"[V]äljendan oma toetust teie blogile järgnevate piltidega," kirjutab oma lakoonilises kaaskirjas uus korrespondent Adrenaliina. Ta alustab mõnevõrra tavapärasemate motiividega, kuigi tuleb tõdeda, et pipar on eksponeeritud väga kunstipäraselt:
Sellele aga järgneb tõesti võimas seeria hoidistest:
Ma ei... Tähendab. Esimeses purgis on maasikad. On ju? Veidi luitunud, veidi lömmivajunud, kuid ikkagi maasikad. Teise purgi kohta ma ei ole enam kindel. Tundub nagu näiteks searasv. Searasvaga sisse tehtud kukeseened? Oasupp? Miks mitte. Aga sellest, mis kolmandal pildil toimub, ei saa ma üldse aru. Kas see on mingisugune organ piirituses? Väärastunud loode? Leidlik salaalkoholi valmistamise seadeldis? Arenev homunkulus? Vene-Saksa gaasitoru? Miks kõigil anumatel mingi teine anum tagurpidi peas on? Kas tegu on satanistide salakambriga?
Tõsi, on tulnud ka veidi maisem pakkumine "hiiglaslik ülalt alla kasvav hallitusekork". Ent olgu kuidas on, igatahes minu hruštšovkakeldrist niisuguseid asju ei leia. Sisse kolides ootas mind seal küll pool Žigulid (autot, mitte õlut), aga ei midagi säherdust. Kirevase päralt! Missuguse triptühhoni need kolm kaadrit moodustaksid! Adrenaliina, palav käepigistus ja tere tulemast meie sekka!
Täna on bläägis taas kord võimalus arutada intrigeeriva küsimuse üle, kas siin eksponeeritud kaadrid peaksid kujutama üksnes juhuse muusikat, Suure Kõiksuselinnu tiivarapsakust jäänud jälge liival, või võib toitu ka tahtlikult suretada. Tõuke selleks annab oma taiesega uus kaastööline Muhukadri:
"Tervitustega Taga-Karlovast laekub siinkohal köögiblogile yks tagasihoidlik kaastööpakkumine, millest nähtub, et hääbumise ilu saab oma koduköögis luua ja nautida ka organiseeritud korras. Pildil olev konkreetne apelsin lihtsalt ei mahtunud enam orgaanika-akvaariumi ära, aga eks ta lisa dekoratiivsust ka struktuuri dekonstrueeriva elemendina. Või umbes nii."
Ma ei ole päris kindel, mis asi on orgaanika-akvaarium, aga kahtlustan, et see seondub nähtusega, mida on ajast aega tuntud komposti nime all (ja võib-olla veidi ka ökofeminismiga). Igatahes tundub silma järgi, et tegu on täiesti legitiimse kaastööga, nii et järelikult toimib see empiirilise argumendina teadlikult suretatud toidu kaasaarvamise kasuks. Ühtlasi valmistab minu hügieeniharjumustega inimesele üüratut rõõmu see, et keegi iseloomustab plastämbritäit roiskuvat jälkust sõnaga "organiseeritud". Vahest on siis minu elamine ka tegelikult organiseeritud?
Muidugi tundliku natuuriga, võõraste kannatuste suhtes hellal inimesel hakkab üksikust tsitruselisest veidi kahju ka. Dekonstruktori elu ei ole kerge! Meenub meem Forever Alone, aga ka sama sentimenti kandev ja märksa parem Ilmar Trulli luuletus "Mossis rosin":
Üks mossis rosin on taldriku peal
ja rosina silm ei sära.
Veel äsja üks tosin neid oli seal,
neid rosinaid rosinataldriku peal.
Kas rosinad tõesti sõid üksteise ära?
Ei, lapsed sõid üksteist rosinat ära
ja üks läks nosijail meelest ära.
Seal ta nüüd kössitab, meelest ära,
üksi lageda taldriku peal,
ja sosistab: tahan siit ära!
(Mälu järgi tsiteeritud, netis on kah kõik variandid täiesti erinevad.)
Meelest ära rosin üksipäini suurel lagedal - breaks my heart! Kui hea peatäis nutta on vaja, võtan alati Ilmar Trulli ette.
Kõrvalmärkuse korras tahaksin tähelepanu juhtida närvavõitu iiristele taani õlle purgis. Muidugi võivad need olla ka mingid muud taimed mingis muus purgis, sest ei lillede ega õlle vallas ei ole ma kuigi pädev tüpoloog. Aga detailiteadmatusest hoolimata tundsin selles koosluses otsemaid ära tõelise, olemusliku Põhjala ikebana. Iiriseid võib ka asendada muu käepärasega, vaas on see, mis loeb. Borreaalse elutunde terviseks!
Nüüd, kus kevadpühadest on möödunud tubli kaks nädalat (miks ometi ei ole eesti keeles vastet sõnale fortnight?), on paslik lagedale tuua juba ammu välja kuulutatud ja ära saadetud, kuid mõnda aega postkastis laagerdunud kaastöö korrespondendilt §. Autor kommenteerib lakooniliselt:
"Nüüd siis too kurikuulus kana ka. Teadusliku tähelepanuga pildistatud kõikvõimalike nurkade alt ning seest ja väljast. See värviline asi esimese pildi t[a]ustal on kevadpuu, kevade alguse puhul kööki toodud pajuoksad + kummikommid."
