Külalisesinemine nr. 44 ehk jätkub sõda seente vastu

Vahepeal tuli minu peale töötamise needus, nõnda et ei olnud mahti ei jätkata sõda seentevastasel rindel ega teostada kommentaariumis ette pandud poliitiliselt korrektseid ümberkorraldusi, nagu nimetada Willendorfi jänes ümber Willendorfi randjärveks. (Nimenaljad päästavad maailma teadupärast ju kohe eriti lõdva randmega.) Aga pole viga, õnneks jäin haigeks, olen nüüd tagasi äris ja toon teieni ühe pikalt postkastis laagerdunud saadetise. Bläägi panustab taas kord koomas Toomas, kes sedakorda enam ei kõhke välja käimast kohe päris omaenese kätetööd, nagu ma aru saan. Tundlikult trendihoovusi järgides juhatab ta kaastöö sisse:

"[V]õttes südamesse bläägis kõlamahakanud kriitikat ühelbalisuse aadressil, saadan järgmise kaastöö. Riskides rikkuda kena võimaluse viktoriini korraldamiseks, tahan siiski joonelt ära märkida, et üritasin toidu aegapidi pärmi- ja hallitusseentega suretamise asemel hoopis termilise töötlemise kasuks (seegi ju aastatuhandeid tuntud võimalus!). Toormaterjaliks joogipiim ja riisihelbed."





Täiesti aus abstraktne muster. Omamoodi karamelline üldmulje. Meenub ammune klassiekskursioon, kus kollektiivsete jõupingutustega saavutasime sarnase tulemuse, kasutades toormaterjaliks makarone ja viimistlusvahendiks konserviavajat. Mina kukkusin ka jõkke. Aga siin on sama kaugele jõudnud üks mees!

Muide, kahtlase kokkusattumusena on koomas Toomas just hiljaaegu andnud lubaduse oma senises blogis otsad kokku tõmmata. Ta toob seal küll ära mingid pseudoselgitused, aga arvata võib, et tegelik põhjus on ikkagi oma ande lõplik embrace'imine ja kapist väljatulek toidukunstnikuna. See ei saa olla juhus! Ega's midagi, tuleb tunnistada, et see liin väärib ajamist küll. Siitpoolt lähevad igatahes teele äärmiselt toetavad soovid. Jõudu ja kindlat kätt enese leidnud loojale!