Aastaajalised soovid!

Jõulurahu südamesse ning kõigisse muudesse olulistesse lihastesse ja lihasgruppidesse! Bläägi ametlikuks pühadekaardiks on see pilt:



Piparkoogipeldik valmis minu ja Mari-Liisi meeldiva ja sünergilise koostöö tulemusel. Õieti oli suurejooneline kokandusüritus ette nähtud Mari-Liisi järeltulija lõbustamiseks, tema aga jäi haigeks ning magas terve õhtu vastaliselt ja plaani saboteerivalt teises toas (vrd. ka "värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt"). Me siis lahutasime köögis täiskasvanulikult meelt.

Nagu öö ja päev:





Peldik näeb välja justkui bukkake-festival (kui kasutada üht herr Mülleri meelisväljendit) sellepärast, et pidime ta kokku kleepima glasuuriga. Kavatsetud karamellsiirupist sai niisugune asi:



Mis see on, ei tea. Lõhnas suhkru moodi. Kuigi ma ei teadnud, et suhkur lõhnab.

Külalisesinemine nr. 31 ehk magamistuba on kodusõda

Pärast pikka viivitust on mul äärmiselt hea meel esitleda uut väliskorrespondenti: täna tutvustab meid oma toidusuretamisharjumustega Egle, nagu ta ise ütleb, "niiskest, hämarast, hallitusemaigulisest ja multikultuursest Londonist". Jah, multikulti võib ju Merkeli meelest olla läbi kukkunud, aga hallitus ei ole seda mitte - hallitus oli, on ja jääb; hallitus elab ja võidutseb!

Külalisesineja valgustab esmalt oma tööde tausta:

"Paar päeva tagasi sain lõpuks esimese tagasihoidliku katsetuse toidufotograafias tehtud. Kahjuks pean nentima, et pildid pole tehtud köögis, vaid meie pisikeses magamistoas, mida enamjaolt kasutame ka pisikese söögi- ning elutoana. Kallim töötab mul nimelt peenes kohvikus ning päeva lõpus võib igayks kaasa võtta ylejääkidest õhtusöögi. Seda on mõnikord päris suures koguses ning vaesel inimesel käib ikka liiga suur luksus yle jõu ning pooleldi tyhjendatud karbikesed jäävad öökapinurgale äraviimist ootama. Magamistoa prygikasti ju ometi ei pane sellist asja. äkki läheb hallitama ja hakkab haisema! Juhtub nii, et kallimal käib ajaleht yle jõu ning leiab tee samasse kohta. Ja nii neid asju kuhjub. Ega agaratel tööinimestel pole ka aega vaadata, milline nende tuba välja näeb või jaksu meeles pidada, mis ylemise prahikihi all peidus on. Kuni lõpuks koidab vaba päev ning aeg koristamiseks, on põnev vaadata, mis me nädala jooksul teinud oleme ja mis sodi seest välja tuleb."

Ei noh, mina olen küll viimane, kes ütleks, et kööki ei tohi magamistuppa laiendada - eriti säherduste kaadrite valguses:









Tahaksin alla kriipsutada seda, kui elegantselt kujustab see tetraptühhon teaduslikkuse ja religioossuse suhet, liikudes nõtke kergusega ühelt perspektiivilt teisele. Esimene kaader fikseerib olukorra kiretu objektiivsusega: kolm katseanumat, kolm rooga, kolm analüüsitavat situatsiooni. Teine kaader pakub lähivõtet, mis ühelt poolt justkui jätkab laboratoorset lähenemist, ent ühtlasi seob vaataja pildil kujutatuga emotsionaalselt. Raske on mitte esteetiliselt nautida seda värviküllust, seda tekstuuride mitmekesisust, seda peopesasuurusel lapikesel pulbitsevat rikast elu; veel raskem mitte imestada: kuidas küll sünnivad sellised rütmid, sellised mustrid? Kas saab see olla juhus? Kolmas kaader kaugeneb vaadeldavast taas mõnevõrra - mitte niipalju, et tunnetuslikku sidet lõhkuda, ent küllalt selleks, et selgineks suurem plaan, juba aimatav pürgimine valguse poole. Lõpuks näitab viimane, neljas kaader nüüd enam ühtki dramaatikavahendit säästmata söögikarbikest, seda kõige maise ja füüsilise kehastust, sooja jumaliku valguse paistuses. Kõik omandab uue tähenduse. Saabub katarsis.

