Jõulurõõmu!

Kes see ikka teeb, kui ise ei tee?

Kui ühes kohas piisavalt kaua paikne olla, läheb lõpuks miskit hukka kah. Näiteks leib.

 Ja juust, mis oli küll ostes juba üsna vana ja pidi sama päeva õhtul pitsa peale minema, aga jäi kuidagi ellu.

 Või moos, mis oli üsna hea, aga millest sai vaid paar ampsu võetud ja siis unustatud.

 Klassika. Tomat kukkus külmkapi peale asjade taha ja jäi sinna kuni läks vanaks ja kortsu, säilitades siiski noorusliku värvitooni.

Killud toovad õnne...

... Ehk köök on jätkuvalt kodusõda. Peale toakaaslase kausi põrandale puruks kukutamist suvatses üks kild mind veel rünnata ka.

Lugemissoovitus

Leonardo köögimärkmeid ehk «Romanovi koodeks»  (Jonathan ja Shelagh Routh), Leonardo da Vinci märkmed toiduvalmistamise ja lauakommete kohta.

Köögiblogil on palju ühist ajaloo suurkujudega, nagu juuresolevast raamatust nähtub on meie üllast kunsti kõrges hinnas peetud juba... ammu.

Seal leidub palju põnevaid retsepte /kui te midagi teete, siis pildistage ja saatke/ ning leiutajale kohaselt, on see koka- ja köögitehnika raamat.
Muuhulgas õpetatakse söögilauas viisakalt käituma (kuidas mõrtsukat lauda paluda) ja putru huvitavamaks muuta. See viimane on teile olulisem ma loodan. Mesilaspiruks või kapsamoos on muidugi iga kell etem mistahes pudrust.

Kuna raamat on läbi müüdud, siis kasutage masuaja kombe kohaselt raamatukogu, laenake sõbralt või ostke antikvariaadist!

Kuri mangostan

Minu viimane suurim puuviljateemaline pettumus. Prahas ostsin mangostani ja õhtul asusin seda sõbra pool võidurõõmsalt lahti saagima. Peale 20 minutit taskunoa viiliga uuristamist ja põranda täis purustamist sain vilja katki ja see nägi välja nii. Eriliselt pahatahliku näoga hallitus.

Kahjuks ei jäänud aega seda Tescosse tagasi viia... mingi kolmekümne krooni pärast poleks viitsinud jamada aga teiste mangostanide kõrvale näidiseksemplariks oleks võinud küll panna.

Kahjuks ma viskasin oma kärbatanud porgandi minema...

... enne kui tuli meelde pilti teha. Aga sellest pole midagi, täna sai taluturult hunnik igasugu kraami varutud ja ilmselt oleks pidanud veel rohkem varuma kuna järgmine turg on kahe nädala pärast.

Meil on esimene kaastöö üle jupi aja. Kuna teie saadetised lähevad pidulikult mu spämmiaadressile, mis on sisuliselt sama hea kui prügikast, siis ei tasu oodata et ma neid tihemini postitaks kui blogi eelmine kirjutaja. Jajaa. Aga tänage Morgiet, midagi meil nüüd on. Nautigem.

Esimene pilt on põhjakõrbenud mannapuder. Kaunis, eks?

Teisel hallitus, aga mis söötmel - ei mäleta. Ka imekaunis /kes see koera ikka kergitab, kui mitte koera saba - toim./. See tuletab millegi pärast jõule meelde, valged lumekuhjakesed ja puha. Või Pollocki maali, kui kunstiarvustuslikuks minna.

Kolmas ja neljas pilt kujutavad kassile söögiks pandud hapukoort, mille kass ära põlgas /Huvitav küll miks? Üks mu tuttav kass enam tavalist hapukoort ei söö, kui kanget kolmekümneprotsendilist korra saanud oli/.

Ahoi toidusõbrad ja -vaenlased!

Teatan pidulikult, et kodusõjakirves on välja kaevatud. Võite mulle asju saatama hakata... või noh mis asju, asjad lähevad postis raisku. Saatke pilte. ajudetabanaan@hot.ee Sest muidu rikun ma Printsessi aastatepikkused ponnistused ja teen siia klantsköögiblogi. Vatnii.

