Täna näitan oma meloneid

... sest pidagem meeles, et see ei ole siiski mitte ainult halva toidu, vaid ka halbade sõnamängude blääg. Halbade ja veidi valelike. Melonit on mul lõppude lõpuks ainult üks, õieti lausa pool:



Kui te juhtute edaspidi lugema halba pornot ja/või mõnda romaanivõistluse võiduteost, kus kirjeldatakse naisekeha võlusid küpse meloni metafoori kasutades, siis loodan, et teile tuleb meelde just SEE:









Juustu on ka:



Siin meeldivad mulle enim romantiliselt sillerdavad veepiisad. Kui te edaspidi kusagilt midagi pärlendamise kohta loete, siis loodan, et teile tuleb meelde SEE:





Pildid on pehmed ja teralised sellepärast, et pelgalt kahe dimensiooni võimalustega paremini kujutada laguneva toidu struktuurset pinda ning saavutada suurem sisu ja vormi ühtsus. Üldse mitte sellepärast, et polaaröö on käes ja oma pooliku tööpäeva lõpetanuna ma praktiliselt jooksin koju, et oleks veel võimalik mõned ülesvõtted teha. Ei. Vahest tuleks õppida välku kasutama? Ma sugugi ei tahaks, et melonile punased silmad tuleksid.

Tingreflekside kinnitamiseks veel viimased, süütult sümmeetrilised kaadrid:





Tänan tähelepanu eest. Järgmiseks juba suursugune külalisesinemine väliskaastööliselt!

Külalisesinemine nr. 30 ehk makaronidest ja inimestest

Kaastöölisel leheneegril on täitunud viis postitust. Õnnitleme! Sellel pidulikul puhul õpetab peakangelane meid makarone valmistama:

"[S]eekord väikseid kokandusnippe ehk kuidas keeta makarone.

1.käitu nagu normaalne inimene (st kalla makaronid keevasse vette)

2.otsi omale mõni muu meelelahutus

3.jookse kööki ja silmitse huvitatud pilgul kastrulist tõusvat suitsu

4.tühjenda kastrul ja uuri, mis selle põhjast vastu vaatab

5.meenuta oma lemmikblogi ja haara fotokas

6.korda protsessi."

Mina isiklikult olen sellise samm-sammulise juhendi eest väga tänulik, kuna muretsen juba mõnda aega oma küündimatuse pärast vastavas valdkonnas: saksa ja sellest lähtuvalt ka eesti kultuuriruum pidid olema ainsad, kus pastat peetakse valminuks siis, kui see vastu seina visates sinna kinni jääb. Ma saan aru, et mujal on järelikult kuidagi teisiti. (Harilik sein paistab koduperenaisele üldse tänuväärt diagnostikavahend olevat. Sokid kõlbasid vist siis jalga panna, kui EI jää seina külge kinni?)

Kirjeldatud kuueastmelise protsessi tulemus on järgmine:





Autor tõdeb:

"Võib ju vaielda, kas tulemus meenutab keskmises Nõukogude Liidu lastekodus levinud kitli- või flanellpluusimustrit või tublis väikekodanlikus kodus leiduvat jõulukinkide pakkepaberit, aga üks on igatahes selge. Lisaks sellele, et ilu kindlasti kõlbab patta panna, on see vahel lausa pajast pärit."

Väga elegantne moraal! Aga tunnistan üles: minule meenutab tulemus esmajoones omaaegset populaarset saadet "MM Muna". Tegu on üheksakümnendatel eetris olnud mälumängulaadse show'ga noortele. Saade kuulus veel sellesse õndsasse, nüüd kahjuks unustuse hõlma vajunud koolkonda, mis pidas normaalseks, et noorsoole määratud kultuuri teevad vanemad inimesed, kuna nemad teavad, kuidas asjad on. Sestap istus stuudios keegi aukartustäratava habemega turske meesterahvas, kes noortele mänguritele koju helistas ja keerulisi küsimusi küsis. Tema tervituslause oli "Halloo, siin muna!" Omal ajal ei tundunud see kõik üldse veider.

Nojah, igatahes osavõtjate üks ülesanne oli ära arvata, mis objekt on televiisoriekraanil näidatava pildi peal. Enamasti oli tegu krüptiliste lähivõtetega. Mäletan, et üks kõige raskemaid mõistatusi oli piimamannergu klamber. Vaat sinna saatesse võiks need fotod esitada.

