Äsja möödunud, erakordselt pakaselisel talvel hakkas Heleni ahi suitsu sisse ajama. Esialgu näis tegu olevat üksnes ebamugava detailiga. Ahi ei tõmba, boiler ei soojenda vett, elektrikontaktid pilluvad sädemeid - see kõik on osa eluvõõriku argipäevast. Ette võtta ei oska selles suhtes nagunii midagi, sestap on parem asjad jätta nii, nagu nad on. Et hullemaks ei läheks. Ent mõne aja möödudes hakkasid lähedased süüdistama Helenit selles, et ta lõhnavat nagu põdravorst. Selgus tõesti, et teda saadab lakkamatult kerge suitsune vine. See ähvardas juba mõjutada elu ja rikkuda mainet. Ning pühendunud eskapistina tegi Helen ainuvõimaliku teo: ta põgenes katkise ahju eest välismaale. Ma olen absoluutselt nõus, et see on parim viis olmeprobleemide lahendamiseks. Suurlinna glamuur ja Kesk-Euroopa pehmem kliima aitasidki raske talve lauldes ja trallitades üle elada. (Vaat nii, La Fontaine!)
Ent talv sai läbi, saabus kevad ja tuli naasta kodumaale. Ei olnud midagi parata. Kodus ootas ikka ees põdravorstide suitsutamiseks kohandatud ahi. Ja siis tegi Helen nii-öelda järgmise teo ainuvõimalikkuse skaalal: ta fotografeeris sündmuspaika. Mihkel Kunnuse järgi võib seda nimetada muusiku viisiks probleeme lahendada - ja ma usun, et ma ei eksi, kui leian, et meie siin bläägis oleme vaieldamatult just selle viisi poolt.
Daamid ja härrad, Heleni nõgine köök!
Kaks abstraktsemat ja kaks realistlikumat pilti tasakaalustavad üksteist hästi ning lasevad ühtlasi ilmsiks tulla pildistatud situatsiooni eri tahkudel: ulmel ja olmel, üleval ja argisel. Nii tehaksegi kontseptuaalkunsti. Südamlik tänu väärt kaastöö eest!
Omalt poolt tahaksin auväärt lugeja ees halva pildikvaliteedi pärast vabandada. Minu köögil on nimelt veel see iseärasus, et seal puudub valgus. Ja pealegi ei ole mul Pentaxit.
VastaKustuta