Kodupostitus: Verine Part

Peale üht postitust instagrammis, otsustasin ma ikka siia tagasi tulla. Sest sinna saab ainult mobiilist postitada ja see on ju keeruline ometigi.

Igatahes. Jõuluõhtusöök pere ja sõpradega  korrespondentidega*. Pakkusin siis küpsetatud parti - niivõrd-kuivõrd. Filee söödi ära ja muud jupid jäid üle, külalised tundusid selle küpsuse osas väga kahtleval seisukohal olevat - õhtu lõpuks nägi part välja nii. On küll nagu võigas roim elusalt nülgimisega oleks toimunud. Tegelikult see on vist ikkagi edulugu, kuna kõhuhädasid keegi ei kaevanud ja pärast ma sain sellest rümbast veel väga mitu liitrit suppi. See vikatimehelikult söestunud tiib on ju ometigi nii ahvatlev.

*Noh, kes tahab õhtusöögile tulla? Ma küpsetan rõõmuga :D

Külalisesinemine nr 78: Ooooh! Külalispostitus!

Tere mugulad!
Vaatan mina postkasti ja üle saja aasta on seal kaastöö! Nii armas, mul läheb kohe suurest rõõmust saba rõngasse! Kui see ei ole zombie-söök, siis ma ei tea mis on. Autor ütleb oma pildi kohta nii:

Pildil olev produkt on söödud jänes, kes on otsustanud uuesti ellu ärgata. Alustades uue karvkatte kasvatamisest. Midagi väga kaunist on selles määratus elujanus...

Kuna ma tahan, et naaber minust ikka tulevikus ka välja teeks ning mu küpsetisi sööma tuleks, võib pildi anonüümselt üles riputada (kui see muidugi kvalifitseerub).

Saatuslikud munad

Suve lõpp. Midagi ei toimu. Maja on tühi. Tuleb minu juurde üks professor, kes meie korrusel töötab ja kirub et külmkapp haiseb rõvedalt, võtku ma midagi ette.

Kuna kedagi teist pole (üldist koristuspäeva ei tee ju) ja minu asju seal ka eriti ei tohiks olla, teen oma slaidi lõpuni ja lähen uurin asja plaaniga lihtsalt kõik minema visata. Külmkapis on pakk lahtisi kuivanud chorizo vorste - no need haisevad. Veits. Viskan ära. Alumisel riiulil on juba kuid mingi karp... oi selles on mingi vana kook kellegi kaitsmise üritusest vist... viskan ära. Ja siis on mingi kahtlane kollane kott. Piilun sisse. Hais läheb tugevamaks.

Kotis oli kellegi kartulisalat ja karbis mustaks mumifitseerunud täidetud MUNAD! Märtsikuu kuupäevaga!!!

Pfff. Kui toitu panete siia siis visake pärast ise ka minema ja meenutan kõigile - toatemperatuuril mädaneb paremini. Saatsin hävitava pilgu professorile, kes arvas et ma võiks selle tänase suure musta prügikoti nüüd õue ära ka viia ("koristaja tuleb vähem kui tunni aja pärast!") ja kobisin oma poolele tagasi.

Rõve rõvejook

Nii ammu pole postitand... igatahes. Mu korterikaaslane teeb igal hommikul sellist möga ja kuna ma nüüd lõpuks üle aasta olen jälle fotokaomanik (mis õele vana, see mulle uus) siis tegin pilti. Retsepti saab ka : külmutatud maasikad, spinat või salat, kurk, veits mahla või kannujooki, peotäis kaerahelbeid ja valgupulbrit. Blenderis segi kuni näeb välja nagu okse ja voila - valmis. Külmkapis kihistub kenasti kahekihiliseks ka.

Külalisesinemine nr 77: üksildus on ka elu alus

Kaastöö anonüümseks jääda soovivast köögist, mis tõendab, et külmkappi unustatud poolik paprika tunneb end piisavalt üksikult, et endale sõbrad kasvatada. või hakkas tal lihtsalt külm, ei tea.

Boonusena asshole tomato.

No ja mu enda eksperimendid on uskumatult viljatud - jätsin kausitäie õunamoosi ebaküdooniaga laua peale ja läksin 2 nädalaks päälinna. Tulin tagasi. Moos polnud isegi käärima läinud mitte.