Lõpetuseks olgu ära toodud veel ajakirjanduslik vihje, mille eest tuleb seekord aitäh öelda meie välisuudiste toimetajale herr Müllerile: "Mädanev kapsavaru restorani külmkapis". "[Kehva hügieeni] põhjuseks on nii halvad teadmised kui ka vähene haridus toiduhügieeni alal," kommenteerib Gry Holmbakken toiduametist. Mis ma oskan öelda - jälle üks inimene, kes on langenud võltsi köögikuvandi ohvriks ning usub, et kõik peaks kiiskama ja klantsima. Seda veel niisugusel vastutaval töökohal! Miski on mäda Norra riigis. Ka peale kapsaste.

Külalisesinemine nr. 29 ehk BETTERave

Mul on äraütlemata hea meel teatada, et külmalaine on toonud uusi kaastöid: nähtavasti on inimesed püüus vältida kodust väljumist asunud inventeerima oma külmikuid ja muid panipaiku. Täna annab bläägi taas kord panuse esimene kaastööline, kes esineb järgneva krüptilise taiesega:





Mis see on? Ei, tõesti. See toiduaine näib olevat oma loomuse riknemisse juba peaaegu et ära kaotanud. Kapitalistlikule diskursusele vastavalt oleks praegu väga sobiv hetk korraldada tarbijamäng ja kutsuda inimesi üles kommentaarides küsimustele vastama, lubades vastutasuks midagi ahvatlevat. Näiteks kodune lõuna bläägipidajaga. Aga mulle selline salatsemine ja madalatel tungidel mängimine ei istu. Ei ole tarvis ärgitada inimesi üle laipade minema. Ma ütlen kohe salgamata ära, et see on peet.

Ma ise näiteks arvasin, et tofu. Too näeb vist umbes niisugune välja?

Nüüd muidugi paljastub täies ilus ka installatsiooni sümboljõud. Esiteks on ilmselgelt tegu peedi dekonstrueerimisega, mille käigus on tähenduste dihhotoomia ümber pööratud: hallika värvuse omandanud ja nõnda iseloomulikud karakteristikud kaotanud peet on eksponeeritud peedipunases anumas. Kas uus peet on vanast parem? Kas revolutsioonil on perspektiivi? Panen ette sümbolobjekti edaspidi tähistada inglise ja prantsuse keele- ja kultuuriruume lõimiva postmodernistliku terminiga BETTERave, mis irooniliselt viitab dihhotoomiate hierarhilisusele. Teiseks on vaatajale muidugi ilmselged tekkivad psühhoanalüütilised konnotatsioonid. BETTERave on kujundlikult asetatud emaüska. Kas tahab kunstnik sellega publikule öelda, et terve meie kultuur on roiskunud juba eos?

Mõttainet jätkub siin pikemaks.

Kakskümmend üks

Sel nädalavahetusel otsustasin meenutada pöördumatult kadunud noorust ja toetada kohalikke veinitootjaid. Tõepoolest, miks osta toitu või jooki, mis on siia reisinud sadade kilomeetrite kauguselt, vahest koguni üle ookeani? See ei ole sugugi öko. Pealegi on inimesele väga kasulik tarbida just nimelt kodu vahetus läheduses kasvanud söögikraami. Eelistagem eestimaist!



Margi nimi on, niipalju kui ma aru saan, "21" ning seda pakutakse käepärases, kergest plastist valmistatud pooleliitrises pudelis, mis lahendab sagedasti tekkiva probleemi veini kogusega: 0,75 liitrit võib olla liiga palju, 0,375 liitrit aga liiga vähe. Jumaliku nestega varustab meid Võhu Vein - miskipärast jätab ettevõte aga oma kangendatud puuviljaveinidele pühendatud leheküljel selle toote kirjeldamata. Eks teen siis reklaamitöö nende eest ära.

