17. aug 2011

Külalisesinemine nr. 57 ehk värske kurgi hooaeg

Ahoi, armsad bläägilugejad! Küllap olete juba mitu kuud oma veebibrausereis kannatamatult kodusõja-lehekülge värskendanud: millal ometi midagi rikneb? Millal ometi midagi jälle hallitama, käärima või mädanema läheb? Ent minul oli suvepuhkus.

Keskmise glämmtoidublogija jaoks tähendab suvepuhkus seda, et nüüd on tal, õnnelikul, rohkem aega vahustada äsjanopitud maasikate juurde kardemoniga vahukoort, taluvõis praadida peenralt toodud suvikõrvitsa viile, valmistada oma aia rukolast salatit, teha sisse vanillikaunadega vaarikamoosi - ja loomulikult seda kõike verandal hommikustes päikesekiirtes fotografeerida. Noh, minul verandat ei ole ja vahepeal möödunud aja veetsin üldiselt mererannas otse plekk-karbist päikese käes libedaks sulanud "Turisti einet" süües. Ma ei kahetse midagi!

Kuid iga hea asi saab kord läbi. Suvi hakkab lõppema, tuleb taas vöö vööle panna ja hakata toidust mõtlema. Naaskemgi siis maikuhu ja kraamigem välja üks toonane värskete kurkidega seonduv kaastöö Ülejõe köögisõbralt. Jah, tavakäibes kõlab see väljend pigem "hapukurgihooaeg", aga toidusuretamisleheküljel ei saa "hapu" ju kuidagi kehva ja loiu ajaga seonduda.

Esmalt saagu iga lugeja veidi harjutada oma tõlgenduskätt. Tegu oleks justkui omalaadse kurgikoomiksiga. Ent millest küll kõneleb see pildijada?







Emotsioon on igatahes võimas!

Ise pakub Ülejõe köögisõber oma kurkide kohta välja sellise narratiivi:

"
Pean tunnistama, et köögi muutumine sõjatandriks võib mõnikord olla päris ootamatu. Lähen mina koos oma kallimaga kööki. Meeles mõlgub veel meie viimane õnnestunud lõuna ... kallim naeratab mesiselt. Tõotab tulla järjekordne suurepärane köögiidüll. Ja siis avan ma külmkapi ja leian sealt kaks toredat närtsinud kurki. Loomulikult ei suuda ma vastu panna ja hakkan nendega vehkima. Need vetruvad ju nii mõnusalt. No ja lõpuks on ka see loogiline, et ma oma vehkimisega hoogu lähen ja kallima duellile kutsun.

Vehklesime ausalt - andsin ka temale ühe kurgi. No ja kuidas siis läks? Hästi! Naissugu köögis pani asjad paika. Viimane võimas kurgimõõkade kokkupõrge tegi mu vastase relvituks. Tema kurk lendas kolmeks köögipõrandale laiali ja mina - mina tundsin ennast ülimalt võidukalt, vähemalt natuke aega. Sest vastane ei olnud nii leplik kaotaja ja otsustas mind represseerida, hõõrudes mulle pärast neid kurgijuppe vastu põske."

Jaa. Kui omal ajal bläägiga alustasin, avaldas nii mõnigi pettumust, et ei leidnud kodusõja sildi alt pilte siniseks väänatud kätest, silma alla löödud laternatest ja muudest sedalaadi lähisuhtevägivallatraumadest. Nüüd on see siis käes - viimaks ometi fotojäädvustused sedagi laadi kodusõja tunnismärkidest. Ise ma aga igaks juhuks sugudevahelises võitluses pooli ei võta. Ei tahaks ju ... üle kurgi saada. Haa!

