"Peaosas piim, va' looduse suur ime, statistina teeb märkamatu rolli nisumanna," kommenteerib autor ise valitud tehnikat. Pandagu tähele, kuidas - kahtlemata teadlikult - on langetatud otsus püsiva, rangetes piirides formaadi kasuks: kunstniku seegi töö koosneb kahest kaadrist, esimene pisut suuremas, teine väiksemas skaalas. Variatiivsust pakuvad seevastu materjalid. Makaronid, riisihelbed, nisumanna - ja see ei ole veel kõik, võimalusi jagub edaspidisekski. Millega veel katsetada tasuks, mõelgu igaüks ise edasi. Muidugi ootame ka Koomakalt uusi teoseid näiteks tatra või kruupidega.
Üldmuljelt on kaastöö eelmisest samuti erinev, justkui öö päeva, kuu päikese kõrval; meeleolu on süngem, tumedam, gootilikum. Eriti romantilise alatooni annab potipõhja ümber kumav halo, kust aimdub õrnalt vikerkaarevärve nagu õlise porilombi pinnalt. Ah, need kevadööd, mil üle keeb ka südamepiim! (Kas ei ole piiblipärane metafoor? Sugugi mitte palju kehvem kui "südame munade pitsitamine" minu meelest.)
See on nüüd juba küll ilmselge plagiaat...
VastaKustutaMis sest et plagiaat, peaasi, et hea plagiaat!
VastaKustutaEi ole plagiaat, traditsioon on! :)
VastaKustutaNO sellise traditsiooniga saab juba teadlikku kunsti teha! Tähestikumakaronid, õhuke kiht piima ja mitte mingit segamist (wink wink).
VastaKustutaP.S. Arutaks nüüd selle üle, kas teadlik toidu rikkumine plogi kunstiväärtuste nimel on lubatud või peab toidukunst kogemata sündima?
the §
Tähestikumakaronide asja peaks keegi hakkaja inimene nüüd küll kiiremas korras ära tegema. Isegi kui möönda kollektiivset sõnastamata eeldust, et toidukunst sünnib kogemata, siis niisugusel puhul saaks kahtlemata erandi teha.
VastaKustuta