Külalisesinemine nr 76: Õlu on elu alus... or not

Sõbranna saatis suurepärase pildi. Ja ma ei saanud esimese hooga arugi mida see peaks endast kujutama. Õigemini miks ta vedel on. Vedel leib. Nagu ta ise kirjeldab:


ei, alguses on täiesti normaalsed täisterarukkileiva viilud

ainult et ümmargused, et purki mahuks

juuretisega tehtud

see löga oli puhas kultuurkiht

... ehk siis me järeldame et Eesti Jõud peitub isetekkelises leivasupis!

Mochipallid, ehk ilmsed hiina klimbid

Palliteema jätkuks - ma ostsin need Fired ROund Glutenid ära, aga maitsmiseni ei jõudnud kuna viisin need jõulupeole snäkiks ja seal need salapäraselt haihtusid. Ilmselt mõni wheatard sokutas silma alt ära.
Igatahes seekord otsustasin ma oma hiinapoe lemmiksnäkki ise teha proovida. Pildi peal näevad need välja sellised: rohelised (või värvilised) vintsked riisipallid, mille sees on oamoos.

Minu saavutus nägi natuke teistmoodi välja. Kõigepealt kõrvetasin ma näpud ära, sest glutinoosne riisijahu segades veega ja kuumutades mikrolaineahjus annab sellise salakavala liimja taigna. Põhimõtteliselt, kujuta ette kui tore on hiiglaslikku tatikolli ümber tillukese kakajunni vormida (sest just päkapikukaka moodi see oamoos külmutatuna välja näeb). Tadaa! Eksoleju nunnud klimbid. Kardemoniga klimbid, jõuluteemalised. Pühendan Killule, kes ütles et ta ei oska putru keeta aga võib teha ühe toreda klimbi.

Imelik hiinapoe värk

Siin Inglismaal leidub ikka väärt värki, Ma leidsin need asjad küll hiinlaste supermarketist, aga luban et kunagi tuleb ka aus inglise gurmeepostitus.

Nautige tsöliaakiahuvilised! Tulistatud ümarad gluteenipallid! Sest millised pallid siis ei oleks ümarad! Ühe naela eest võib soetada tervelt 50 grammi puhast õhitud gluteeni.

Lisaks veel samast poest Suka Pinakurat! Osta ei julgenud, mine tea mis teeb.

Tegelikult ma olen sealt poest päris tihti asju ostnud. Aga need on sellised normaalsed või vähemalt mitte selle blogi väärilised, nagu külmutatud kaheksajalad või mochi pallid (kahtlane välimus ja kahtlane struktuur, aga ei kuuluta hävingut otseselt), tee, nuudlid, tofu (ok, läks halvaks ja unustasin pilti teha) või... vesikastanid. Hmm vesikastanitest ma tegin küll pilti, näe palun! Tegemist oli mõttetult halbade asjadega, seepärast nad pahaks läksidki. Kõigepealt ma ostsin konservi. No olid sellised kahtlased krõmpsuvad jurad, paar tükki kasutasin mingi hautise sees. Siis mõtlesin, et prooviks värskeid. See oli viga. Värske on selline gladioolisibula ja kastani vahepealse välimusega mugul. Koorid ära. Maitsed. Esimese hooga pole nagu vigagi, siis lööb lääge magusus korra kõigest üle ja siis on lihtsalt mõttetu edasi. Niimoodi iga ampsuga. Ma lõpuks panin huvi pärast ühe kasvama ja ülejäänud tahtsin Halloweeni ajal lastele jagada, aga keegi ei tulnud trick or treatima.

Viimaks - jah, see on seep. Koola-kummikommilõhnaline. Eile ma nägin nätsulõhnalist ka. Lõhnas üsna autentselt, millest ma eeldan et nätsumaitseainet kõlbab ka seebi sees kasutada, sama koolaga.

P.S: Ma leidsin terve blogi, mis tegeleb sellise teemaga nagu see hiinapoe-postitus. Tervitused, Armeenia seenekook! http://www.armenianfunguscake.com/#sthash.h8P38Spz.dpbs

Külalisesinemine nr 75: Midagi tõeliselt kaunist! Jõulud on tulekul?

See on isegi topeltkülalisesinemine. Õde saatis ja kirjutab sellest ise.

