Innukad kaastöölised on mulle juba kirja teel märkusi teinud: tehtagu rohkem tööd, publitseeritagu tihedamini, palju värvikaid kaadreid on ootamas, milleks need asjatud viivitused? Võtan seltsimeheliku kriitika vastu vaidlemata omaks ja püüan end parandada. Õieti ongi nüüd, kus kätte on jõudnud juubelikaastöö verstapost, sobiv hetk peatuda ja oma tegevuse üle järele mõelda.
Bläägi saja ühest postitusest viiskümmend moodustavad külalisesinemised!
Vähimagi kahtluseta näitab see, et ma ei ole enam üksi. Ühiskond on püha üritusega kaasa tulnud. Kui küsimuse all on tõeliselt olulised väärtused, nagu riknenud toit, mureneb eestlase kare koorik ning selle all tõstab pead hell ja tundlik südametunnistus. Eestlane sirutab selga, tõstab nimetissõrme, vajutab fotoaparaadi päästikule ning klikib seejärel nuppu "Saada". Meie esiisad ei pea häbenema.
Samas tekitab see küsimuse, kas ei luura nurga taga mitte tarvidus formaadimuutuseks. Armsad kaastöölised, "külalisesinejad", te ei ole bläägis enam külalised! See on ka teie kodu! Just teie õlul püsib see kõik püsti! Me võitleme seda võitlust üheskoos, me läheme edasi, külg külje kõrval! Kui revolutsioon on tehtud, peavad selle vilju maitsta saama (sic) kõik!
Nojah, aga ühtki muud formaati mul tegelikult pähe ei tule.
Nii et käesolevaga sai siis nüüd peatutud ja järele mõeldud; valmis. Kauem viivitamata tähtpäevane taies ise, autoriks Udupea:
"[H]ernes, mais ja paprika külmkappi ununenuna[. I]lus värviline tundus".Juubeli tähistamiseks väga paslik kaastöö, mis õieti suuri sõnu ei vajagi. Siin kajastuvad bläägi igikestvad püsiväärtused: unustus, hallitus, kirkad värvid, kerge kalle abstraktsionismi. Lihtne ja ilus. Ajatu. Ka kõige valjemini särisevate tordivulkaanide, kõige suurema alkoholiprobleemiga lammaste, kõige mumifitseerunumate hiirte-rottide keskel ärgem iial unustagem, kust me õigupoolest tuleme.
Tähelepanelikud meediavaatlejad on saatnud asjakohase lingi: "Metsa alt leiti suur kogus viilutatud vorsti". Väärt kaader, kuigi mõnda makrovõtet tahaks ka. Audi A8 salongist on fotogalerii ja sellisest asjast ainult üks pilt? Prioriteedid, Postimees, prioriteedid! Kommentaariumis kirutakse muidugi mõista kõiki, kes vorsti toodavad, müüvad, söövad või üldse kunagi näinud on, samuti valitsust ja venelasi.
P.S. Rubriigist "kunst kui ettekäiv peegel" - kas teile tuli ka meelde läinudaastane sari "Riigimehed" ja vaestekampaania raames jagatav hukkaläinud keeduvorstipartii?
Tänase kaastöö autor on Muru Emand Järvamaalt:
"Kahjuks ei ole ma ise [õunakese] värvumisele kaasa aidanud, samune rippus niiviisi mustana puu otsas oktoobris," kommenteerib autor. "Küll aga ootavad sügisel varutud õunad sahvris kastis õiget aega. Ei ole julgenud neid veel vaadata, püüan oodata sinnamaani, kuni sumisema hakkavad."
Hiljuti kommentaariumis aset leidnud arutelu põhjal võib väita, et bläägikülastajad pigem koguni eelistavad n-ö objet trouvé'd. Nõnda ei ole vähese autoriosaluse pärast tarvis küll mitte mingisugust kahju tunda. Kaadrid ise on aga vaimustavad, leitud äärmiselt terava silmaga. Esimene muljeimpulss oli midagi dekadentlikku ja sealjuures tugevasti eksootilist, võrreldav vahest selle glämmi ja casual'i miksiga. Ent kaastöölise enese saatetekst, mis rõhutas, et saadetakse pilte kodumaisest viljast, juhtis mõtted teistele radadele. Tõepoolest on siin taustal tunda midagi lähedast ja igiomast; kore puidupind sugereerib tervet talupojamõistust, kahe jalaga maas olekut. Vt. ka Perussuomalaiste valimisedu, kuigi ma muidugi kahtlen, kas "tume ilu" nende programmiga haakuks.
