Geograafiline diapasoon laieneb - meie ees on kaastööline Kirepist! Kunstnik selgitab: "Roheline tee hallitusega. Umbes nädal aega kasvand."
Kui reeglina kontrasteerub siinses bläägis välja pandud piltidel vohav, jõuline orgaaniline elu steriilse, tihti suisa plastmassi-ilmelise urbanistliku taustaga, siis seekord on fotografeeritav objekt asetatud teistsugusesse miljöhe: mitte küll ka päris metsikusse loodusse, vaid nii-öelda vahepealsesse tsooni, mida võib pidada näiteks verandaks, lehtlapõrandaks või aiateeks. Korrapäraselt nelinurksed plaadid annavad märku inimosalusest keskkonna kujundamisel, samas on eksimatult tuntav looduse ligidalolek. Viimane manifesteerub... mingi taime lehtedes. Ei ole vist ikka päris võilill? Igatahes annab seesugune liminaalsituatsioon pildile põneva, omapärase meeleolu.
Kaastööline Kirepist kruvib üles ka ootusi: "Tead, mul oli ükspäev palju verd külmkapi alumises kastis (sulanud hakklihast), kuid ei tulnud pähegi, et teeks pilti. Aga selliseid asju juhtub arvatavalt edaspidigi, nii et lootust on." Eks jäägem siis lootma.
ETA: Kui ma nüüd järele mõtlen, siis rangelt võttes ei laiene see geograafiline diapasoon midagi. "Tartumaast" on ennegi juttu olnud. No eks ma pidasin iseenesestmõistetavaks, et kõik taipavad: tegu on lihtsalt asja suurekspuhumisega. Senised Tartumaa toidusuretajad elutsevad muidugi Tartu linna kujuteldavate müüride vahel.
Nõnda kirjutas juba aastal 1984 vene kirjanik Maia Ganina ajakirjas Таллин, arvustades üht eesti raamatut - missugust, ei ole hetkel oluline. Mis kissell? miks roosa? mõtlesin mina. Mõtlesin hoolega, kuna tegu oli enam-vähem ainsa fraasiga selles arvustuses, millest ma eesti- ja venekeelsete tüvede kattuvuse tõttu probleemideta aru sain, aga välja ei mõelnudki. Nüüd sain selgust. Küllap peeti silmas midagi sellist:
Tõsi, rangelt võttes ei ole tegu kisselliga. See on lihtsalt vesi lillevaasis, mis mingil põhjusel on muutunud roosaks. Rangelt võttes ei asu see ka köögis. Ent seekord kiskugu sümboli jõud puruks reaalsuse kammitsad. Raporteerin jällegi Tallinnast, vanematekodust - mingil põhjusel tundub roosa olevat siinne teemavärv, nagu näitasid juba legendaarsed kartulid, millele ma ei väsi viitamast. Tahaksin juhtida tähelepanu ka lillevaasi algupärasele ümbrusele. Hiljem parematesse valgustingimustesse lohistatud spetsimeni tabasin õieti sellisest kohast:
Eksponeeritud lugematute Loomingu aastakäikude taustal! Kas näeme siin mingit paralleeli selle juhtumiga? Antud juhul tasakaalustab võimalikule kultuuripederastiale viitavaid sisekujunduselemente aga klassikaline väikekodanluse embleem: nn stukkdekoor! Minu hinnangul täiesti imepärane kombinatsioon.Ühtlasi palun vabandust viletsa pildikvaliteedi pärast. Minu käsutuses oli veidi teistsugune fototehnika kui tavaliselt. Ma ei ole päris kindel, kas asi on aparaadis eneses või selles, et puhtast snobismist olen minetanud igasuguse oskuse peegelkaamera asemel kompaktkaameraga pilte teha. Aga ametliku järeldusena pakun kõigi fotohuviliste suureks rõõmuks igatahes välja selle, et pole midagi teha - Canon lihtsalt ei ole nii kõva firma kui Pentax. Haa!Lõpetuseks veel mõned kaadrid, kus kaunist roosat värvi paraku enam hästi ei paista, küll aga aimdub tavapärane nukker huku- ja hävingumeeleolu. Nautigem:
Niisiis - külmkapi sulatamine. Raske ja tänamatu töö. Ma ei oleks kunagi midagi sellist ette võtnud, kui külmkapp ei oleks otsustanud hakata mäkra mängima. Nimelt ei sulgunud enam külmkambri ja selle tulemusel ka mitte külmkapi enese uks. Meeleheite ja ajapuuduse sunnil püüdsin alguses ülekäte läinud kodumasinat korrale kutsuda suure ja terava noaga - nagu manuaal seda rangelt keelab -, abi sellest aga ei olnud. Pealegi hakkasid külmkambrisse moodustuma stalaktiidid ja stalagmiidid:
Jätame nüüd kõik meelde, et stalaktiit on see, mis tuleb ülevalt alla, ja stalagmiit see, mis läheb alt üles. Noh, ja viinapudel nägi välja selline:
Teadlik lugeja võib siinkohal karjatada: aga selline ju peabki üks viinapudel välja nägema! See on tõesti nii ja ega ma viinapudeli pärast kurtnukski. Asi on ainult selles, et üsna samasugune nägi välja näiteks ka spinat:
Pean tunnistama, et ega mul spinatiga suuri kogemusi ei ole, aga see ei tundunud ka päris õige. Vaata, mis küll tuleb siit - see on lehma rullbiskviit (Niit 1985):
Või vahukommid. Aga igatahes lehma omad, mitte inimese.