Tõlgendaksin veel, aga kardan, et võin niiviisi päris kreatsionistiks hakata. Vaat selline on puhta kunsti jõud! Tuhat tänu, Egle, selle kirgastumishetke eest!

Täna näitan oma meloneid

... sest pidagem meeles, et see ei ole siiski mitte ainult halva toidu, vaid ka halbade sõnamängude blääg. Halbade ja veidi valelike. Melonit on mul lõppude lõpuks ainult üks, õieti lausa pool:



Kui te juhtute edaspidi lugema halba pornot ja/või mõnda romaanivõistluse võiduteost, kus kirjeldatakse naisekeha võlusid küpse meloni metafoori kasutades, siis loodan, et teile tuleb meelde just SEE:









Juustu on ka:



Siin meeldivad mulle enim romantiliselt sillerdavad veepiisad. Kui te edaspidi kusagilt midagi pärlendamise kohta loete, siis loodan, et teile tuleb meelde SEE:





Pildid on pehmed ja teralised sellepärast, et pelgalt kahe dimensiooni võimalustega paremini kujutada laguneva toidu struktuurset pinda ning saavutada suurem sisu ja vormi ühtsus. Üldse mitte sellepärast, et polaaröö on käes ja oma pooliku tööpäeva lõpetanuna ma praktiliselt jooksin koju, et oleks veel võimalik mõned ülesvõtted teha. Ei. Vahest tuleks õppida välku kasutama? Ma sugugi ei tahaks, et melonile punased silmad tuleksid.

Tingreflekside kinnitamiseks veel viimased, süütult sümmeetrilised kaadrid:





Tänan tähelepanu eest. Järgmiseks juba suursugune külalisesinemine väliskaastööliselt!

Külalisesinemine nr. 30 ehk makaronidest ja inimestest

Kaastöölisel leheneegril on täitunud viis postitust. Õnnitleme! Sellel pidulikul puhul õpetab peakangelane meid makarone valmistama:

"[S]eekord väikseid kokandusnippe ehk kuidas keeta makarone.

1.käitu nagu normaalne inimene (st kalla makaronid keevasse vette)

2.otsi omale mõni muu meelelahutus

3.jookse kööki ja silmitse huvitatud pilgul kastrulist tõusvat suitsu

4.tühjenda kastrul ja uuri, mis selle põhjast vastu vaatab

5.meenuta oma lemmikblogi ja haara fotokas

6.korda protsessi."

Mina isiklikult olen sellise samm-sammulise juhendi eest väga tänulik, kuna muretsen juba mõnda aega oma küündimatuse pärast vastavas valdkonnas: saksa ja sellest lähtuvalt ka eesti kultuuriruum pidid olema ainsad, kus pastat peetakse valminuks siis, kui see vastu seina visates sinna kinni jääb. Ma saan aru, et mujal on järelikult kuidagi teisiti. (Harilik sein paistab koduperenaisele üldse tänuväärt diagnostikavahend olevat. Sokid kõlbasid vist siis jalga panna, kui EI jää seina külge kinni?)

Kirjeldatud kuueastmelise protsessi tulemus on järgmine:





Autor tõdeb:

"Võib ju vaielda, kas tulemus meenutab keskmises Nõukogude Liidu lastekodus levinud kitli- või flanellpluusimustrit või tublis väikekodanlikus kodus leiduvat jõulukinkide pakkepaberit, aga üks on igatahes selge. Lisaks sellele, et ilu kindlasti kõlbab patta panna, on see vahel lausa pajast pärit."