25. juuni 2011

Külalisesinemine nr. 56 ehk hallitus 4-ever

Ohkasin, sirutasin laua taga selga, küünitasin veiniklaasi hoidmisest vaba käe huupi tolmusesse virna järgmise kaastöö järele, nii nagu see prestiižsemates akadeemilistes väljaannetes käib - ja nägin oma kurvastuseks, et klaarimist tahab üks õnnetu arusaamatus. Nimelt algas kaaskiri järgmiselt:

"Ma saan aru, et sul on juba hallitustest kõrini..."


Samasugust mõtet, aga märksa traagilisemat sentimenti kannab eilne sissekanne bläägi staažikalt kaastööliselt Manjanalt:

"Jaanipäeva õhtul avad interneti ja avastad toredast hallitusblogist read, et nad vist enam ei armastagi selliseid pilte. Või kes neist aru saab. Kurbus."

Manjana sissekannet tasub lugeda igal huvilisel: seal näidatakse tehniliselt arenenud viisil väga ilusaid pilte hallitanud rabarberikissellist ja kuna ma monopoli teket ei taotle, on mul ainuüksi hea meel näha, et komme postitada fotosid riknenud söögist on levimas. Ent mu südame teeb raskeks kartus, et olen jätnud lugejatele vale mulje, tõrjunud eemale potentsiaalseid toidusuretajaid. On tõsi, et bläägis on mõne aja eest diskuteeritud selle üle, kas hallitusfotod mitte liiga prevaleerivaks ei muutu; vahest koguni (leebes vormis) nõutud mitmekesisust. Mõistagi elavdab üldpilti mõni kaader tordivulkaanist, surnud närilisest või kõrbenud jahutootest - nii, nagu oleks linnakesse tulnud tsirkus, näidatud habemega naist, tillukesi kääbuseid ja muidu vahvaid veiderdajaid. Gooble gobble. Aga nende armsate inimestega koos naermine ja lustimine ei tähenda, nagu alahinnataks sellepärast kohalikke, maa soola, töökaid elanikke, kes oma igapäevase panusega linnakest elus hoiavad. Otse loomulikult armastame me hallitusepilte! Eks ole? Rahvas? Olge minuga! Где же ваш
и руки?

Siit otseteed tänase taiese juurde, mis on taas kord patriootlikult eestimaine, pärinedes juba tuttavalt kaastööliselt Kirepist, ning esindab ka muus osas igati eeskujulikku kaastööd, näidates niihästi selgitavat üldplaani kui esteetiliselt nauditavaid lähikaadreid detailitundlikuma vaataja tarvis:











Autor kirjeldab põgusalt tingimusi ning lisab huvitava küsimuse edasimõtlemiseks:

"Tegu võiks olla kuu-pooleteiseste makaron-nuudlitega. Ühes herneste ning paprikaga? Kahjuks ei oskagi täpsustada, selles korteris ei ela kedagi ning kokk on teadmata. Pildid on tehtud kaks nädalat tagasi. Täna käisin taas selles korteris, lootsin küll, et hallitus on kogu poti hõivanud, kuid minu nördimuseks polnud suurt midagi muutunud. Teab, kas nüüd algavas kuumas suves hallitus areneb või on vastu sügist ta hoopis närbunud. Või peaks seda asjandust vahepeal kastma?"

Mina siinkohal kahjuks nõu anda ei oska, sest oma herneid kastsin ma küll - need olid peenras -, aga tulemus erineb oodatust diametraalselt. Võib-olla oskab vastata mõni lugeja, võib-olla annab arutust aeg. Siiski tahan väljendada vaimustust väljendist "makaron-nuudlid", mis minu tõlgenduses on rohkem nagu eitav konstruktsioon ja märgib otsustavat keeldumist kasutada selles tähenduses snooblikku sõna "pasta". Sobib siinsesse köögidiskursusse nagu valatult.