See-eest järgmine leidus on midagi sellist, mille täielik mõistmine ja hindamine tarvitseb ehk tõesti kõrgeimat inimlikku tunnetust:
Treenimata silm võiks ju arvata, et tegu on lihtsalt igivana searasvakamakaga. Ent selle bläägi lugejatele ei pea ma loodetavasti selgitama, et õigupoolest on piltidel sümboolselt kujutatud võitlust valguse ja varju vahel.Kui võitluse esimene etapp oli maha peetud, nägi tanner välja selline:
Ent veel ei olnud katsumused muidugi läbi ja külmkappi kasutada ei saanud - nüüd tuligi see jätta sulama. Et hommikul oleks kõigest hoolimata võimalik nautida koorega kohvi, improviseerisid osavad leidurikäed saadaolevatest vahenditest ajutise külmkapi: 
Arvasin, et ega see süsteem sooja suveilmaga ei tööta, aga öösel läks külmaks ja kõik toimis suurepäraselt. Kahjuks. Pidin hommikul pakitäie koort ära jooma, kuigi mingit kohviisu ei olnud, jalad pahkluudeni köögipõrandat katvas külmas vees. No et midagi raisku ei läheks!
Kes arvab, et katsumuste tasuks sain ilusa, puhta, tühja külmkapi, see eksib. Kõik need tuvastamatud hoidised määramatutest aastakäikudest panin sinna ikka ju ilusti tagasi. Ja vaat siinkohal tahaks öelda nii, nagu öeldakse Triina Saare alias Nadja Tederi novellis "Laikree Anni": "Sest seda minusugune harimatu inimene küll koristada ei oska, selleks peab ikkagi ülikooli haridus olema" (Saare 1956).
...tere, naabriproua!
Igatahes täna käis ta mulle ütlemas, et võiksin aknalaualt tuvisõnniku ära koristada. Lubas oma kellut ka laenata. Ma usaldusväärne inimene. "Jah, proua, muidugi, proua, ajan selle asja korda, proua," vastasin mina aupaklikult, endal jube hirm naha vahel - et millal siis sõrmed ukse vahele lüüakse. Ega tänapäeval ei ole ju naljaasi, kui pensionärist naaber ukse taha tuleb!
Olgu. Aitab. Isegi pikalt olen võõraste loorberite peal liugu lasknud - või kuidas olekski siin kõige parem metafoore miksida. Varsti pajatan teile sellest, kuidas ma külmkappi sulatasin. Aga enne on vaja veel mõned asjad klaarida. Näiteks see, et sidrun on simulant. On teine ennast punni ajanud nagu kerakala (no ütleme, et Takifugu rubripes ehk pruun kaljuhammas):
Endal ei ole õieti midagi häda. Täiesti värske ja tarbitav sidrun. Aga kus alles pungitab igast otsast:
Jah, sina! Ah nii süütult vahid otsa? Arvad, et siin majas ei osata halvaksläinud toitu ära tunda? Topeltannus hiniini ja märgadesse linadesse mässida - muud ei ole sellisega teha. Ptüi, ma ütlen.
Seevastu räim tomatis on kergelt halvaks läinud küll, aga see on õieti tarbetu. Noh, on mingid väikesed tupsukesed:
Hea küll, kui on, siis on. Aga äärmiselt fotogeeniline oli see konserv juba täiesti riknemata seisundis. Minu meelest meenutab natuke neid hiiri: 
Seljarootsud kenasti näha ja kõik. Muidugi äärmiselt maitsev. Ega ma ei oskagi õieti öelda, miks ta sedasi seisma jäi...