Happy Halloween! Täna on meil siin köögipidu.

Hauatagune hüüe

Ega suremine võtab ka aega. Ärge pahandage. Hauataguse häälena veel Pärtli taasleitud kaastöö!

"Alustuseks kaks pilti punapeedist, millest päris õnnestunuks pean teist, lähivõtet: milline tekstuur, millised värvid! Seejärel sidrun, mis ühest otsast on täiesti tavaline, teiset otsast aga hoopis mitte. Ja lõpetuseks leib, mille kohta mul polegi midagi eriti öelda, aga on ka täitsa kena vaadata."















Kas teile tuli ka sidrunit nähes meelde ammune Blend-a-medi telereklaam? Igatahes leib on tõesti neetult nunnu. Kodune kakuke ema õnnistusega. Earth tones. Täiesti sobiv teistkordseks aplombiga lahkumiseks. Või käesoleva kaastöö autori sõnadega:

"Kahju et Su plogi niimodi hukka läks, aga eks me ole oma silmaga veendunud, et iga asi mädaneb ükskord ära ja saab kompostiks."

The ultimate cooker's block! Featuring § and the gang

Tuleb tunnistada, et bläägi aeg on ümber. Nagu on öelnud klassikud: ootasin mis ma ootasin, aga päris ise ta end kirjutama ei hakanud. Üheksa korda mõõtnud, otsustasin, et mis seda surnud hobust siis ikka peksta, tuleb pillid kotti panna ja mitte enam vanadel loorberitel liugu lasta.

Et aga midagi raisku ei läheks ega maailmakõiksuses avanevatesse pragudesse ära ei kaoks, siis lõppakordina paiskan avalikkuse ette kõik need kaastööd, mis juba pikemat aega nukralt postkastis vedelevad. Lisaboonuseks isiklik vabandus igale kaastöölisele. (Eriti suure vabanduse pälvib Pärtel, kelle kaastöö ma olen täiesti ära kaotanud ega suuda isegi meenutada, missugune see välja nägi. Või nägin ma seda ehk unes? Pärtel?) See akord võiks ju kõlada päris melanhoolselt, kui ei oleks §-t, kelle grandioosne panus kroonib kuninglikult niihästi selle postituse kui kogu bläägi lõppu. Oodakem, vaadakem.

Kaastöö Liinalt.

"Tuleb tudeng üle kolme nädala Tartust koju ning leiab külmkapist tüki isetehtud köömnesõira, mis (või oleks õigem "kes") on suutnud selle ajaga külge kasvatada erinevaid imeilusaid hallitusi. Lihtsalt hämmastav on hallituse elutahe end külmkapis mitme õgardist majaelaniku eest peites. Ühtlasi sügav kummardus parimale antitoidublogile, mis suudab leida esteetilist naudingut nähtustes, mis enamikel vastikusevärinaid esile kutsuvad. Midagi kulinaarse Baudelaire'i sarnast."





Vabandust, Liina!

Kaastöö Maalilt.

"[T]inglikult võib [kaastööd] pealkirjastada ka "dementor-pastinaak ründab sibulat.""



Vabandust, Maali!

Kaastöö Carolinalt.

"Paar kuud tagasi hakkasime majanduslikel põhjustel ise kodus söögipoolist kasvatama, esialgu küll üsna tagasihoidlikult, sest palju siin linnakorteris ikka võimalik on. See käib nii: seemned tuleb panna inkubaatorisse, paar päeva oodata ja kasta ja söögipoolis ongi valmis. Imelihtne! Ainult et neid ei tohi liiga suureks lasta kasvada (nagu tegelikult just nendega juhtus, kellest siin pildid on, sest siis võivad nad muutuda nii nunnuks, et ei raatsi enam ära süüa).

Esimesel pildil on pisikesed just inkubaatorist väljunud. Teisel pildil ärkavad nad vaikselt üles; kas nad pole mitte armsad? Kolmandal käib tants ja trall. Ja neljandal proovib üks julgem juba käe peale tulla."