Puändina veel üks julgem, piire laiendav pilt, mis eristab Kirepi kaastööd päris harilikust hallituskaastööst:



Kõige ilmsemini laiendab siin piire muidugi avar sinine taevas, aga usun, et kõik mõistsid: tegelikult pean silmas suurt puudehunnikut. Sealkandis elaksid tegelikult nagu... usinad, kodumajapidamisest hoolivad inimesed? Ma püüan küll XXI sajandi Lääne kodanikule omaselt kõigi veidruste suhtes tolerantne olla, kuid pean ütlema, et see võtab minugi hetkeks sõnatuks.


Ja siiski! Sõnatu või mitte, piire blääg ei sea. Ole sa korralik inimene või kaak, perenaine või paadialune, ka hallituspildid on teretulnud. Palun ärgu lastagu väikesel arutelul mitmekesisusest segada oma igapäevast, tõhusat, tänuväärset toidusuretamistööd. Hallitus on meie igapäevane leib, armas lugeja.

24. juuni 2011

Külalisesinemine nr. 55 ehk tere jälle!

Leian, et kahekordne riigipüha ja pikk nädalavahetus on piisavalt pidulik aeg küll, tegemaks jälle üks toidupostitus. Vabandada eriti ei viitsi, see hakkab end juba ammendama. Küll möönan, et võtsin südamesse tundmatuks jääda sooviva skandinavisti kirjalikku kaebust:

"ega need välismaised kaastööd pole ikka päris see, mida ühelt rahvuslikult koduperenaiselt ootaks. köök olgu kodusõda, mitte välisriikide interventsioon.
"

Tõesti, kas me selleks kõik need aastad kannatasime? Ega oma kodumaad rahvusvahelistele imperialistidele maha müüa ei tahaks küll. Meeleparanduse mõttes panengi täna üles kaastöö siitsamast Eestimaa pinnalt, Häädemeeste akadeemilistelt jõududelt:



Kaastöölised kommenteerivad:

"Miskipärast jäi pilt õigel ajal teele panemata, kui bläägis olid aktuaalsed teemad, mis sellegi teosega tihedasti seotud: puhkus, reisimine, närilised. Ent eks ole need teemad samas ju igihaljad ja kõigele sellele võib mõelda ka nüüd, kui kevadpäikese paistel taas kuuma suve ja viljarikast sügist ootame."

Siinkohal tasub küll vahele öelda, et teinekord tuleb viivitamine ainult kasuks. Näh, ongi jälle kätte jõudnud kuum suvi, puhkus, reisimine ja närilised. Vt ka http://www.structuredprocrastination.com/ (samuti väga akadeemilis-jõuline tekst).

"Väärib rõhutamist, et suurepärane kompositsioon ei ole siin mitte inimkäte seatud. Ei, teos on sündinud ajal, mil pererahvas kaheks nädalaks soojemale ja mägisemale maale lahkus. Kui teose autor(id) on hiir(ed), siis on ilmselt tõestust leidnud see, et närilistel on olemas kunstitaju ja ilumeel, mida teadus seni ei ole suutnud avastada. Ja ehkki leian, et üldjuhul tuleks süüa ja sittuda siiski eri kohtades, annab taies tunnistust, et suure kunsti nimel võib teha nii mõndagi tavaelus taunitavat."

Tõsijutt. Sellega on ilmselgelt ümber lükatud Ivan Astahhovi väide, et "[e]steetilised võimed ei teki seal, kus eksisteerib kõrgelt arenenud loom, vaid seal, kus ilmub ajalooliselt arenev inimene ja inimese vajadused. Ka kõige arenenum ahv ei ole suuteline kas või lapse kombel joonistama. Talle ei ole omane kunstilise loomingu võime, tal ei ole potentsiaalse kunstniku kätt, silma ega teadvust. Üksnes tuhandeid aastaid kestnud töös täiustunud inimkäsi võib luua maalikunsti-, skulptuuri-, arhitektuuri-, muusika- jne. teoseid." (Tsiteeritud Marek Voldi artiklis "Esteetilise suhtumise mõiste Nõukogude Eesti esteetikas", Methis nr 7, 2011, lk. 138-139.) Eksponeeritud taies on loodud täiesti ilma ajalooliselt areneva inimese sekkumiseta.