...ent esimene juhtum, mil esineja ei pelga avaldada oma kodanikunime. Tänane kaastööline on Triin Talk Tallinnast - inimene, kes lausa palgatööna seisab täie rinnaga meie kõigi elukeskkonna esteetilisuse eest. On hea teada, et ilumeelt ja pealehakkamist jätkub ka eraellu:
Saateteksti jätsin puändiks: "Arva ära, mis toiduga on tegu! võitja saab purgitäie hallitanud tomatipastat." Pean tunnistama, et mina panustasin esimese hooga küll moosile (tõenäoliselt maasika-). Tegu on peaaegu et õpikunäitega sellest, kuidas pealtnäha klassikaline motiiv peidab eneses avangardlikku twist'i. Kaunis!
Seekord on meie ees murca. "Värvilised makaronid läksid karvaseks ja nii ilus": 
Jah. Sõnadest jääb puudu, painutan imetluses pea. Midagi nii kaunist nägi siin viimati ehk roosade kartulite aegu. Paistab taas leidvat kinnitust, et esteetilisimaid vaatepilte pakuvad baastoiduained: makaronid, kartulid, muud köögiviljad. Wasabi-seesami ceviche? Toorjuustu terriin forellimarja ja vähilakkadega? Conchiglie pesto ja piiniaseemnetega? Ei. Ei ole vaja üle oma varju hüpata. Täiuseks on tarvis vähe.
Üha rohkem inimesi avab selle blogi tarvis oma kodused salved - seekord sõna otseses mõttes. Heade lugejatega jagavad oma esteetilisi elamusi tundmatuks jääda soovivad akadeemilised jõud, jällegi Tartumaalt. Saatetekstiga on nad kitsid, nii et laskem piltidel kõnelda enda eest:
Mis siis minagi siin pikalt retsenseerin. Tahaksin tähelepanu juhtida üksnes imekaunile, lopsakale punakaslillale värvitoonile, mis (kahtlemata hoolega kujundatud) tagasihoidlikul taustal imepäraselt kirendama lööb. Ühtlasi kontrasteerub maine, tagasi-juurte(sic!)-juurde-esteetikat rõhutav mullataust neitsilikult valge raamistusega, mis lubab vahest aimata urbanistlikku külmkapimiljööd. Vaoshoitud, klassikaliste vahenditega on ometi suudetud edasi anda peenekoelisi tähendusi. Siit aimdub erudeeritud maitse. Hea valik, tundmatud akadeemilised jõud!
Siinkohal tahaksin hetkeks paluda ka nende maailmas pettunute tähelepanu, kes leiavad, et parasjagu valitseb Lääne ühiskonnas suur tühjusekummardamine ja edevusekultus ning et inimesed ei ihalda muud kui üürikeseks püünele saada, ükskõik mis vahendeid see ei tarvitseks. Vaadake vähem tõsielusarju! Kvaliteetmeedias on näha täpselt vastupidiseid tendentse. Mitte keegi sellesinase blogi kaastöölistest ei tõtta ennast upitama, ei nõua oma viitteist minutit kuulsust! Demokraatlikus, heldes, ennastohverdavas anonüümsuses pakuvad nad oma töö vilju meie kõigi hüvanguks. Ja see on ilus, sõbrad. See on ilus.
Loomulikult kutsun ühtlasi teid kõiki üles saatma mulle kaastöid. Üheskoos võime me maailma muuta paremaks, ilusamaks kohaks, mida enam ei rõhu glamuuri raudne kand!
Aastaajad vahelduvad, temperatuur tõuseb, loodus ärkab talveunest ja trügib uue hooga peale. On aeg väsinud talv puhkusele saata ja teha ruumi kõigele noorele, kõigele värskele. Ent veel viimne hommage à, veel mõned pilgud minu talveaiale! Mandariin:
Viinamarjad:
Sidrun:
Pipar:
Ja last but not least kurk:
Mäletate seda porgandit, mis härma läks? Ütleksin, et kurk on isegi veel vingem. Porgand sealjuures rohelist värvust ei omandanud, kurk kergelt oranžika aga küll (vt. lõikepinda). Kui üldse mõni kurk peaks kellestki rohkem hääli saama, siis just see kurk.
