Külalisesinemine nr. 58 ehk jõuame Ameerikale järele

Ameerikale ei jõua me järele mitte päris selles mõttes, nagu Nõukogude Liit omal ajal tahtnuks, ega ka mitte eelmist postitust silmas pidades. Lihtsalt juba maikuust saati ootab postkastis New Yorgist pärit kaastöö, kus on kujutatud mädanenud õunu. Noh, ja nüüd mädanevad juba Eestis ka õunad. Mul on köögis koguni äädikakärbseid, aga nad ei taha eriti poseerida. Niisiis:





Kaastööline Siiri seletab:

"Leidsin turult kaks oma saatust ootavat õuna. Turg asub New Yorgis, Union Square'il. Kuna õuntele tekivad pruunid plekid löögi tagajärjel, siis ilmselt need õunad olid natuke peksa saanud. Võibolla nad olid jäetud sinna augu äärele kui piltkiri. Linnainimene ei pruugi ju teada sõna kompost tähendust. Nüüd aga, nähes orgaanilisi pruuniplekilisi õunu, mille kileja pruuni katte alla mahl ilmselt käärib, saab võibolla iga teine turukülastaja aru, et sellised õunad pannakse vanadest lauajääkidest kokku klopsitud kasti. Kast paraku ei olnud orgaaniline, sest oli kaetud valget värvi kemikaaliga ja ilmselt ei lagune koos õuntega. Kuidas kompost kastist kätte saadakse, seda polnud turul näha."

Sa issa ristike kesk pohlamoosi. Ah väljamaa metropolides on kuritegevus juba nii hirmus, et isegi õun ei saa tänavale minna, ilma et peksa saaks? Küll on hea, et meie siin elame nagu vanajumala selja taga.

Aga vastus, kuidas kompost kastist kätte saadakse, tundub ilmselge: ta ronib mööda nööri ise välja. Miks see nöör muidu seal on?