19. märts 2011

Külalisesinemine nr. 42 ehk moos ja supp

Emakeelepäevane kaastöö vedeleb postkastis juba nii kaua, et vahepeal jõudsin kaastöölise linna peal oma silmaga ära näha. Ta küll väga ei kurjustanud, ütles teregi, aga niisugune asi distsiplineerib sellest hoolimata. On tõepoolest viimane aeg januse publiku ette tuua ilmet võttev transformatsioon: Carolina ZA/UM-ist on pöördumas! Kui kunstnik viimati veel väitis end olevat lihtsalt hetkeks libastunud, aga muidu väga ontliku ja puhtustarmastava inimese, siis nüüd tõdeb ta:

"
okei, ma saan aru, et pärast nende piltide avaldamist ei usu keegi enam, et ma olen korralik koduperenaine, aga olgu siis..

moosipurgis on minu ema tehtud suurepärane õuna-kaneelimoos, mis jäi liig kauaks aknalauale. nüüd helendavad sealt kaks silma välja. minema pole julgenud veel visata."





Ega ema tehtud asju ei olegi loomulikult ilus ära visata. Eriti kui nad sind selliste anuvate silmadega vaatavad. Kui aga moosi näol on tegu, ütleme, igihalja motiiviga, mis on ka teostatud suhteliselt klassikalises võtmes, siis Carolina supp on minu meelest tõeline üllataja:






Kunstnik kommenteerib ka ise: "ja suppki oli hea, nii filigraanset hallitust polegi ma varem näinud (olen ikkagi alles algaja)". Tõsi - seda ei saagi pidada päris algaja tööks. Justkui Lumekuninganna pulmaloor kurdub see õrn seenelinik üle supi, sulgkergelt riivates porgandeid ja brokolit. Tema pinnal moodustuvad imelised mustrid, mida poeedi hingega inimene võiks vahest igaveseks imetlema jääda. Seda enam on mul hea meel, et Carolina end lummusest siiski lahti rebis, fotoaparaadi haaras ja kaastöö teele pani. Ühtlasi palju õnne nüüd juba täisvereliste toidusuretajate ridadesse astumise puhul!

Järgmine külalisesinemine saab olema veidi teisest vallast - on kostunud etteheiteid, et blääg on liialt seenekeskne, ning seda viga püütaksegi edaspidi parandada. Püsi kuuldel, hea lugeja!

7 kommentaari:

  1. Ma eelmisel nädalal oma kapist ühe olluse leidsin, millest alles lähemal vaatlusel tomati ära tundsin. Ei tea, kui kaua polaaruurijast vili seal kapis kilekotis passinud oli. Esmased instinktid said siiski võitu, ja vormitu punakas ollus (kus mingid imelikud kõvad mustad täpid ümber) lendas prügikasti. Alles pool tundi hiljem tuli meelde, et oleks võinud pilti teha ja saata jne jne.

    VastaKustuta
  2. Nojaa, kehvasti. Ega siis pole muud, kui tuleb esmased instinktid ümber kodeerida. Kindlasti aitaks neurolingvistiline programmeerimine või mis huinjaa see oligi.

    VastaKustuta
  3. peaks hakkama külmkappi pildistama.

    VastaKustuta
  4. Muidugi. Ta ootab. Kohe keeratakse suveaeg ka peale, ei pea enam töölt varem koju minema, et pildistada jõuaks. Ma oma kogemusest räägin.

    VastaKustuta
  5. olen kuulnud, et välgugagi võimalik võikaid kaadreid saada.
    sügisel panin kurgi sügavkülma, kuna seal polnud midagi. viimati nägin, et on selline jää alla mattunud krimpsus... mutant.

    VastaKustuta
  6. http://heikkileis.ee/fotod/makro/index.html

    VastaKustuta
  7. Nähtud, imetletud, kadestatud, mitteteadvuse pimedamasse nurka surutud.

    VastaKustuta