Hinnakem kunsti!

Köögiblogile sobivat kunsti viljeldakse isegi näituse vormis.  Nii et mingem kõik kõrget, suurt ja karvast kunsti kaema!
 Tallinna Postimees edastab:

Suurtükitornis Kiek in de Kök avatakse reedel Heikki Leisi fotonäitus «Elu pärast…».

Fotograafi ja kunstniku Heikki Leisi fotonäitus on pühendatud hallituste eriskummalisele maailmale, teatas linnamuuseum.
Hallituste projekt sai alguse kaheksa aastat tagasi täiesti juhuslikult nagu paljud asjad siin maailmas. Kartulid olid unustatud pikemaks ajaks potti ja need olid kattunud väga kauni hallitusega.
Fotograafi paelusid selle erinevad tekstuurid ja värvid, mis olid aja jooksul pidevas muutumises. Ta fotografeeris seda makromaailma* ja sellest hetkest hakkas hallitusi ka ise kultiveerima. Projekt polnud aga alati edukas - hallitusi, mis fotol ilusad ja huvitavad jääksid, polegi nii lihtne kasvatada. Tulemus sõltub soojusest, valgusest ja ruumis olevatest bakteritest.
Huvitava hallitusmaailma tekkimine võib võtta aega nädalast kahe kuuni ning paljudel viljadel ei teki põnevat hallitust üldse. Nii on Leisi lemmikuteks kujunenud peet, kartul ja mais.
Nüüdseks on Leisi hallitustefotod äratanud suurt huvi üle terve maailma. Fotosid on avaldatud nii Suurbritannia suuremates päevalehtedes, mitmes maailma teadusajakirjas kui ka kokandus- ja kunstiblogides. Näitus jääb avatuks 8. märtsini.

P.S. Minu meelest on hallitus ikkagi mikromaailm

Kodusõda rõveduste vastu

Mis on kõige hirmsam asi? Köögis? Ma ilmselt pole seda veel kohanud, aga järgnev pretendeerib ühe ilgeima leiu tiitlile. Ühtlasi on meil mängus uus kategooria – USSID! Tegelikult küll röövikud, mis on märksa vähem öäkk, neist saavad kunagi liblikad mitte suured paelussid. 

Aeg-ajalt nii umbes nädalaste intervallidega olen ma kontoris näinud miskeid tõuke. Kord seina peal vingerdamas, kord lillepottide poole ronimas. Piisavalt harva, et mitte suurt paanikat tekitada, aga piisavalt tihti et siiski häirivaks muutuks. Kuna kõrvalruumis leidub suuremas koguses kõikvõimalikku taimset pahna, siis peale kuivainete ja teepakkide ülevaatamist jäi kahtlus sinnapaika, need ei koitanud – lao osas ei anna aga midagi ette võtta ka, enne kui töö tehtud saab.

Vaikne ussitamine jätkus kuni otsustasin ette võtta sahtlite-kappide suurkoristuse. Ja siis tuli ühe laua kõige alumisest sahtlist kõige vähemkasutatavate asjade vahelt välja üks pakk. Ussipakk. Kunagi olid seal olnud „supertoit“ gojimarjad aga kuna inimesed neid ära ei söönud, otsustasid need röövikud kõik nahka panna. Ilmselt olid nad mingis vormis juba pakis olemas, kuna kust nad ikka tulla said. Praeguseks olid ussid enamuses lahkunud ja järgi oli ainult pakitäis ussipuru. Kuidas nad nii kuivast asjast toitudes elada said jääb mulle müstikaks aga vähemalt enam ei seira ma lillepotte kahtlustava pilguga.

Puhkuse-eri

 Taaskord midagi etnoloogiliste välitööde sarjast. Tšehhis resideeruv itaallasest sõber F revideeris peale reisilt tulekut oma külmkapi sisu [mõneti on ta hajameelse professori võrdkuju ilmselgelt] ja leidis sealt hunniku põnevat kraami, mida ma enne ära viskamist ka pildistasin.

Minu arust SEE on hallitav kohv, aga ma vist peaks oma pilte paremini süstematiseerima et oleks ühemõtteliselt aru saada mida on kujutatud. Noh siin on kaharad hallituseparvekesed tumedal vedelikul, mis ilmselt on kohv. Kui küsida, kas hallitus upub või ujub, siis ilmselt antud juhul ujub. Kuigi mahlapudeli põhjast välja tulev hallitusemollusk on ilmselgelt uppunud ja paneb mõtlema, et kaua ta seal uppunud oli... kas juba mahla joomise ajal?

Väidetavalt oli see ollus sojakaste olnud. Sojakaste juba iseenesest on halvaksmineku produkt, aga see on iseäranis kauni struktuuriga.

Juust. Elegantselt valge ja suviselt kollaka tooniga kuid kauni koheva talvekasukaga. Mida seal külmkapis ikka targemat teha on kui vaikselt kasukat kasvatada.

Uskuge või ei, aga siin sees on leib. Ma ei hakanud kotti avama – nakkusoht tundus liiga suur. Nii et üldusele jääb teadmata, kas siin oli tegemist itaalia tüüpi valge leivaga või tšehhi tüüpi tumedama, kuid mitte päris tumeda peenleivaga.

Kuivasai

heihopsti!
Jätkame mitte-hallituseteemaliste postitustega.
Selline vaikelu oli mu köögis kui pühapäeval pealinnast tagasi saabusin. Korterikaaslase vana röstsai, millest teine korterikaaslane oli tüki hauganud, saia liiga kuivanuks põlanud ja rösterisse tagasi pannud. Sai harmoneerub kenasti seina värviga, millest on samuti osa puudu. Röster ise lööb sädemeid, ime üldse et ta elustus. Leidsime selle nimelt omaniku vana kola hulgast - ühel päeval avastan, et köögis on vett täis ämber millest tolkneb välja rösteri saba. Peale sellist puhastusmeetodit ma ei uskunud, et see enam tööle hakkab aga hakkas.
Toidurikkumise tüüp= ignorantsus ja kuivamine

Sibulasupp, taaskord

Naaber lubas armulikult pilti teha. No kas pole ahvatlev ködi? Täiesti blogi vääriline. Ehtne tudengitoit - inetu ja ilmekas, aga kõhtu täidab. Ma olen juba liiga vana, et siukest värki süüa!

P.S. Ma ei tea, kas see on just ideaalne, et ma blogi jaoks oma köögist materjali leian... aga naabrite tehtud asjad on kaastöö, eksju?

Inspiratsioon tuleb (k)õhust.

Istun siin, fotode kaust lahti ja mõtlen millist maiuspala teile täna valida. Mõni kaastöö? Midagi vana Tšehhi ajast? Mõni eksemplar välitöödest? Ja siis tuleb mu uksevahelt korraga silmipimestavat (jah, tõesti!) lõhna. Korterikaaslane on asunud sibulasupi jaoks sibulaid hakkima. Minu uks aga ei käi korralikult kinni ja supiks, teadagi, läheb palju sibulaid. Meil on neid selle talve jooksul vist juba suure musta kilekoti täis ära söödud, lisaks ripub neid köögiseinal ja kapipealsetel. Vahel ka kapi taga. Suureks pettumuseks ei olnud köögis midagi pildistamisväärset, M purustas ja praadis väga professionaalselt ja midagi ei läinud põlema. Selle asemel sain kausitäie sibulasuppi, mis maitses täitsa normaalselt. Kui see ära jahtub, hangub see muidugi pildistusväärseks möksiks, nii et loodetavasti jäi homseks mõni jääk. Olgem ausad, see oli siiski esimene kord kui ma siin sibulasuppi sõin – varem olen justnimelt selle pelutava hangunud rasva välimusega värgi peale sattunud, mis ei kutsunud väga proovima.

Siiski siiski, Tšehhi ajast üks pilt sibulajuurtest. Üks mu sõber nimelt pelgab neid, valged paljad juured tekitavad temas foobiat. Palun, teie rõvedus.

Midagi uut - roosa pläust kookosekoores!

See on tõeliselt värske värk! Korterikaaslane vihjas täna üpris otseselt, et mu kookospähkel vedeleb juba nädal aega külmkapis. Mis seal siis ikka, tuli vaadata kas veel töötab. Haamriga pläraki peale ja – seest tuli selline kaunis roosa-kollasekirju pilt välja. Midagi nii kaunist poleks küll oodanud. Minu arust on tegu isegi mitte hallituse, vaid hoopis bakterikolooniatega. Võib-olla isegi sama asi, mis keskajal armulaualeival kasvas ja imeks kuulutati! Kae imet, mis välja koorus!