Kui reeglina kontrasteerub siinses bläägis välja pandud piltidel vohav, jõuline orgaaniline elu steriilse, tihti suisa plastmassi-ilmelise urbanistliku taustaga, siis seekord on fotografeeritav objekt asetatud teistsugusesse miljöhe: mitte küll ka päris metsikusse loodusse, vaid nii-öelda vahepealsesse tsooni, mida võib pidada näiteks verandaks, lehtlapõrandaks või aiateeks. Korrapäraselt nelinurksed plaadid annavad märku inimosalusest keskkonna kujundamisel, samas on eksimatult tuntav looduse ligidalolek. Viimane manifesteerub... mingi taime lehtedes. Ei ole vist ikka päris võilill? Igatahes annab seesugune liminaalsituatsioon pildile põneva, omapärase meeleolu.
Kaastööline Kirepist kruvib üles ka ootusi: "Tead, mul oli ükspäev palju verd külmkapi alumises kastis (sulanud hakklihast), kuid ei tulnud pähegi, et teeks pilti. Aga selliseid asju juhtub arvatavalt edaspidigi, nii et lootust on." Eks jäägem siis lootma.
ETA: Kui ma nüüd järele mõtlen, siis rangelt võttes ei laiene see geograafiline diapasoon midagi. "Tartumaast" on ennegi juttu olnud. No eks ma pidasin iseenesestmõistetavaks, et kõik taipavad: tegu on lihtsalt asja suurekspuhumisega. Senised Tartumaa toidusuretajad elutsevad muidugi Tartu linna kujuteldavate müüride vahel.
Võib botaanikuna kinnitada kahte asja: 1. on küll päris võilill; 2. Kirepi on Tartust ikka oluliselt kaugemal kui noh, ükskõik mis maailma paik... ehk Koosa on vaid kaugemal, ja Meoma.
VastaKustutaSee kõik on küll täiesti õige, aga sellest hoolimata jääb Kirepi Tartumaa piiresse. Tahtmata muidugi sinu botaanilist autoriteeti kõigutada!
VastaKustutaMa mõtlesin, et võilillelehel on kuidagi ümaramad otsad või nii, aga hea, et see asi nüüd selgeks sai.
Oh, kunstpildid teest on alati meelierutavad! Mul on kuskil üks imekaunis eksemplar, mille üle olen iseäranis uhke. See on omaette kunst koguda aknalauale voodi kõrvale erinevas kasvuetapis teehallitust! Selle tulemuseks võib olla tõeline esteetiline orgasm!
VastaKustuta