Tegelikult domineerivad siin ülepea rohelised ja oranžid toonid. Teate, mida see mulle meenutab? Üheksakümnendaid. Oli vähemalt üks selline suvi - aga võib-olla ka mitu -, mil vabariik oli veel noor, kõrgmoe ja turumoe vahel ei tehtud ebaõiglast vahet ning seesinane demokraatlik ühismood nägi noortele tütarlastele ette kombinatsiooni neoonoranžist ja neoonrohelisest. Peaasjalikult mäletan väljaveninud õlapaeltega särgikuid, mida võis kanda näiteks mustade alt laienevate pükstega. Oh seda särtsu tänavapildis! Psühhoanalüütikud, ahoi! Tundub, et selline nooruses mällu saadud tempel võiks selgitada nii mõndagi.
Nähtavasti on siinsel blogil lõpuks ometi läinud korda äratada veidigi laiemate hulkade südametunnistus - saabunud on esimene kaastöö. Tundmatuks jääda sooviv kaastööline Tartumaalt kirjutab saatetekstis: "Näide, kui hästi ma hoolitsen oma taimede eest, ei vabandust, koduloomade eest." Heitkem siis pilk tema saavutustele:
Mida öelda? Distinktiivne meeleolu on piltidel kahtlemata olemas. Esimese hooga tekib vahest kiusatus väita, et kujutatud objektidel on veel arenguruumi. "Kus on hallitus? Miks midagi ei mädane?" nõuab tarbija, kelle meeled meedia on tuimestanud elust enesest täiuslikumate piltide katkematu vooga. Ent selline kriitika oleks võhiklik. Nagu eelmises postituses välja toodud, on muudes ruumides peale köögi tulemuse saavutamine märksa keerukam. Nii võib rahulikult öelda, et siingi on tehtud tublisti tööd, on tehtud tööd ja on jõutud sihile. Kindlasti väärib esiletoomist ka miljöö: prügi, koduloomad ja -taimed on eksponeeritud Tšehhovi, Vahingu ja paljude teiste tuntud turmakirjanike taustal. Jätka samas vaimus, armas kaastööline Tartumaalt!Ma panen siis omalt poolt kah ühe lillepildi. Lapsed, see on tulp:
Vähemasti see oli tulp enne minu kätesse sattumist. Eksponeeritud plekilise aknaklaasi taustal (tõenäoliselt tuvisitt). No tegelikult ma aiman, et seda ei tasu võtta päris isiklikult - lõikelilled ei elagi igavesti. Aga lausa nii dramaatilise žestina elust loobumist pole ma isegi nende puhul varem näinud.
Kuna tänane päev paistab maikuu kohta üsna jahedavõitu ja ilmetu, siis on aeg otsida sisemist sära ja soojust iseendast ning oma vahetust lähedusest. Inspiratsiooniks paar imekaunis õhtuvalguses tehtud pilti:
Kas teie olete tähele pannud, et just köögis ladestub tolm harukordselt ilusti? Asi on küllap selles, et erinevalt muudest eluruumidest tekib siin esemetele rääsunud rasvakiht, kuhu muu õhus lendlev kraam eriti hästi külge kleepub. Ei ole tähele pannud? Ei teki? Ei kleepu? Sellisel juhul tasub korraks aeg maha võtta ja endasse vaadata. Kas on ikka tarvis siblida moodsa elu oravarattas hetkegi seisatamata, hetkegi mõtlemata? Kas on ikka tarvis kärsitult tolmulapiga vehkima hakata lihtsalt sellepärast, et "kõik ümberringi ju teevad nii"? Peatuge. Kuulatage. Vaadelge. Laske tolmul end õpetada. Tee tõelise tarkuse juurde peitub kannatlikkuses. Ma ei taha muidugi sellega hoobelda, aga usun, et tubli kaks aastat ei ole ma küll neid nõudepesuresti ülemisel riiulil olevaid taldrikuid sõrmeotsagagi puudutanud. Vaat kuhu on võimalik jõuda oma vaimu tõeliselt avali hoides.
Vahelduseks järjekordne tõestus, et see siin EI OLE pelgalt ühe konkreetse blogija perverssesse elustiili sissevaadet pakkuv nišiväljaane ning et ka ülejäänud köögid või muud toidu ja joogi valmistamisega seotud ruumid maamunal, olgu tööstuslikud või eraviisiliseks kasutamiseks mõeldud, EI OLE täiuslikud, klantsivad, steriilsed paigad:
Loomulikult nägin kõike alles pärast veini ära joomist. Tähendab, sade sademeks, aga nööri või puurao kujuline ei tohiks see ju ometi olla. Ja ei, ma ei "istutanud" (tulge appi, krimifilmide subtiitritõlkijad) tundmatuid objekte oma veiniklaasi, need pärinesid pudelist:
Esteedid võivad muidugi öelda, et inimene, kes joob veini pokaali asemel morsiklaasist, ei väärigi paremat. Eks see ole tõesti õige. Ja nii suur esteet olen ka mina, et anekdooti, mille punchline (mis muu) postitust pealkirjastab, ma siinkohal ära ei too. Milleks labatseda? Mul pole sellist kommetki.