Hästi kõlbaks see vili niisiis rekvisiidiks mõnda eesti filmi: hall tonaalsus, tuuline mererand, isa matus, äng, võõrandumine. Miks mitte ka must õun? Marko Raadile soovitan järgmiseks muinasjutuks ette võtta "Lumivalguke", kus maskeeritud võõrasema pakuks peategelasele hammustada just niisugust frukti. Sügavam tähendus oleks muidugi illustreerida populaarset eestlase-kuvandit: tänaval ta ei naerata, jätab sünge mulje, aga temaga lähemalt tuttavaks saades ... selgub, et sisimas ongi ta just niisugune, must, kärbatanud ja kide.
(Keelepedenduse lainel: mulle hiljuti öeldi, et kolme punkti ees peab nüüd sõnavahe olema. Täielikku korrektsust ei õnnestunud eelmise lausega ent ikkagi saavutada, sest vähemasti netis olev õigekeelsussõnastik sõna "kide" ei tunnista. Tahtsin igaks juhuks kontrollida, mida see tegelikult tähendab, aga tühjagi.)
Poliitiliselt väga ebakorrektne moraal: kommentaariumites undamine tasub ära! Alandliku, ent tungiva palve peale saatis kaastöö tavainimene, kes hiljaaegu kirjeldas ütlemata kaasakiskuvalt riknenud jäätmetest alkoholi valmistamist, ptüi, veinitegu kodusel teel. Nagu igaüks isegi võib arvata, on see harukordselt lihtne, säästab palju raha ja närve ning on auks ja rõõmuks igale perenaisele. NOT.
Pildid kujutavad esialgu siiski üksnes veini kodusõjakat toormaterjali. "Võitlusvälja laienemine keldrisse. Õunamahlas kasvab homunculus":
Juba senise põhjal võib öelda, et eksperimenteeritakse uudsete tehnoloogiatega: minu ülikoolihariduse üks olulisemaid baasteadmisi on see, et homunkulust saab kasvatada ainult mära pärakus. Või oli see basilisk? Basiilik? Basiilika? Pagan, ei mäleta. Nojah, ega ma ju ise ei käinudki selles loengus.Muidugi jääme lootma pilte edasistest arengutest. Juttu oli pidevalt eralduvast roosast vahust. Võib-olla karjub veinipudel ka "umbluu, umbluu"? Jah, ehk tulekski siinkohal soovitada hoopis videoülesvõtet. Ma mõtlen, et plahvatuse täpset hetke ei pruugi ju olla lihtne tabada.
Meie ootusi ei ole petetud - paistab, et koomas Toomas on tõepoolest kõik muu nurka visanud ja innukalt köögisõdimise kallale asunud. Taas kord läkitab ta bläägi käeharjutuse tulemuse:
"Peaosas piim, va' looduse suur ime, statistina teeb märkamatu rolli nisumanna," kommenteerib autor ise valitud tehnikat. Pandagu tähele, kuidas - kahtlemata teadlikult - on langetatud otsus püsiva, rangetes piirides formaadi kasuks: kunstniku seegi töö koosneb kahest kaadrist, esimene pisut suuremas, teine väiksemas skaalas. Variatiivsust pakuvad seevastu materjalid. Makaronid, riisihelbed, nisumanna - ja see ei ole veel kõik, võimalusi jagub edaspidisekski. Millega veel katsetada tasuks, mõelgu igaüks ise edasi. Muidugi ootame ka Koomakalt uusi teoseid näiteks tatra või kruupidega.
Üldmuljelt on kaastöö eelmisest samuti erinev, justkui öö päeva, kuu päikese kõrval; meeleolu on süngem, tumedam, gootilikum. Eriti romantilise alatooni annab potipõhja ümber kumav halo, kust aimdub õrnalt vikerkaarevärve nagu õlise porilombi pinnalt. Ah, need kevadööd, mil üle keeb ka südamepiim! (Kas ei ole piiblipärane metafoor? Sugugi mitte palju kehvem kui "südame munade pitsitamine" minu meelest.)
Täna on hällipäev kuulsal Martin Luigal ZA/UM-ist ning selle tähtsa sündmuse puhul avaldab blääg tema saadetud ja Ruudu Ulase pildistatud kaastöö.
Palju ma ei räägi, sest oleks sobimatu hakata siinkohal n-ö konsega ringi huiama, nagu maestro seda ise sõnastanud on. Loodan ent ometigi, et pole liiast öelda: juba selle pildi jõulistest värvidest õhkub igavesti-nooruslikku indu ja tarmu, mis on hädavajalikud võitluses kapitalistliku natsionalismi ja rahvusvahelise imperialismiga. Kaastöö saatetekst "kena värviline teine, antud aastaajal peaks hästi peale minema" paljastab muuseas, et hoolimata vaenust viimatimainitud nähtuse vastu vastu EI OLE Martin Luiga nugade peal nelja aastaajaga - ei, need on tema sõbrad, ja olgem seda ka kõik meie! Jõudu, tervist ja palju õnne!