Vabandust, Carolina!

Kaastöö Kristilt.

"Täna avastasin vaimustava värvidemängu omaenese köögist ning väidan rõõmuga, et minust on saanud andunud kodusõdalane. Kahjuks on võitlusvahendiks vaid telefon, siiski tahan seente võidetud lahingut teiega jagada. /---/ PS. Pildil on mõneks ajaks lauale ununenud toorjuustu karbi sisu. Imelised maastikud!"







Vabandust, Kristi!

Kaastöö siniselt n6ialt.

"Omandasin mõne aja eest uue töökoha, ja kuukesed hiljem jõudsin kabinetis kaugemal-, st kõrgemalasuvate kappideni. Ühes laealusest kapist, mis sisaldas muidu eranditult pabereid, pudened välja selline selline iludus (pildid lisatud). Ajalugu ja paberite vanust arvestades võib oletada, et "muumia" on vanem kui 2 aastat."





Vabandust, sinine n6id!

Kaastöö don Tihaselt (täpsustagem, Internetist laenatud piltidega, sest loodusteadlased on teadagi harjunud, et iga töö on rühmatöö).

"Rindereportaaž Santiago tänavatelt! Olgugi, et hetkel märatsevad linnas väga mehelike ametite esindajad, nagu bussijuhid ja muud tavotiniplid, siis kõige nähtavam ja eriti just kuuldavam meetod valitsuse vastu võitlemiseks pärineb otse köögist! Köök on sõna otseses mõttes kodusõjastunud. Ehk siis nähtus nimega cacerolazo. Inimesed haaravad potid-pannid ja lähevad nendega tänavatele või siis akendele ja rõdudele ja tundide kaupa muudkui kolistavad nendega. Ja see on kestnud juba viimased poolteist kuud. Eesmärgiga valitsus oma käpa alla saada. Sisuliselt on viidud köögis tülide käigus taldrikutelõhkumine üleriigilistesse mastaapidesse. Nõud on jõud! CACEROLAZO!""







Vabandust, don Tihane!

Ja viimaks, viimaks, VIIMAKS - tõeliselt massiivne, pühendunud ja jalustrabav kaastöö §-lt. Tõmmakem hinge ja süvenegem.

"1) Baklazaani püreesupp. Värske. Eelmine kord tuli söödav välja, seekord aga ei kannatanud maitse ka kriitikat, saati siis välimus... või noh eks suur osa püreesuppe on koledad."



"2) Mustikamoosi peal elab kaunis roosa hallitus, ilm on ka nii ilus päikeseline."



"3) Ausalt, see on meelega tehtud. Sinine kana kollaste läätsedega. Kõlbas süüa. Misteha, ma olen nii andunud köögiblogi fänn :)"



"4) Vaarikamoosihallitus peesitab õhtuses päikeselaigus. Moosihallitus tekib sellest, et ma ei jaksa üksi purki mõistliku aja vältel tühjaks süüa."



"5) Fännipilt, makaronidest. Katsetasin neid keeta ka, piimaga kastrulipõhja (sellele tehnikale peaks nime panema, pastagraafia äkki?) aga ei tulnud välja. Ehk kuidas nimetada tahtliku toidurikkumise ebaõnnestumist? Mõtlemisainet filosoofidele."



"6) Koristasime sõbra kööki. Alumises kihis on tatrapuder ja mannakreem, peal halvaksläinud liha ja kõige tipus lõpuaktuselt pärinev lillekimp."



"7) Klassika, küll mitte köök aga ikkagi, kelle poleks marjad maha läinud?"



"8) Uhhaa. Ise püüdsin (mõne kala), ise sõin. Olin vapper ja sõin, kuigi see nägi välja nagu surnud kala häguses vees, minu kausis. Vähemalt ma ei saanud ühtki tervet sibulat."



Jah. Sinine kana. Nüüd võin rahuliku südamega erru minna. Mantel on auga päritud. Õpilane on õpetajast ette jõudnud. Kui mina matan kodusõjakirve maha, võib loota, et § kaevab selle sealt jälle üles - või ka keegi teine teist, mu head sõbrad, kallid kaasteelised. Adieu!

