Lemmik

Sol tõstatas eelmise postituse kommentaariumis küsimuse Jänku-Jussi potentsiaalselt taimsetest viineritest. Vt. ka ajakirjanduslikku käsitlust lastele suunatud lihatoodetest. See meenutas, et mul on tallel üks asjakohane pilt - noh, kas just asjakohane, aga igatahes mingit eeslisilda pidi seostatav. NII kodusõjateemaline KUI sõnamänguline tänavakunst:



Autor (mulle) teadmata.

Külalisesinemine nr. 43 ehk Willendorfi jänes

Nagu öeldud, on variatiivsema maitsega lugejad nurisenud selle üle, et blääg on väga seenekeskne: selline mükotsentrism olevat nišistav ja jätvat unarusse kõik muu põneva, mis kodusõjatandril toimub. Märkus on muidugi õige. Ent kus viga näed laita, seal tule ja aita! Don Tihane (kes vahepeal on kolinud Ipsaaniast Siilisse, et bläägi geograafilist haaret veelgi laiendada) pildistas üles võõral maal köögist leitud olevuse:



Oleks nagu jäneslane, aga omajagu willendorfi-veenuslike vormidega. Tegelikult, noh, porgandist tehtud jänes - wrap your mind around this! Porgandist jänes! Puust raud! The hunted became the huntress, the hunter became the prey! Mõistate? Siit diibimaks on ikka raske minna.

Kuna järgmises kaadris on objekt kujutatud geomeetrilises laadis kõrghoonete taustal, tundub üsna loogiline oletada, et niisugune sisu ja vormi paradoks peab sümboliseerima tänapäevase urbanistliku ühiskonna sisemist vastuolulisust:



Jah. Must be it. Ja sealjuures naeratab nagu Mona Lisa - mitte ei saa aru, mida ta sellega silmas peab...

Külalisesinemine nr. 42 ehk moos ja supp

Emakeelepäevane kaastöö vedeleb postkastis juba nii kaua, et vahepeal jõudsin kaastöölise linna peal oma silmaga ära näha. Ta küll väga ei kurjustanud, ütles teregi, aga niisugune asi distsiplineerib sellest hoolimata. On tõepoolest viimane aeg januse publiku ette tuua ilmet võttev transformatsioon: Carolina ZA/UM-ist on pöördumas! Kui kunstnik viimati veel väitis end olevat lihtsalt hetkeks libastunud, aga muidu väga ontliku ja puhtustarmastava inimese, siis nüüd tõdeb ta:

"okei, ma saan aru, et pärast nende piltide avaldamist ei usu keegi enam, et ma olen korralik koduperenaine, aga olgu siis..

moosipurgis on minu ema tehtud suurepärane õuna-kaneelimoos, mis jäi liig kauaks aknalauale. nüüd helendavad sealt kaks silma välja. minema pole julgenud veel visata."





Ega ema tehtud asju ei olegi loomulikult ilus ära visata. Eriti kui nad sind selliste anuvate silmadega vaatavad. Kui aga moosi näol on tegu, ütleme, igihalja motiiviga, mis on ka teostatud suhteliselt klassikalises võtmes, siis Carolina supp on minu meelest tõeline üllataja:





Kunstnik kommenteerib ka ise: "ja suppki oli hea, nii filigraanset hallitust polegi ma varem näinud (olen ikkagi alles algaja)". Tõsi - seda ei saagi pidada päris algaja tööks. Justkui Lumekuninganna pulmaloor kurdub see õrn seenelinik üle supi, sulgkergelt riivates porgandeid ja brokolit. Tema pinnal moodustuvad imelised mustrid, mida poeedi hingega inimene võiks vahest igaveseks imetlema jääda. Seda enam on mul hea meel, et Carolina end lummusest siiski lahti rebis, fotoaparaadi haaras ja kaastöö teele pani. Ühtlasi palju õnne nüüd juba täisvereliste toidusuretajate ridadesse astumise puhul!

Järgmine külalisesinemine saab olema veidi teisest vallast - on kostunud etteheiteid, et blääg on liialt seenekeskne, ning seda viga püütaksegi edaspidi parandada. Püsi kuuldel, hea lugeja!

Palju õnne sünnipäevaks, blääg!

Külalisesinemine nr. 41 ehk voodi on kodusõda

No kui sellise pealkirjaga ka klikke ei saa, siis ma ei tea, millega üldse saab. Aga minu motivatsioon ei ole loomulikult nii madal, kirjeldan lihtsalt asju nii, nagu nad on. Juba ühes eelmises postituses oli juttu sellest, kuidas mõne jaoks võib köögi aset täita ka ase (I'll be damned if this isn't a precious pun), ning nüüd on kaastööline Made Luiga ZA/UM-ist selle kohta saatnud ka ohtralt fototõestust.