Pean tunnistama, et sattusin hämmingusse. Kurikuulus kana küll, ja muidugi mõista kevadpuu, aga ... mis nende karvadega siis õieti on, ja mis asi vaatab vastu kodulinnu sisemusest? Pärisin ettevaatlikult aru kana-juhtumi tagamaade kohta; vastus sai lahke, ent siiski mõnevõrra krüptiline:
"Kana küpsetas mu korterikaaslase vend. Korterikaaslane oli haige nii et tema seda isegi ei proovinud. Maitse kohta oskan öelda, et üpris maitsetu, struktuurilt kuiv ja puine. Eellugu ma ei tea aga kahtlustan et tegemist on väga ärapiinatud supikanaga kes vanasti ka munemisega tegeles. Järellugu - see kanamuumia tõmmati suupärasteks tükkideks, aga ma ei mäleta et keegi oleks seda pärast söönud."
Pean ütlema, et see kõik ajab mind jätkuvalt segadusse. Ent sellest hoolimata on emotsioon võimas - või vahest ehk just selle p ä r a s t? Tõsi ta ju on, et lihtne inimene ei peakski pretendeerima kõigi köögisaladuste teadasaamisele. Tasub lihtsalt leppida sellega, et köök jääb alati müstiliseks, teinekord lausa religioosset hirmu tekitavaks paigaks, mille toimimise mehhanismidesse ei tasu lihtsurelikul liiga süvitsi tungida. Suurte maailmamustrite mõistmine ei peagi olema väikesele putukale jõukohane.
Igatahes pandagu tähele kirega kanna löödud terariista. See on kirg kokakunsti suhtes. Ja selle kanakintsu, mis mul külmkapis on, ma viskan nüüd vist igaks juhuks ilma pakendi vahelt sisse piilumata minema.
Kui kana saab ära imetletud, lubas § saata veel materjali: "üks supp mis oli nii rõve, et ma ei söandanudki seda süüa ja üks moos mille peal oli nunnu lillakasroosa hallitus". Kõlab hästi, ootame tänumeeles!
Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta! Kaastööliste sekka on lisandunud kutseline fotograaf. See tähendab, pole võimatu, et neid on siin esinenud ennegi ja ma lihtsalt ei tea seda. Aga mulle näib, et käesolevate fotode ekstraordinaarne professionaalsus on suisa käegakatsutav ja kõrvulukustav. Daamid ja härrad, Merilyn Püss Londonist:
Kaastööline valgustab tausta:
"Olin eile just üles laadinud fotod oma punktomatist, kui tekkis kommentaariumi vihje, et on olemas selline omamoodi köögiblogi. Eellugu on selline, et Sainsbury's on siinne supermarket, selline keskklassile suunatud. Neil on palju omatooteid, ja ma nende gemüüse on hakanud alla käima. Kunagi tegid nende Basics sarja paprikad ikka muudele silmad ette.
Igatahes, eilsel kenal pühapäeval olin juba tükk aega maitsepungi lahinguvalmis sättinud, et valmistada tomatitest joru hõrgutavaid bruschettasid. Köögis tomatipakki avades aga sain karvase üllatuse osaliseks."
No see makrofoto karvasest üllatusest ajab teie alandliku teenri peaaegu nutma. Selline ilu teebki argipäeva elamisväärseks. Langen fotograafi talendi ees põrmu. Ja mõistagi saab taas kinnitust, et tomat on toidusuretaja jaoks üks väga oluline vili. Ent lisaks piltide kõrgele kvaliteedile, mida ma profaanina suurt kommenteerida ei julgegi, rikastab Merilyn bläägi ka ühe uue perspektiiviga:
"Tore on muidugi see, et tegemist on mu lemmikhallitusega, kui selline asi inimesel üldse olemas on. Ma usun, et paljud leiavad, et see valge ja kohev tupshallitus on lihtsalt üle mõistuse nummi. [---] Lähedalt vaadates on see hallitus ikka päris kena, pane või seinale!"
Kas sinul, hea lugeja, on juba oma LEMMIKHALLITUS? Pean tunnistama, et minul õieti ei ole. Eeltäidetud salmikus "Minu klass" omal ajal sellist lahtrit ei olnud ja nii ta läks. (Tegelikult tuleb selle eest tänulik olla, kuna ausalt öelda oli mul ka konventsionaalsemate lemmikute valimisega suuri raskusi. Lihtne oli ainult lemmiksaatega, sinna sai kirjutada mingisuguse "Elmo" või "Frodo", kes olla olnud üks soome kanalite peal näidatav karvane elukas - ise ei olnud kunagi näinud, aga no kõik ju panid selle, mis siis minagi.)
Oma lemmikhallituse tuvastamine nõuab muidugi teatavat süvenemist. Ega ma teagi, mis see siis nime poolest on, mida käesolev kaastöö kujutab. Aga mis veel hullem, seda infot ei ole ka kusagilt otsida. Kus on "Väike hallituste välimääraja" või "Hobikodusõdalase käsiraamat"? Ma vaatan teie poole, eesti teaduskirjastused! Miks on turult puudu sellised potentsiaalselt hiiglasliku sihtgrupiga, hädavajalikud tarbeteosed? Muudkui duubeldate siin Dante Alighierit ja tõeliselt tähtsad valdkonnad jäävad täiesti katmata...