Saamislugu on tal selline, et ükspäev tuli sõber külla ja tahtis vist mingit head kirssidega asja teha... kuid unustas need hoopis kausi sisse külmkappi. Ja ega siis meie käsi ei tõsnud neid sealt eemaldama - iga päev nägi hallitus uut moodi kaunim välja.
(Lõpuks pidin ta siiski hävitama sest need väikesed mustad asjad võtsid võimust ja siis polnud enam nii ilus .. kausi lõhkusin ka muide seda asja eemaldades ära suht :D).

Külalisesinemine nr 74: Prantsuse gurmee eripärad

Resto U.
Tšehhist sõber jagas hommikul sellist pilti. Ma ei oskagi kohe seda kuidagi kommenteerida, ma olen harjunud sihukest värki heal juhul Tšehhis nägema. On greip. Pooleks lõigatud. Neli õnnetut konservmaisitera on kahekaupa ükes rivistatud ja nende teele raiutud lõhesse on topitud mingi ebamäärane kollane tükk? Guugeldamine ka ei aita.

Välitööd Kreekas

Kunagi ammu kevadel sai Lesbose saarel käidud. Esimest korda elus proovitud kaheksajalga valmistada, peale seda kui restoranis tellitud kaheksajala koivake üsna õnnetu ja kõrbenud oli. Seda vist tihti ei juhtu, et ma postitan siia midagi mis reaalselt hea oli. Kaheksajalg oli igatahes just nimelt hea või vähemalt parem kui restoranis. Keedetud veinis ja hängimas taldrikul koos oliivide, ürtide ja kartuliga. Natuke nilbe välimus on see, mis ta blogivääriliseks muudab. Sest algselt oli ta igati vähemrõve kui kala - odavam, vähem haisev, ilma luudeta ja puhastamine oli ka kerge (lõika ära silmad, lõika ära see kott mis "pea" sees kõike koos hoiab, lõika ära nokk). Ja pane koos kartuliga keema - kartul pehme = kaheksajalg valmis. Lõpuks tõin veel kaks tükki purgis Eestisse ka, lennujaama kottide läbivalgustajal võis küll põnev olla.

Külalisesinemine nr 73: Välitööd õe köögis

Kuna õde läks pikaks ajaks reisile, siis avanes mulle peale paari nädalat selline kaunis vaatepilt.

Sidrun hakkas juba kergelt köögiletiga üheks saama, kaunis pinnavirvendus tundus nii pude, et ei tihanud ka kätt külge panna, lisaks mõnus kontrast õlipurgiga seal taga.

Aga üldiselt, mu kallid hävinguarmastajad - elu saadab mind välitöödele Inglismaa tudengiköökidesse, nii et sealt hakkab alles gurmeed tulema. Küsimus laiale ringile, mille poolest on inglise köök kuulus?

Külalisesinemine nr 72: Õde saatis kräppi

üks hallitav salatikauss, 3 pilti kuivanud kapsast, koduõlle peale tekkinud imelik ilus kortsuline kiht ja mulgipudru hallitus. my work here is done

Köök, raisk

Põhimõtteliselt tundub, et hollandi tudengid elavad nagu sead. Siin on paar vaadet minu enda köögist, mida ma jagan veel 12 elanikuga + nende külalistega. Peaaegu iga kord kui ma sinna lähen, leian midagi blogiväärilist - räpased nõud, üleajav prügikast, uued eluvormid või vanad eluvormid, millele on sammal selga kasvanud. Sekka mõni loov sigadus (ühe taga olin ma küll ise ka). Üldiselt olen ma jätkuvalt ühikas elamiseks liiga vana ja need lapsed, kes enda järelt ei korista võiksid koju tagasi kolida.

 

Jep, need noad-kahvlid-lusikad tulid välja mikrolaineahjust.

 

Ma ei tea mis see on, ja ei taha teada ka.

 

 Kamoon!!!!

 

 

Vahepeal oli mul kõrgelennuline plaan oma naabreid veidi kasvatada. Jätsin neile kirja, et peale keskööd pesen ma kõik mustad nõud ära ja viin need oma tuppa. Peale esimest 45 minutilist nõudepesu oli mul 3 potti, 6 lõikelauda ja päris palju nuge-kahvleid. Paar päeva hiljem oli mul juba üks "Thank You" post-it kleeps, 6 potti, 9 lõikelauda ja köögist hakkasid kahvlid otsa lõppema. Viimaks sain köögist ainult ühe räpase noa ja tundus, et kõik toimib ja võin hakata asju tasakesi tagasi panema. Paraku nii libedalt see ei läinud, üldises kolapuuduses hakati hoopis asju juurde ostma (ühisraha eest), mille peale ma andsin alla ja viisin kõik kogutud tavaari tagasi. Praeguseks on köök veel hullem sigala kui enne, ma pesen jälle nõusid ENNE kui ma neid kasutan ja porisen pahaselt kui inimesed koristusgraafikust kinni ei pea.

