Vana kuld

Et siinne lehekülg väärikalt sisse õnnistada, kraamin välja mõned eriti meeleolukad fotojäädvustused paari aasta tagusest ajast. On näha, et esteetilist huvi riknenud toiduainete vastu ilmutasin ma juba toona, kui see veel sotsiaalselt väljundit ei leidnud. Ühtlasi tõestavad need pildid, et ma ei pea siin mingit nišiblogi ega üldista omaenese räpakat elustiili põhjendamatult ülejäänud maailmale (kui mõnel tänamatul lugejal peaks niisugune mulje tekkima): harukordsed kaadrid on võetud minu vanemate, väga korralike ja respektaablite inimeste kodus.



Kõrgem klass, kas pole? Või - millega üldse on tegemist? Seekord liikugem selguse huvides suurelt plaanilt üldplaanile:



Tõepoolest. Kõige pesuehtsam kartulikeedupott kõige pesuehtsamate kartulitega. Kes oleks arvanud, et ka selle meie kodudes populaarse köögivilja traditsioonilist, kollast värvi sordid võivad õige käitlemise korral omandada suursuguse roosaka tooni? Imetlegem seda taas lähemalt:



Seekord pööraku hea vaatleja tähelepanu ka koduselt kohvikarva nirele kastrulipõhjas, mis annab viimase lihvi kujutatud natüürmordile. (Termin on, tõsi, ebatäpne - surma asemel võidutseb pildile püütud situatsioonis ilmselgelt elu, vohav ja pidurdamatu.) Muidugi on siin tegu juba meistriklassi saavutusega ja näiteks mina oma tagasihoidlikus köögis sellisele tasemele jõuda niipea veel ei looda. Olgu see lihtsalt meile kõigile motivatsiooniks.