Ka sõnastatud moraal söömise ja sittumise asjus on kahtlemata väärt kõrva taha panemist. Ise pean küll märkima, et mulle meenutab kahe materjali sümbioos antud kujul enim sööklas valmistatud plovi. No see pruunim osa on kõrbenud koht. Teate küll.

19. mai 2011

Külalisesinemine nr. 54 ehk jumal küll, mis asi see on?

"[V]äljendan oma toetust teie blogile järgnevate piltidega," kirjutab oma lakoonilises kaaskirjas uus korrespondent Adrenaliina. Ta alustab mõnevõrra tavapärasemate motiividega, kuigi tuleb tõdeda, et pipar on eksponeeritud väga kunstipäraselt:





Sellele aga järgneb tõesti võimas seeria hoidistest:







Ma ei... Tähendab. Esimeses purgis on maasikad. On ju? Veidi luitunud, veidi lömmivajunud, kuid ikkagi maasikad. Teise purgi kohta ma ei ole enam kindel. Tundub nagu näiteks searasv. Searasvaga sisse tehtud kukeseened? Oasupp? Miks mitte. Aga sellest, mis kolmandal pildil toimub, ei saa ma üldse aru. Kas see on mingisugune organ piirituses? Väärastunud loode? Leidlik salaalkoholi valmistamise seadeldis? Arenev homunkulus? Vene-Saksa gaasitoru? Miks kõigil anumatel mingi teine anum tagurpidi peas on? Kas tegu on satanistide salakambriga?

Tõsi, on tulnud ka veidi maisem pakkumine "hiiglaslik ülalt alla kasvav hallitusekork". Ent olgu kuidas on, igatahes minu hruštšovkakeldrist niisuguseid asju ei leia. Sisse kolides ootas mind seal küll pool Žigulid (autot, mitte õlut), aga ei midagi säherdust. Kirevase päralt! Missuguse triptühhoni need kolm kaadrit moodustaksid! Adrenaliina, palav käepigistus ja tere tulemast meie sekka!

13. mai 2011

Külalisesinemine nr. 53 ehk mossis apelsin

Täna on bläägis taas kord võimalus arutada intrigeeriva küsimuse üle, kas siin eksponeeritud kaadrid peaksid kujutama üksnes juhuse muusikat, Suure Kõiksuselinnu tiivarapsakust jäänud jälge liival, või võib toitu ka tahtlikult suretada. Tõuke selleks annab oma taiesega uus kaastööline Muhukadri:

"Tervitustega Taga-Karlovast laekub siinkohal köögiblogile yks tagasihoidlik kaastööpakkumine, millest nähtub, et hääbumise ilu saab oma koduköögis luua ja nautida ka organiseeritud korras. Pildil olev konkreetne apelsin lihtsalt ei mahtunud enam orgaanika-akvaariumi ära, aga eks ta lisa dekoratiivsust ka struktuuri dekonstrueeriva elemendina. Või umbes nii."



Ma ei ole päris kindel, mis asi on orgaanika-akvaarium, aga kahtlustan, et see seondub nähtusega, mida on ajast aega tuntud komposti nime all (ja võib-olla veidi ka ökofeminismiga). Igatahes tundub silma järgi, et tegu on täiesti legitiimse kaastööga, nii et järelikult toimib see empiirilise argumendina teadlikult suretatud toidu kaasaarvamise kasuks. Ühtlasi valmistab minu hügieeniharjumustega inimesele üüratut rõõmu see, et keegi iseloomustab plastämbritäit roiskuvat jälkust sõnaga "organiseeritud". Vahest on siis minu elamine ka tegelikult organiseeritud?

