesti lööb koduust avades ninna jälk lehk. Palun mitte suhtuda halvustavalt, seesugune episood on jäädvustatud juba Leelo Tungla raamatus "Kristiina, see keskmine", kus suvekodust naasev perekond leiab köögist taldriku pooleldi söödud lõunaga (selle on sinna jätnud õppesõidutunnist muserdatud isa). Ning nõukogude lastekirjanduses ei kujutataks ometi midagi moraalselt väära. Nii et!

Küll juhiksin tähelepanu nende esmapilgul staatiliste fotode tegelikule intensiivsusele ja väljendusjõule. Esimese kaadri puhul võib kaamera tinglikult samastada inimsilmaga; tekib mulje, nagu jõuaks lusikatäis eksponeeritud ollusega iga hetk vaatajale suhu. Kui see ei ole pinge, siis mis on, küsin ma! Teises kaadris viitab üldplaan jällegi hoopis teistsugustele arengutele. Näivalt süütu, hele, steriilne taust osutub tähelepanelikumal vaatlemisel tualetimiljööks. Eks sümboliseerib just vesiklosett tänapäeva linnaühiskonnas millegi väljaheitmist (is this even a proper pun?), millestki vabanemist, hüvastijättu vanaga ja ühtlasi uue algamist. Suppi ootab kadu ja häving! Missugune mastaapne lõppmäng sellele minimalistlikule, kahest fotost koosnevale pildireale! Vaikelulise maski taga peitub jõuline narratiiv.

Suur tänu Liinushkale; etteruttavalt olgu öeldud, et ka järgmises postituses tuleb tegemist supiga. Ent mis supp see on? Mida ütleb Greg Cathyle? Kelle leiab pööningult Tony? Sellest juba järgmises osas.