Külalisesinemine nr. 58 ehk jõuame Ameerikale järele

Ameerikale ei jõua me järele mitte päris selles mõttes, nagu Nõukogude Liit omal ajal tahtnuks, ega ka mitte eelmist postitust silmas pidades. Lihtsalt juba maikuust saati ootab postkastis New Yorgist pärit kaastöö, kus on kujutatud mädanenud õunu. Noh, ja nüüd mädanevad juba Eestis ka õunad. Mul on köögis koguni äädikakärbseid, aga nad ei taha eriti poseerida. Niisiis:





Kaastööline Siiri seletab:

"Leidsin turult kaks oma saatust ootavat õuna. Turg asub New Yorgis, Union Square'il. Kuna õuntele tekivad pruunid plekid löögi tagajärjel, siis ilmselt need õunad olid natuke peksa saanud. Võibolla nad olid jäetud sinna augu äärele kui piltkiri. Linnainimene ei pruugi ju teada sõna kompost tähendust. Nüüd aga, nähes orgaanilisi pruuniplekilisi õunu, mille kileja pruuni katte alla mahl ilmselt käärib, saab võibolla iga teine turukülastaja aru, et sellised õunad pannakse vanadest lauajääkidest kokku klopsitud kasti. Kast paraku ei olnud orgaaniline, sest oli kaetud valget värvi kemikaaliga ja ilmselt ei lagune koos õuntega. Kuidas kompost kastist kätte saadakse, seda polnud turul näha."

Sa issa ristike kesk pohlamoosi. Ah väljamaa metropolides on kuritegevus juba nii hirmus, et isegi õun ei saa tänavale minna, ilma et peksa saaks? Küll on hea, et meie siin elame nagu vanajumala selja taga.

Aga vastus, kuidas kompost kastist kätte saadakse, tundub ilmselge: ta ronib mööda nööri ise välja. Miks see nöör muidu seal on?

Või äkki peaks uue hobi leidma...

ETA: embeetimise peene bisnesiga ma praegu siiski sina peale ei saa, nii et päris link ka: http://www.novamov.com/video/97vqfi1ocixlv.


Nagu tavainimene tabavalt öelnud on: "Kui mulle pole vähemalt kolmest sõltumatust allikast kinnitatud, et 10 minuti pikkune video on vaatamist-kuulamist väärt, siis ma seda lahti ei klõpsa". 44-minutine video vajaks sel juhul 13,2 või ümmarguselt 14 sõltumatu allika kinnitust (ja sedagi juhul, kui minutitele vastavate allikate hulk mitte eksponentsiaalselt ei kasva). Seda ma pakkuda ei suuda, pean piirduma lühikese sisututvustuse ja mõningate spoiler'itega.

Tegu on seni viimase osaga USA tõsielusarjast Hoarders, mis pajatab üle piiri läinud kogumiskirega inimestest. Seekord näidatakse naist, kelle paheliseks kireks on vanaks läinud või muidu veidra toidu kogumine - ent mitte ainult, ta valmistab sellest ka süüa. Tõsi, lähikondseid, kui need veel olemas olid, tuli aeg-ajalt veidi tüssata, näiteks valetada neile, et toorestest kanasüdametest valmistatud küpsetis on "õunakook". Niisugustest kavalatest nüketest hoolimata lõpetas naisterahva tütar siiski kodus söömise, kui võitoosist mumifitseerunud oravalaiba leidis. Nüüd peab peategelane üksipäini kahekümne viie aastasi hoidiseid sööma. Ja nii edasi.

Panin video bläägi esmalt tehnoloogilisest huvist embeetimise peene bisnesi vastu ja teiseks seepärast, et temaatiliselt ju sobib. Aga tuleb tunnistada, et naljakas ei ole. Eriti vihaleajavad on tõsielusarja formaat, õudusfilmilik muusikakujundus ja muud sellised showbiz'ilikud kirsikesed ühe kehva saatusega naisterahva vaimuhaiguse tordil. Nagu ma aru saan, seisneb terve see sari vaimsete häiretega inimeste probleemide eetrisse paiskamises. "Meie tiim püüab neid ainult aidata" tundub väga sitt vabandus. Aga noh, eks see on sellest, et ma pole end "Tõehetke" või muude väiksemakaliibriliste tõsielusarjadega karastanud. Ja nagu ikka, tuleb holier-than-thou-oraatoril lõpetuseks tõdeda: neelasin ju ise ka sööda alla.