Muidugi tundliku natuuriga, võõraste kannatuste suhtes hellal inimesel hakkab üksikust tsitruselisest veidi kahju ka. Dekonstruktori elu ei ole kerge! Meenub meem Forever Alone, aga ka sama sentimenti kandev ja märksa parem Ilmar Trulli luuletus "Mossis rosin":

Üks mossis rosin on taldriku peal
ja rosina silm ei sära.
Veel äsja üks tosin neid oli seal,
neid rosinaid rosinataldriku peal.
Kas rosinad tõesti sõid üksteise ära?
Ei, lapsed sõid üksteist rosinat ära
ja üks läks nosijail meelest ära.
Seal ta nüüd kössitab, meelest ära,
üksi lageda taldriku peal,
ja sosistab: tahan siit ära!

(Mälu järgi tsiteeritud, netis on kah kõik variandid täiesti erinevad.)

Meelest ära rosin üksipäini suurel lagedal - breaks my heart! Kui hea peatäis nutta on vaja, võtan alati Ilmar Trulli ette.

Kõrvalmärkuse korras tahaksin tähelepanu juhtida närvavõitu iiristele taani õlle purgis. Muidugi võivad need olla ka mingid muud taimed mingis muus purgis, sest ei lillede ega õlle vallas ei ole ma kuigi pädev tüpoloog. Aga detailiteadmatusest hoolimata tundsin selles koosluses otsemaid ära tõelise, olemusliku Põhjala ikebana. Iiriseid võib ka asendada muu käepärasega, vaas on see, mis loeb. Borreaalse elutunde terviseks!

9. mai 2011

Külalisesinemine nr. 52 ehk muna ei kuku kanast kaugele

Nüüd, kus kevadpühadest on möödunud tubli kaks nädalat (miks ometi ei ole eesti keeles vastet sõnale fortnight?), on paslik lagedale tuua juba ammu välja kuulutatud ja ära saadetud, kuid mõnda aega postkastis laagerdunud kaastöö korrespondendilt §. Autor kommenteerib lakooniliselt:

"
Nüüd siis too kurikuulus kana ka. Teadusliku tähelepanuga pildistatud kõikvõimalike nurkade alt ning seest ja väljast. See värviline asi esimese pildi t[a]ustal on kevadpuu, kevade alguse puhul kööki toodud pajuoksad + kummikommid."








Pean tunnistama, et sattusin hämmingusse. Kurikuulus kana küll, ja muidugi mõista kevadpuu, aga
... mis nende karvadega siis õieti on, ja mis asi vaatab vastu kodulinnu sisemusest? Pärisin ettevaatlikult aru kana-juhtumi tagamaade kohta; vastus sai lahke, ent siiski mõnevõrra krüptiline:

"Kana küpsetas mu korterikaaslase vend. Korterikaaslane oli haige nii et tema seda isegi ei proovinud. Maitse kohta oskan öelda, et üpris maitsetu, struktuurilt kuiv ja puine. Eellugu ma ei tea aga kahtlustan et tegemist on väga ärapiinatud supikanaga kes vanasti ka munemisega tegeles. Järellugu - see kanamuumia tõmmati suupärasteks tükkideks, aga ma ei mäleta et keegi oleks seda pärast söönud."

Pean ütlema, et see kõik ajab mind jätkuvalt segadusse. Ent sellest hoolimata on emotsioon võimas - või vahest ehk just selle p ä r a s t? Tõsi ta ju on, et lihtne inimene ei peakski pretendeerima kõigi köögisaladuste teadasaamisele. Tasub lihtsalt leppida sellega, et köök jääb alati müstiliseks, teinekord lausa religioosset hirmu tekitavaks paigaks, mille toimimise mehhanismidesse ei tasu lihtsurelikul liiga süvitsi tungida. Suurte maailmamustrite mõistmine ei peagi olema väikesele putukale jõukohane.

