Tuleb tunnistada, et bläägi aeg on ümber. Nagu on öelnud klassikud: ootasin mis ma ootasin, aga päris ise ta end kirjutama ei hakanud. Üheksa korda mõõtnud, otsustasin, et mis seda surnud hobust siis ikka peksta, tuleb pillid kotti panna ja mitte enam vanadel loorberitel liugu lasta.
Et aga midagi raisku ei läheks ega maailmakõiksuses avanevatesse pragudesse ära ei kaoks, siis lõppakordina paiskan avalikkuse ette kõik need kaastööd, mis juba pikemat aega nukralt postkastis vedelevad. Lisaboonuseks isiklik vabandus igale kaastöölisele. (Eriti suure vabanduse pälvib Pärtel, kelle kaastöö ma olen täiesti ära kaotanud ega suuda isegi meenutada, missugune see välja nägi. Või nägin ma seda ehk unes? Pärtel?) See akord võiks ju kõlada päris melanhoolselt, kui ei oleks §-t, kelle grandioosne panus kroonib kuninglikult niihästi selle postituse kui kogu bläägi lõppu. Oodakem, vaadakem.
Kaastöö Liinalt.
"Tuleb tudeng üle kolme nädala Tartust koju ning leiab külmkapist tüki isetehtud köömnesõira, mis (või oleks õigem "kes") on suutnud selle ajaga külge kasvatada erinevaid imeilusaid hallitusi. Lihtsalt hämmastav on hallituse elutahe end külmkapis mitme õgardist majaelaniku eest peites. Ühtlasi sügav kummardus parimale antitoidublogile, mis suudab leida esteetilist naudingut nähtustes, mis enamikel vastikusevärinaid esile kutsuvad. Midagi kulinaarse Baudelaire'i sarnast."
Vabandust, Liina!Kaastöö Maalilt.
"[T]inglikult võib [kaastööd] pealkirjastada ka "dementor-pastinaak ründab sibulat.""
Vabandust, Maali!Kaastöö Carolinalt.
"Paar kuud tagasi hakkasime majanduslikel põhjustel ise kodus söögipoolist kasvatama, esialgu küll üsna tagasihoidlikult, sest palju siin linnakorteris ikka võimalik on. See käib nii: seemned tuleb panna inkubaatorisse, paar päeva oodata ja kasta ja söögipoolis ongi valmis. Imelihtne! Ainult et neid ei tohi liiga suureks lasta kasvada (nagu tegelikult just nendega juhtus, kellest siin pildid on, sest siis võivad nad muutuda nii nunnuks, et ei raatsi enam ära süüa).
Esimesel pildil on pisikesed just inkubaatorist väljunud. Teisel pildil ärkavad nad vaikselt üles; kas nad pole mitte armsad? Kolmandal käib tants ja trall. Ja neljandal proovib üks julgem juba käe peale tulla."
Vabandust, Carolina!
Kaastöö Kristilt.
"Täna avastasin vaimustava värvidemängu omaenese köögist ning väidan rõõmuga, et minust on saanud andunud kodusõdalane. Kahjuks on võitlusvahendiks vaid telefon, siiski tahan seente võidetud lahingut teiega jagada. /---/ PS. Pildil on mõneks ajaks lauale ununenud toorjuustu karbi sisu. Imelised maastikud!"
Vabandust, Kristi!Kaastöö siniselt n6ialt."Omandasin mõne aja eest uue töökoha, ja kuukesed hiljem jõudsin kabinetis kaugemal-, st kõrgemalasuvate kappideni. Ühes laealusest kapist, mis sisaldas muidu eranditult pabereid, pudened välja selline selline iludus (pildid lisatud). Ajalugu ja paberite vanust arvestades võib oletada, et "muumia" on vanem kui 2 aastat."
Vabandust, sinine n6id!Kaastöö don Tihaselt (täpsustagem, Internetist laenatud piltidega, sest loodusteadlased on teadagi harjunud, et iga töö on rühmatöö)."Rindereportaaž Santiago tänavatelt! Olgugi, et hetkel märatsevad linnas väga mehelike ametite esindajad, nagu bussijuhid ja muud tavotiniplid, siis kõige nähtavam ja eriti just kuuldavam meetod valitsuse vastu võitlemiseks pärineb otse köögist! Köök on sõna otseses mõttes kodusõjastunud. Ehk siis nähtus nimega cacerolazo. Inimesed haaravad potid-pannid ja lähevad nendega tänavatele või siis akendele ja rõdudele ja tundide kaupa muudkui kolistavad nendega. Ja see on kestnud juba viimased poolteist kuud. Eesmärgiga valitsus oma käpa alla saada. Sisuliselt on viidud köögis tülide käigus taldrikutelõhkumine üleriigilistesse mastaapidesse. Nõud on jõud! CACEROLAZO!""
Vabandust, don Tihane!
Ja viimaks, viimaks, VIIMAKS - tõeliselt massiivne, pühendunud ja jalustrabav kaastöö §-lt. Tõmmakem hinge ja süvenegem."1) Baklazaani püreesupp. Värske. Eelmine kord tuli söödav välja, seekord aga ei kannatanud maitse ka kriitikat, saati siis välimus... või noh eks suur osa püreesuppe on koledad."
"2) Mustikamoosi peal elab kaunis roosa hallitus, ilm on ka nii ilus päikeseline."
"3) Ausalt, see on meelega tehtud. Sinine kana kollaste läätsedega. Kõlbas süüa. Misteha, ma olen nii andunud köögiblogi fänn :)"
"4) Vaarikamoosihallitus peesitab õhtuses päikeselaigus. Moosihallitus tekib sellest, et ma ei jaksa üksi purki mõistliku aja vältel tühjaks süüa."
"5) Fännipilt, makaronidest. Katsetasin neid keeta ka, piimaga kastrulipõhja (sellele tehnikale peaks nime panema, pastagraafia äkki?) aga ei tulnud välja. Ehk kuidas nimetada tahtliku toidurikkumise ebaõnnestumist? Mõtlemisainet filosoofidele."
"6) Koristasime sõbra kööki. Alumises kihis on tatrapuder ja mannakreem, peal halvaksläinud liha ja kõige tipus lõpuaktuselt pärinev lillekimp."
"7) Klassika, küll mitte köök aga ikkagi, kelle poleks marjad maha läinud?"
"8) Uhhaa. Ise püüdsin (mõne kala), ise sõin. Olin vapper ja sõin, kuigi see nägi välja nagu surnud kala häguses vees, minu kausis. Vähemalt ma ei saanud ühtki tervet sibulat."
Jah. Sinine kana. Nüüd võin rahuliku südamega erru minna. Mantel on auga päritud. Õpilane on õpetajast ette jõudnud. Kui mina matan kodusõjakirve maha, võib loota, et § kaevab selle sealt jälle üles - või ka keegi teine teist, mu head sõbrad, kallid kaasteelised. Adieu!