Selle peale lähen lõunale.

Külalisesinemine nr. 57 ehk värske kurgi hooaeg

Ahoi, armsad bläägilugejad! Küllap olete juba mitu kuud oma veebibrausereis kannatamatult kodusõja-lehekülge värskendanud: millal ometi midagi rikneb? Millal ometi midagi jälle hallitama, käärima või mädanema läheb? Ent minul oli suvepuhkus.

Keskmise glämmtoidublogija jaoks tähendab suvepuhkus seda, et nüüd on tal, õnnelikul, rohkem aega vahustada äsjanopitud maasikate juurde kardemoniga vahukoort, taluvõis praadida peenralt toodud suvikõrvitsa viile, valmistada oma aia rukolast salatit, teha sisse vanillikaunadega vaarikamoosi - ja loomulikult seda kõike verandal hommikustes päikesekiirtes fotografeerida. Noh, minul verandat ei ole ja vahepeal möödunud aja veetsin üldiselt mererannas otse plekk-karbist päikese käes libedaks sulanud "Turisti einet" süües. Ma ei kahetse midagi!

Kuid iga hea asi saab kord läbi. Suvi hakkab lõppema, tuleb taas vöö vööle panna ja hakata toidust mõtlema. Naaskemgi siis maikuhu ja kraamigem välja üks toonane värskete kurkidega seonduv kaastöö Ülejõe köögisõbralt. Jah, tavakäibes kõlab see väljend pigem "hapukurgihooaeg", aga toidusuretamisleheküljel ei saa "hapu" ju kuidagi kehva ja loiu ajaga seonduda.

Esmalt saagu iga lugeja veidi harjutada oma tõlgenduskätt. Tegu oleks justkui omalaadse kurgikoomiksiga. Ent millest küll kõneleb see pildijada?







Emotsioon on igatahes võimas!

Ise pakub Ülejõe köögisõber oma kurkide kohta välja sellise narratiivi:

"Pean tunnistama, et köögi muutumine sõjatandriks võib mõnikord olla päris ootamatu. Lähen mina koos oma kallimaga kööki. Meeles mõlgub veel meie viimane õnnestunud lõuna ... kallim naeratab mesiselt. Tõotab tulla järjekordne suurepärane köögiidüll. Ja siis avan ma külmkapi ja leian sealt kaks toredat närtsinud kurki. Loomulikult ei suuda ma vastu panna ja hakkan nendega vehkima. Need vetruvad ju nii mõnusalt. No ja lõpuks on ka see loogiline, et ma oma vehkimisega hoogu lähen ja kallima duellile kutsun.

Vehklesime ausalt - andsin ka temale ühe kurgi. No ja kuidas siis läks? Hästi! Naissugu köögis pani asjad paika. Viimane võimas kurgimõõkade kokkupõrge tegi mu vastase relvituks. Tema kurk lendas kolmeks köögipõrandale laiali ja mina - mina tundsin ennast ülimalt võidukalt, vähemalt natuke aega. Sest vastane ei olnud nii leplik kaotaja ja otsustas mind represseerida, hõõrudes mulle pärast neid kurgijuppe vastu põske."

Jaa. Kui omal ajal bläägiga alustasin, avaldas nii mõnigi pettumust, et ei leidnud kodusõja sildi alt pilte siniseks väänatud kätest, silma alla löödud laternatest ja muudest sedalaadi lähisuhtevägivallatraumadest. Nüüd on see siis käes - viimaks ometi fotojäädvustused sedagi laadi kodusõja tunnismärkidest. Ise ma aga igaks juhuks sugudevahelises võitluses pooli ei võta. Ei tahaks ju ... üle kurgi saada. Haa!