 

Kuna sisimas olen ma siiski lahke inimene (loe: tropp ja mölakas), siis tahtsin ma ülekaalu ja perverssete luulude käes vaevlevale sõbrale (?) teenet osutada ja saatsin talle pakitäie Gummybears from Hellse (suhkruvabad Haribo kummikarud). Mis pakist üle jäi, panin kööki laua peale sildiga "Free candy" ja läksin rõõmsasti nädalavahetuseks Amsterdami.

Menza: spinat või sitt, selles on küsimus

Leidsin ühe tõeliselt vana pildiseeria, mis ikka veel postitamist ootab. Kaks aastat.

 

See postitus on pühendet meie suurepärasele ülikooli sööklale Menzale Ceske Budejovices. See üllas asutus üritab näljastele tudengitele minimaalse raha eest (1€) lõunasööki pakkuda. Teadupärast on toidu ja selle hinna puhul ilmne positiivne korrelatsioon, vähemalt mingi piirini. Menza balansseerib mitte eriti osavalt täpselt selle piiri peal, pakkudes asju mis on päris head ja vahetevahel asju, mis tekitavad tahtmise nende eest põgeneda. Viimasesse kategooriasse kuulub supp, mille hinnaks oli 5kc ja mida ma proovisin ainult esimesel nädalal. Iga päev pakuti (kirjade järgi) erinevat suppi, kuigi tulemus oli alati ühtlaselt hall ja eemaletõukav ning nägi välja nagu oleks seal sees keedetud nõudepesulappi või midagi.

 

 

 

Teine asi, mida mina ei sallinud aga kohalikud isuga sõid (ka toorelt) oli rõlge hall maksavorst. Öka. Spinati suutis Menza mulle samuti ära rikkuda, kuigi muidu ma üldiselt spinatit ei vihka... aga kui seda serveerida nii, et see näeb välja nagu pehme aurav lehmakook, milles kastesel kevadhommikul karjapoisi varbaid soendada, siis tänan ei.

 

 

 

 



 Ahjaa, mannapuder ka. Maitsestatud lahustuva kakao pulbriga (vist).

 

Üldiselt, Menza on autentse Erasmuse kogemuse osa, aga üks selliseid mille osas ma liigset nostalgiat ei tunne. Paraku olen ma järgneva 2 aasta jooksul veel kahel korral, ei isegi kolmel sealsamas süüa saanud. Üks neist oli 2 nädalane suveülikool. Kokkuvõttes ma olen tänulik, kultuurišokk võib ka väärt kogemus olla.

 

Kaastöö nr 71: koomatommi kana

Siinkohal vabandan sügavalt kõigi ees, kelle asjad pole veel avaldatud! See suurepärane sissekanne on ju ka veel täiesti postitamata. Pilt kusjuures on postitatud?!

Tere, blääg,

  pärast pikka vaikust ja kaastööde-ikaldust teen otsa lahti.

Teatava pajaroa sekundaarsel käitlemisel moodustus katlapõhja hunnitu vari kodulinnu jala sääreosast. Justnagu õnnetust jaapanlasest, kes Fatboy ahelreaktsiooni sähvatuses aurustudes hooneseinale oma kontuuri jättis.

Taamal valvavad seda igavikulist allegooriat Prisma Peremarketis mugulsibulate pähe müüdavatest Poola švammidest väheldase mulla ja küpsisekarbi abiga kasvatatavad kevadsibulad. Kuna kiimas lihavõttejänest pole juba mõnd aastat kuskilt võtta (viimane puhkab oma jänku-und vaarikate vahel), siis peate kevadmeeleolu loomisel leppima sibulaga. Lõbusaid lihavõtteid!

Austusega,
  koomas Toomas aka Koomakas

Kaastöö nr 70: Häid sõnu on ikka hea kuulda

Nõndaks, postkast hakkab vaikselt tühjenema nii kirjadest kui piltidest.