Väga elegantne moraal! Aga tunnistan üles: minule meenutab tulemus esmajoones omaaegset populaarset saadet "MM Muna". Tegu on üheksakümnendatel eetris olnud mälumängulaadse show'ga noortele. Saade kuulus veel sellesse õndsasse, nüüd kahjuks unustuse hõlma vajunud koolkonda, mis pidas normaalseks, et noorsoole määratud kultuuri teevad vanemad inimesed, kuna nemad teavad, kuidas asjad on. Sestap istus stuudios keegi aukartustäratava habemega turske meesterahvas, kes noortele mänguritele koju helistas ja keerulisi küsimusi küsis. Tema tervituslause oli "Halloo, siin muna!" Omal ajal ei tundunud see kõik üldse veider.

Nojah, igatahes osavõtjate üks ülesanne oli ära arvata, mis objekt on televiisoriekraanil näidatava pildi peal. Enamasti oli tegu krüptiliste lähivõtetega. Mäletan, et üks kõige raskemaid mõistatusi oli piimamannergu klamber. Vaat sinna saatesse võiks need fotod esitada.

Lõpetuseks olgu ära toodud veel ajakirjanduslik vihje, mille eest tuleb seekord aitäh öelda meie välisuudiste toimetajale herr Müllerile: "Mädanev kapsavaru restorani külmkapis". "[Kehva hügieeni] põhjuseks on nii halvad teadmised kui ka vähene haridus toiduhügieeni alal," kommenteerib Gry Holmbakken toiduametist. Mis ma oskan öelda - jälle üks inimene, kes on langenud võltsi köögikuvandi ohvriks ning usub, et kõik peaks kiiskama ja klantsima. Seda veel niisugusel vastutaval töökohal! Miski on mäda Norra riigis. Ka peale kapsaste.

Külalisesinemine nr. 29 ehk BETTERave

Mul on äraütlemata hea meel teatada, et külmalaine on toonud uusi kaastöid: nähtavasti on inimesed püüus vältida kodust väljumist asunud inventeerima oma külmikuid ja muid panipaiku. Täna annab bläägi taas kord panuse esimene kaastööline, kes esineb järgneva krüptilise taiesega:





Mis see on? Ei, tõesti. See toiduaine näib olevat oma loomuse riknemisse juba peaaegu et ära kaotanud. Kapitalistlikule diskursusele vastavalt oleks praegu väga sobiv hetk korraldada tarbijamäng ja kutsuda inimesi üles kommentaarides küsimustele vastama, lubades vastutasuks midagi ahvatlevat. Näiteks kodune lõuna bläägipidajaga. Aga mulle selline salatsemine ja madalatel tungidel mängimine ei istu. Ei ole tarvis ärgitada inimesi üle laipade minema. Ma ütlen kohe salgamata ära, et see on peet.

Ma ise näiteks arvasin, et tofu. Too näeb vist umbes niisugune välja?

Nüüd muidugi paljastub täies ilus ka installatsiooni sümboljõud. Esiteks on ilmselgelt tegu peedi dekonstrueerimisega, mille käigus on tähenduste dihhotoomia ümber pööratud: hallika värvuse omandanud ja nõnda iseloomulikud karakteristikud kaotanud peet on eksponeeritud peedipunases anumas. Kas uus peet on vanast parem? Kas revolutsioonil on perspektiivi? Panen ette sümbolobjekti edaspidi tähistada inglise ja prantsuse keele- ja kultuuriruume lõimiva postmodernistliku terminiga BETTERave, mis irooniliselt viitab dihhotoomiate hierarhilisusele. Teiseks on vaatajale muidugi ilmselged tekkivad psühhoanalüütilised konnotatsioonid. BETTERave on kujundlikult asetatud emaüska. Kas tahab kunstnik sellega publikule öelda, et terve meie kultuur on roiskunud juba eos?

Mõttainet jätkub siin pikemaks.