Igatahes pandagu tähele kirega kanna löödud terariista. See on kirg kokakunsti suhtes. Ja selle kanakintsu, mis mul külmkapis on, ma viskan nüüd vist igaks juhuks ilma pakendi vahelt sisse piilumata minema.

Kui kana saab ära imetletud, lubas
§ saata veel materjali: "üks supp mis oli nii rõve, et ma ei söandanudki seda süüa ja üks moos mille peal oli nunnu lillakasroosa hallitus". Kõlab hästi, ootame tänumeeles!

2. mai 2011

Külalisesinemine nr. 51 ehk punk's not dead - it just smells funny

Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta! Kaastööliste sekka on lisandunud kutseline fotograaf. See tähendab, pole võimatu, et neid on siin esinenud ennegi ja ma lihtsalt ei tea seda. Aga mulle näib, et käesolevate fotode ekstraordinaarne professionaalsus on suisa käegakatsutav ja kõrvulukustav. Daamid ja härrad, Merilyn Püss Londonist:





Kaastööline valgustab tausta:

"Olin eile just üles laadinud fotod oma punktomatist, kui tekkis kommentaariumi vihje, et on olemas selline omamoodi köögiblogi. Eellugu on selline, et Sainsbury's on siinne supermarket, selline keskklassile suunatud. Neil on palju omatooteid, ja ma nende gemüüse on hakanud alla käima. Kunagi tegid nende Basics sarja paprikad ikka muudele silmad ette.


Igatahes, eilsel kenal pühapäeval olin juba tükk aega maitsepungi lahinguvalmis sättinud, et valmistada tomatitest joru hõrgutavaid bruschettasid. Köögis tomatipakki avades aga sain karvase üllatuse osaliseks."


No see makrofoto karvasest üllatusest ajab teie alandliku teenri peaaegu nutma. Selline ilu teebki argipäeva elamisväärseks. Langen fotograafi talendi ees põrmu. Ja mõistagi saab taas kinnitust, et tomat on toidusuretaja jaoks üks väga oluline vili.
Ent lisaks piltide kõrgele kvaliteedile, mida ma profaanina suurt kommenteerida ei julgegi, rikastab Merilyn bläägi ka ühe uue perspektiiviga:

"
Tore on muidugi see, et tegemist on mu lemmikhallitusega, kui selline asi inimesel üldse olemas on. Ma usun, et paljud leiavad, et see valge ja kohev tupshallitus on lihtsalt üle mõistuse nummi. [---] Lähedalt vaadates on see hallitus ikka päris kena, pane või seinale!"

Kas sinul, hea lugeja, on juba oma LEMMIKHALLITUS? Pean tunnistama, et minul õieti ei ole. Eeltäidetud salmikus "Minu klass" omal ajal sellist lahtrit ei olnud ja nii ta läks. (Tegelikult tuleb selle eest tänulik olla, kuna ausalt öelda oli mul ka konventsionaalsemate lemmikute valimisega suuri raskusi. Lihtne oli ainult lemmiksaatega, sinna sai kirjutada mingisuguse "Elmo" või "Frodo", kes olla olnud üks soome kanalite peal näidatav karvane elukas - ise ei olnud kunagi näinud, aga no kõik ju panid selle, mis siis minagi.)

Oma lemmikhallituse tuvastamine nõuab muidugi teatavat süvenemist. Ega ma teagi, mis see siis nime poolest on, mida käesolev kaastöö kujutab. Aga mis veel hullem, seda infot ei ole ka kusagilt otsida. Kus on "Väike hallituste välimääraja" või "Hobikodusõdalase käsiraamat"? Ma vaatan teie poole, eesti teaduskirjastused! Miks on turult puudu sellised potentsiaalselt hiiglasliku sihtgrupiga, hädavajalikud tarbeteosed? Muudkui duubeldate siin Dante Alighierit ja tõeliselt tähtsad valdkonnad jäävad täiesti katmata...