Tere,

ma ei tea, kas "Köök on kodusõda" bloog veel jätkub (mulle on see alati pakkunud nii meeleahutust kui meelekindlust, et ma pole ainus köögisõdalane), aga arvutit puhastades leidsin mõned selleks puhuks pildistet palad ja parimat lootes pakuksin siiski välja omapoolsed loodussaavutused, mida bioloogiatudengina eriti hinnata oskan. Milline elu!

Igaks juhuks võin lisada seletuse, et tegu on ühel piltidest habemessekasvanud maasikaga, mis sellisel kujul peenrast leitigi, aga fotogeensetel eesmärkidel sai tuppa teisaldatud, ja teised kaks demonstreerivad äärmiselt võluva kasukaga keedukartuleid, mis nädal aega või umbes nii kapi peal seisid. Nii võluvaid olevusi ei raatsigi teise ilma saata.

Jõudu,

L

Tere,

vahest olete juba ise ka sellel infole jàlile saanud, aga màrtsikuu national geographic toob àra vòluva hallitanud virsiku pildi. mida nàhes ma mòistagi mòtlesin sooja tundega teie blogile, mis juba aastaid vàsimatult kònealuse teemaga tegeleb. minu soojad tervitused ja komplimendid laineharjast ees olemise puhul. kahjuks on mul siin hetkel nii aeglane internetiyhendus, et ei saa linki àra tuua, aga kindlasti on eesti NG's sama pilt saadaval.

Tugevat tervist ja jòudu missiooni jàtkamisel,
K

Kaastöö nr 69: leiva ja avokaado eri

See leib on leivakorvis kilekotis seisnud üle kuu aja vähemalt. Saadan oma kannatuse viljast kaks pilti, ühe välguga, teise ilma välguta tehtud.

Tõeline abstraktse kunsti meistriteos?!! Oranz, kollane ja sinine, sekka kohvipruuni ja valget. See värvikombinatsioon meenutab mulle... mu esimest konverentsiplakatit. Nostalgia, mmmõnus.

Need avokaadod kaunistasid lauda mitmeid nädalaid täiesti edukalt, enne, kui mulle tuli rumal mõte need pooleks lõigata ja vaadata, mis on nende sees.

 Püha jõledus. Kes meist poleks avokaadodega vastu pükse saanud? Ainult need, kellele avokaadod ei meeldi ja nemad neid niikuinii ei söö. See on ikka päris jõle määndumine juba. Mul on praegugi riiulis üks kahtlaselt pehme avokaado. Ahjaa, kui turul on pakkumine et 10 avokaadot 1€ eest (sest need on muljuda saanud), siis võib jopata, aga võib ka mitte - 10st 3 pidin ära viskama, sõin paar päeva avokaadosalatit ja viimane läks ikka halvaks. Poest hea avokaado leidmine on alati kunst, kuna need on enamasti liiga kõvad... ja siis muutuvad hetkega kõvast hoopis seest pruuniks.

Kaastöö nr 68: ma juba olen midagi sellist korra näinud?

Tervist,
vahel trügib köök oma kodusõdimishoos ka köögist välja mujale kodu peale. Ma leidsin selle kurgi voodi alt ja ei viitsinud vist süüa.

Retseptiblogi???

Nagu näete olen vahepealsete kaastööde laviini kasutamise juurde jõudnud. Leidsin sellise muheda kirja (tundub, et keegi on selle blogi motivatsioonist valesti aru saanud, aga väga tore ju kui ka kobakäppade kokandusoskusi hinnata püütakse):
Retseptikogu.ee

11.04.2013.

Hea toidublogija!

Alates tänasest on avatud on uus toiduportaal Retseptikogu.ee, mille ühe osana avaldame enam kui 200 eestikeelse toidublogi värskemaid postitusi.

Ka sinu toidublogi Köök on kodusõda on lisatud meie nimekirja:
http://retseptikogu.ee/blog/list/92/

Palun anna meile teada, kui sa ei soovi oma blogipostituste avaldamist Retseptikogu.ee lehel.

Kui registreerud kasutajaks, on sul endal võimalik oma blogipostitused Retseptikogu.ee-s peita.

Palun loe blogide avaldamise kohta täpsemalt siit:
http://retseptikogu.ee/blog/help


Lõhnavat kevadet soovides,
Heivi Peterson
Retseptikogu.ee