Bläägi vanade, truude korrespondentide sekka, kes juba puhtalt meelsuse märgina peavad pidevalt sahvrinurgas midagi väikest ja ligast, on taas kord lisandunud värsket verd. § Tartust saadab mitmepalgelise kaastöö - midagi igale maitsele.Esimene osa kujutab enesest, nagu autor ise tagasihoidlikult ütleb, "mükootilist tomatit":
Kahetsedes lisab ta, et "kahjuks 2cm pikki hallitusekarvu ei õnnestunud pildistada kuna need läksid tomati taldrikule sättimisel lömmi". Minu arust on hoolikal vaatlusel väheke udet näha küll; üleüldse paistab see vili ületavat kõik senised omalaadsed. Kes meist siis ei oleks hajameelselt tomatit roisku lasknud? Mul seisab vist praegugi köögis üks niisugune. Aga säherdust zombi okset meenutavat tulemust ei ole küll õnnestunud saavutada. Kaader toob meelde stseeni legendaarsest filmist; kui nüüd ainult mäletaks, millisest, saaks kultuurireferents veelgi uhkem. Noh, see, kus Hannibal Lecter elusa inimese aju sööb - teate küll, ise haritud inimesed. Ühtlasi tekib tehniline küsimus: kas see edev kaanekene on niiviisi avatud enne tomati riknemist (ja kui, siis miks) või pärast (ja kui, siis kuidas pääses seen nõnda pitoresksel kujul kaane alla)?Ülejäänud kaadrid on veelgi pidulikumat vurhvi (olen kaunis veendunud, et siin kudagil peidab end üks Geworfenheit'i-pun, aga ma ei suuda seda parasjagu välja mõelda): kaastööline on valmistanud koogi! "Teisel pildil tordi küünalde süütamine gaasiga, kolmandal tort ise. Kirju koera kook õigupoolest. Kusjuures täiesti söödav":
Jah. Seda et. Me teised oleme seni kodusõjarindel ikka väga patsifistlikud olnud. Samas küllap see desinfitseerib.
Nagu oleks sellest veel vähe, annab kaastööline lootust ka edasiseks: "Oo ja kuskil on mul pilt rämedast anorektilisest kanast, mida mu korterikaaslane küpsetas aga süüa ei tahtnud. Karvad, munad, pikk kael. Väga bueno ja värske." Karvade ja eriti munade asi jääb mulle siinkohal küll väheke segaseks, aga vahest toob tulevik selgust. Loodame väga, §, et jääd nüüdsest meie ridadesse!
Vahepeal tuli minu peale töötamise needus, nõnda et ei olnud mahti ei jätkata sõda seentevastasel rindel ega teostada kommentaariumis ette pandud poliitiliselt korrektseid ümberkorraldusi, nagu nimetada Willendorfi jänes ümber Willendorfi randjärveks. (Nimenaljad päästavad maailma teadupärast ju kohe eriti lõdva randmega.) Aga pole viga, õnneks jäin haigeks, olen nüüd tagasi äris ja toon teieni ühe pikalt postkastis laagerdunud saadetise. Bläägi panustab taas kord koomas Toomas, kes sedakorda enam ei kõhke välja käimast kohe päris omaenese kätetööd, nagu ma aru saan. Tundlikult trendihoovusi järgides juhatab ta kaastöö sisse:
"[V]õttes südamesse bläägis kõlamahakanud kriitikat ühelbalisuse aadressil, saadan järgmise kaastöö. Riskides rikkuda kena võimaluse viktoriini korraldamiseks, tahan siiski joonelt ära märkida, et üritasin toidu aegapidi pärmi- ja hallitusseentega suretamise asemel hoopis termilise töötlemise kasuks (seegi ju aastatuhandeid tuntud võimalus!). Toormaterjaliks joogipiim ja riisihelbed."
Täiesti aus abstraktne muster. Omamoodi karamelline üldmulje. Meenub ammune klassiekskursioon, kus kollektiivsete jõupingutustega saavutasime sarnase tulemuse, kasutades toormaterjaliks makarone ja viimistlusvahendiks konserviavajat. Mina kukkusin ka jõkke. Aga siin on sama kaugele jõudnud üks mees!
Muide, kahtlase kokkusattumusena on koomas Toomas just hiljaaegu andnud lubaduse oma senises blogis otsad kokku tõmmata. Ta toob seal küll ära mingid pseudoselgitused, aga arvata võib, et tegelik põhjus on ikkagi oma ande lõplik embrace'imine ja kapist väljatulek toidukunstnikuna. See ei saa olla juhus! Ega's midagi, tuleb tunnistada, et see liin väärib ajamist küll. Siitpoolt lähevad igatahes teele äärmiselt toetavad soovid. Jõudu ja kindlat kätt enese leidnud loojale!