Head töörahva püha! Käisin hiljaaegu pärast pikka talve maaresidentsi üle vaatamas ning sellega seoses on paslik meenutada mällusööbinud intsidenti sarnasest retkest veidi enam kui aasta tagasi. Ühtlasi esimest korda featuring maakodu köök! Aga alustagem pildist:
Ärgu hea lugeja unustagu proovile panna oma fantaasiat. Mida kujutab teie arvates see kaader? Järgneb selgitav lugu.
Alustasime toona emaga maja elamiskõlbulikuks muutmist köögist. Lisaks kogunenud tolmukihile ja ämblikuvõrkudele oli nõudekapp paksult täis mõnusat sõmerat hiiresitta. Korraarmastajana leidis ema, et kõik roojaga kokkupuutunu tuleb üle pesta. (Üldise sündsuse huvides jätan siinkohal meelisklemata, kas samasuguse teguviisi kasuks otsustanuksin tingimata ka mina.) Mõtlikult jäi ta aga käes keerutama valget veekeedukannu, mis sügisel kappi ära oli pandud. "Kuule, siin on justkui midagi sees," kurtis ta. Vaatasin. Oli tõepoolest - just nimelt MIDAGI sellist, mis on KUSKIL juba KAUA aega olnud ja ammu minetanud oma esialgsed atribuudid. "See ei tule välja ka." Ega ei tulnud küll, kuidas ka kannu ei loksutatud ega koputatud. Kannupõhjast uhkas kuidagi räpaselt ja paheliselt magusat hõngu.
Järgnes arutelu. "Küllap on mingi vana teepõhi sisse jäänud," arvas ema. "No teate," vaidlesin mina. Mul on selles asjas teatavad kogemused. Olen omal ajal püüdnud sukelkeetliga piima soojendada ja teinekord plastmassist veekeedukannu isegi suure leegiga põlema süüdanud (tõsi, see sündis koostöös kaasvõitlejaga ning kann oli professionaalse elektriku poolt koduste vahenditega täiustatud) - aga isegi mina ei kallaks südamerahus kannu metallpõhjale teepuru. Ja keegi teine ei teeks seda ju ometi. "On, on. Mis see muu saab olla. Pärnaõietee. Lõhnab just sedasi magusalt," kinnitas ema. "Ei-ei," hoidsin ma oma joont. "See on üks teine magus lõhn. Õudsalt tuttav. Ma tean küll, mis see on, aga praegu ei tule kuidagi meelde." - "Noh," oli ema skeptiline. "Mis teekannus siis veel olla saaks? Pärnaõietee!"
Tõe välja selgitamise - ning kannu puhastamise - huvides pidin jalga ajama kummikud, minema juba hämarduvasse õue, võtma puuriidast pulga ning kannu sisu lumele kraapima. Pärnaõietee see ei olnud. Heitkem veel kord pilk esimesele pildile. Tuleb midagi tuttavat ette? Ei? Veekannu lõksu jäänud ja traagiliselt hukkunud hiirepesakond. Näha on väikesed selgrood koos sabarootsudega ja kolbakesed. Hall takk on ilmselt kõik ülejäänu. Pisut suuremas plaanis on võimalik eristada ka putukavastseid (need pruunid graanulid):
Kui ma ütlen "traagiline", ei tee ma õieti üldse nalja. Täiesti Poe-vääriline lugu. Rekonstrueerisime sündmustiku: hiir ronis poegima kannu kui turvalisse ja varjatud paika, aga kaas langes kinni ja välja enam ei saanud. Mida näitab see, et imal laibalehk oli mulle nii eksimatult tuttav, on juba teine küsimus.
Tulevikku vaatavalt. Eks tundlikumale lugejale on seda pidevat vana kulla peal liugu laskmist nähes selge, et värsket materjali kipub nappima. Julgen siiski kinnitada, et tunneli lõpust paistab valgus. Täna näiteks toodi mulle täiesti ootamatult kilo rosoljet ja terve kringel. Täpsustan, et elan üksi ning seapõrsast ei pea. Siit võiks ju midagi looma hakata.
