Külalisesinemine nr. 50 ehk üks vahejaam pikal teel

Innukad kaastöölised on mulle juba kirja teel märkusi teinud: tehtagu rohkem tööd, publitseeritagu tihedamini, palju värvikaid kaadreid on ootamas, milleks need asjatud viivitused? Võtan seltsimeheliku kriitika vastu vaidlemata omaks ja püüan end parandada. Õieti ongi nüüd, kus kätte on jõudnud juubelikaastöö verstapost, sobiv hetk peatuda ja oma tegevuse üle järele mõelda.

Bläägi saja ühest postitusest viiskümmend moodustavad külalisesinemised!

Vähimagi kahtluseta näitab see, et ma ei ole enam üksi. Ühiskond on püha üritusega kaasa tulnud. Kui küsimuse all on tõeliselt olulised väärtused, nagu riknenud toit, mureneb eestlase kare koorik ning selle all tõstab pead hell ja tundlik südametunnistus. Eestlane sirutab selga, tõstab nimetissõrme, vajutab fotoaparaadi päästikule ning klikib seejärel nuppu "Saada". Meie esiisad ei pea häbenema.

Samas tekitab see küsimuse, kas ei luura nurga taga mitte tarvidus formaadimuutuseks. Armsad kaastöölised, "külalisesinejad", te ei ole bläägis enam külalised! See on ka teie kodu! Just teie õlul püsib see kõik püsti! Me võitleme seda võitlust üheskoos, me läheme edasi, külg külje kõrval! Kui revolutsioon on tehtud, peavad selle vilju maitsta saama (sic) kõik!

Nojah, aga ühtki muud formaati mul tegelikult pähe ei tule.

Nii et käesolevaga sai siis nüüd peatutud ja järele mõeldud; valmis. Kauem viivitamata tähtpäevane taies ise, autoriks Udupea:



"[H]ernes, mais ja paprika külmkappi ununenuna[. I]lus värviline tundus".

Juubeli tähistamiseks väga paslik kaastöö, mis õieti suuri sõnu ei vajagi. Siin kajastuvad bläägi igikestvad püsiväärtused: unustus, hallitus, kirkad värvid, kerge kalle abstraktsionismi. Lihtne ja ilus. Ajatu. Ka kõige valjemini särisevate tordivulkaanide, kõige suurema alkoholiprobleemiga lammaste, kõige mumifitseerunumate hiirte-rottide keskel ärgem iial unustagem, kust me õigupoolest tuleme.