Seda jah, et... Ma ei olegi nüüd päris kindel, mis asja meile ses sängis õieti eksponeeritakse. Paistab nagu kondi moodi. Aga samas mõnel pildil paistab ka purukoogi moodi. Jõhvika-purukoogi moodi, kui täpne olla. Igatahes tuletab see meelde ilusat juhtumit, mil keegi koduloom oli minu voodisse istutanud viinamarja. Selgus, et see tõepoolest muutub aja jooksul rosinaks. Kes oleks arvanud?

Kommenteeriksin veel, aga pean minema ja oma nunnumeetri näidu aktseptaabliks põrutama. Küüniline blägard ei saa ju enesele lubada, et hakkab taksikoera pilte nähes kontrollimatult vigisema ja küüntega maad kraapima. Ei-ei. Koerad ajavad karva. Ja hauguvad. Ja üldse. Täna ei ole nunnutamise päev, täna on peaväljakul tankiga sõitmise päev! Kah nagu omamoodi kodusõda. Palju õnne!

Krabju nūjiņas atdzesētas (analogi no surimi)

Paistab, et jätkame eelmise postituse teemaga: jälle on balti keelte asjatundjaid vaja. Üks päev köögis oleks mulle justkui - noh - konnasilma peale astutud:



Kui nüüd natukenegi oma pildilist kujutlusvõimet rakendada, sobib see foto bläägi teemaga küll. Aga miks ja kuidas? Paremate puudumisel esineb balti keelte asjatundjana Yours Truly, karmanis kõikvõimas ja eksimatu Google Translate. Minu tagasihoidlikku teadushüpoteesi, et "kukurūza" läti keeli hoopis mais on, kinnitab masin küll. Aga kui teisest otsast alustada ja eesti keelest tõlkima hakata, siis selgub tõepoolest, et konnasilm on "kukurūza", aga mais hoopiski "Var". Just nimelt suure tähega. Hommage à Nikita Hruštšov? Ning kas peaks selgust tooma see, et täheühendi "konna" (nim.) vasteks pakutakse "Plankumains"?

Ei tea, ei tea! Eksperdid on nõutud! Igatahes tuleb tunnistada, et olen hakkama saanud statistika kallutamise koleda patuga. Mõned õhtud tagasi, kui hirmus üksik oli kodus olla, helistas Emorist keegi kena inimene ja puhus minuga veidi juttu kalatoodete tarbimise teemal. Aga vaat konnasilmatärklis jäi küll ankeeti kandmata. Nii et ega ei tasu neid tulemusi usaldada, kui nüüd kuskil satute nägema.

Aga mis Aavik siis varastas selle "no" läti keelest või?

Külalisesinemine nr. 40 ehk ekskurss balti keeltesse

Tänase saadetise on läkitanud koomas Toomas - ma usun, et see, kes siin elab, sest ühtki teist ma ei tea.

"Siinkohal pisike kaastöö algajalt köögikunstnikult, mis ilmekalt kinnitab, et ka spordikooli ühika kasinais tingimusis võib piisava ressursi (loe:aeg), õige suhtumise ja teadusliku lähenemise ristamisel abil saada tulemusi, mis teeksid au ka küpsele köögikunstnikule tema loomepalangu tipphetkil."



"Balti keelte asjatundjad võivad saasa ka aimu teose loomisel kasutatud materjalidest, kuid keelevõhikuile olgu vihjatud, et nad väga palju mööda ei pane, kui kohupima kahtlustavad.

Allakirjutanu on vaid tagasihoidlik vahendaja, või kui tahate, siis impressaario. Kauni teose ning fotojäädvustuse omanik on vastavad õigused loovutanud vabatahtlikult, teadlikult ja (loodetavasti) täie aru juures. Rotti pole miskit pandud."

Niisiis on meie ees õigupoolest tundmatu kunstniku töö - kui tegu ei ole muidugi osava publicity stunt'iga ja kaastööline koomas Toomas mitte omaenese isikut saladustelooriga ei ümbritse. Ent milleks kohe sedasi kahtlustama kukkuda? Laskem end müstikast kaasa kanda ja tunnistagem ühtlasi, et on tegu tööga, kus kontseptsioon on harukordselt täielikult ellu viidud. Hallitusega on kaetud peaaegu kogu võimalik pind. See peab tõepoolest olema nõudnud katkematut kannatust ja teadlaslikku meelelaadi. Eriti spordikooli ühikas, kus ma kujutan ette, et igasugune valk kohe keresse larbitakse, kui korraks pilgu mujale pöörad. Tänan väga tulemust jagamast!