Menza: spinat või sitt, selles on küsimus

Leidsin ühe tõeliselt vana pildiseeria, mis ikka veel postitamist ootab. Kaks aastat.

 

See postitus on pühendet meie suurepärasele ülikooli sööklale Menzale Ceske Budejovices. See üllas asutus üritab näljastele tudengitele minimaalse raha eest (1€) lõunasööki pakkuda. Teadupärast on toidu ja selle hinna puhul ilmne positiivne korrelatsioon, vähemalt mingi piirini. Menza balansseerib mitte eriti osavalt täpselt selle piiri peal, pakkudes asju mis on päris head ja vahetevahel asju, mis tekitavad tahtmise nende eest põgeneda. Viimasesse kategooriasse kuulub supp, mille hinnaks oli 5kc ja mida ma proovisin ainult esimesel nädalal. Iga päev pakuti (kirjade järgi) erinevat suppi, kuigi tulemus oli alati ühtlaselt hall ja eemaletõukav ning nägi välja nagu oleks seal sees keedetud nõudepesulappi või midagi.

 

 

 

Teine asi, mida mina ei sallinud aga kohalikud isuga sõid (ka toorelt) oli rõlge hall maksavorst. Öka. Spinati suutis Menza mulle samuti ära rikkuda, kuigi muidu ma üldiselt spinatit ei vihka... aga kui seda serveerida nii, et see näeb välja nagu pehme aurav lehmakook, milles kastesel kevadhommikul karjapoisi varbaid soendada, siis tänan ei.

 

 

 

 



 Ahjaa, mannapuder ka. Maitsestatud lahustuva kakao pulbriga (vist).

 

Üldiselt, Menza on autentse Erasmuse kogemuse osa, aga üks selliseid mille osas ma liigset nostalgiat ei tunne. Paraku olen ma järgneva 2 aasta jooksul veel kahel korral, ei isegi kolmel sealsamas süüa saanud. Üks neist oli 2 nädalane suveülikool. Kokkuvõttes ma olen tänulik, kultuurišokk võib ka väärt kogemus olla.