Ega mul muidugi palju teha olegi, väärt asi kõneleb ise enda eest. Nagu hea lugeja vast juba taibanud on, viitab number kakskümmend üks joogi alkoholiprotsendile. NB! Kõrgem kui kultusjoogil "Kosmos"! Hoolikas tarbija ei jäta lugemata ka peent kirja, mis sedakorda teatab: "Sisaldab sulfiteid. Rikastatud hõrgu aroomiga". Hõrk aroom on loomulikult vaieldamatu; eraldi tähelepanu tahaksin aga pöörata veel sildi kujundusele:



See kõvakübaraga number üks piidleb pudelilt lihtsalt nii kahtlustavalt. Tema ilme salapära on vahest võrreldav Mona Lisaga - ent number üks ei naerata. Ei, ta ei naerata. Ta nagu teaks, et ma üks päev moodustasin ingliskeelse lause, kus prepositsioon jäi lõppu... And I deserve to be punished!

Seda "21" muidugi tegigi. Tarbimine oli elamuslik ja emotsionaalne. Aritmeetiliselt võttes ikkagi pool elu mõtet. Nüüd võin vaid Maxima keti kaupluste turundusjuhi kombel õhata: "Aitäh, Eesti sügis!"

P.S. Ühtlasi sooviksin tervitada Postimehe tarbijalisa, kes on kahtlemata siit bläägist šnitti võtnud ja pakub peakirja "Üllatus" all kolme hingekosutavat uudist: "Vutimuna seest tuli välja teine koorega muna", "Ussike tegi küpsisepakki pesa" ja "Ostja leidis Maxima koerakonservist kaks tigu". Kahjuks ei ole vist tegu püsirubriigiga, nii et kõiki kolme korraga linkida ei saa, ent hoogne samm kvaliteetmeedia poole on seegi. Tubli, Postimees!

Hall leib on uus must leib

Üle pika-pika aja riknes minu majapidamises midagi spontaanselt ja esteetilist naudingut pakkuval viisil. Olin kapi taga ilusat leivaviilu märgates muidugi rõõmsalt üllatunud ning panin parasjagu külas viibivale emale südamele, et ta eksponaati mingi hinna eest ära ei viskaks - tarvis pildistada. Ema heitis leivale hooletu pilgu ning, nägemata seal suuri teist värvi laike või muid tavapäraseid riklemise märke, hakkas praalima: "Ära visata?! No kuule! Selline leib süüakse ju ära!"

Nojah. Laike tõesti ei olnud. Üsna ühtlaselt hall oli.













Nagu tsemendist valatud.

Mis püha eile oli?

Nagu viitas ka eelmine postitus, on Eesti rahvakalender neil päevil pilgeni täis laenatud kõikvõimalikke jälke ja mõttetuid pühi: valentinipäev, volbriöö, Halloween... Poodides antakse siis kõrvitsa- ja südamesoodustusi, inimesed rõivastavad end nõidadeks, köögiviljadeks, surnuteks ja kergete elukommetega naisterahvasteks. Mina kui mõistlik, igav ja kitsarinnaline inimene muidugi üldiselt niisuguse triangliga kaasa ei lähe, aga ühte ma ütlen küll: asju ei ole mõtet teha poolikult! Kui juba võtta üle Halloween, siis tuleb üle võtta ka seente vaatlemise püha, mida traditsiooniliselt peetakse nädal aega pärast Halloween'i. Sellest pajatavadki meile järgnevad harivad videod, courtesy of herr Müller.





Kommentaariks niipalju, et 1) nähtavasti ei tehta tänapäeval enam isegi õppevideosid seentest ilma seksile rõhumata, ja 2) sõna "fungi" hääldus raputas tõsiselt minu maailmapilti. Kontrollisin. Silvet käsib hääldada "fangai"; dictionary.reference.com lubab öelda nii "fangai" kui "fandžai"; ja Oxford English Dictionary tõepoolest ainult "fandžai". Oh heldeke. Kas tõesti on käes aeg lahti lasta klassikalisest nõukogude inglise keele õpetusest, mis ei ole küll vähemaski kontaktis tegeliku keeleruumiga, aga on ometi nii... ilus ja väärikas?

Ah jaa, vahest on nüüd ka aeg küps üheks piinlikuks ülestunnistuseks. Ireene! Vaata, see kõrvits, mis sa mulle üks kord andsid. Jah. Nii ta läks. Ma enam ei tee!

Nurjatu vallaline konn

Mul on hea meel näha, et ka Foul Bachelor Frog on meiega: