"Nüüd siis too kurikuulus kana ka. Teadusliku tähelepanuga pildistatud kõikvõimalike nurkade alt ning seest ja väljast. See värviline asi esimese pildi t[a]ustal on kevadpuu, kevade alguse puhul kööki toodud pajuoksad + kummikommid."
Pean tunnistama, et sattusin hämmingusse. Kurikuulus kana küll, ja muidugi mõista kevadpuu, aga ... mis nende karvadega siis õieti on, ja mis asi vaatab vastu kodulinnu sisemusest? Pärisin ettevaatlikult aru kana-juhtumi tagamaade kohta; vastus sai lahke, ent siiski mõnevõrra krüptiline:
"Kana küpsetas mu korterikaaslase vend. Korterikaaslane oli haige nii et tema seda isegi ei proovinud. Maitse kohta oskan öelda, et üpris maitsetu, struktuurilt kuiv ja puine. Eellugu ma ei tea aga kahtlustan et tegemist on väga ärapiinatud supikanaga kes vanasti ka munemisega tegeles. Järellugu - see kanamuumia tõmmati suupärasteks tükkideks, aga ma ei mäleta et keegi oleks seda pärast söönud."
Pean ütlema, et see kõik ajab mind jätkuvalt segadusse. Ent sellest hoolimata on emotsioon võimas - või vahest ehk just selle p ä r a s t? Tõsi ta ju on, et lihtne inimene ei peakski pretendeerima kõigi köögisaladuste teadasaamisele. Tasub lihtsalt leppida sellega, et köök jääb alati müstiliseks, teinekord lausa religioosset hirmu tekitavaks paigaks, mille toimimise mehhanismidesse ei tasu lihtsurelikul liiga süvitsi tungida. Suurte maailmamustrite mõistmine ei peagi olema väikesele putukale jõukohane.
Igatahes pandagu tähele kirega kanna löödud terariista. See on kirg kokakunsti suhtes. Ja selle kanakintsu, mis mul külmkapis on, ma viskan nüüd vist igaks juhuks ilma pakendi vahelt sisse piilumata minema.
Kui kana saab ära imetletud, lubas § saata veel materjali: "üks supp mis oli nii rõve, et ma ei söandanudki seda süüa ja üks moos mille peal oli nunnu lillakasroosa hallitus". Kõlab hästi, ootame tänumeeles!
Fortnight on nagu poolkuu.
VastaKustutaEtümoloogiliselt peaks see olema lihtsalt "neliteist ööd" hästi kiiresti öelduna, nii et kindlasti annaks koinida - ptüi, vermida - ka uudistermini "nltstööd" vms.
VastaKustutaSellise kanaga olen isklikult kokku puutunud. Teda müüakse supikana nime all ja mina temast ka supi tegin. See supp sai söödav, sest panin sinna kõik mis sügavkülmikus oli - vana pooliku paki aedube, mõned makaronid, natuke seeni jne.
VastaKustutaKana süüa ei olnud võimalik, sest ta oli liiga kõva ja karvane. Supist sai koerasupp,(koerale söömiseks) mis seisis külmikus veel nädal-poolteist, kui ühel päeval tuli kuulus poeet ja elukunstnik Robert Kurvits, kes oli väga näljane ja soendas endale natuke seda koerasuppi ja ütles et jumala normaalne supp on.
Jajah, kui näljaseid mehi kogu aeg ilmuks, ei oleks siia blogisse enam kellelgi millestki pilti teha, kõik söödaks ära. Meil kadusid kunagi sarnastel asjaoludel köögist kõrbenud pannkoogid, käärinud moos ja poti külge kuivanud makaronid. Ma siiamaani ei tea, kuidas nad need makaronid sealt lahti kangutasid.
VastaKustuta