Hinnakem kunsti!

Köögiblogile sobivat kunsti viljeldakse isegi näituse vormis.  Nii et mingem kõik kõrget, suurt ja karvast kunsti kaema!
 Tallinna Postimees edastab:

Suurtükitornis Kiek in de Kök avatakse reedel Heikki Leisi fotonäitus «Elu pärast…».

Fotograafi ja kunstniku Heikki Leisi fotonäitus on pühendatud hallituste eriskummalisele maailmale, teatas linnamuuseum.
Hallituste projekt sai alguse kaheksa aastat tagasi täiesti juhuslikult nagu paljud asjad siin maailmas. Kartulid olid unustatud pikemaks ajaks potti ja need olid kattunud väga kauni hallitusega.
Fotograafi paelusid selle erinevad tekstuurid ja värvid, mis olid aja jooksul pidevas muutumises. Ta fotografeeris seda makromaailma* ja sellest hetkest hakkas hallitusi ka ise kultiveerima. Projekt polnud aga alati edukas - hallitusi, mis fotol ilusad ja huvitavad jääksid, polegi nii lihtne kasvatada. Tulemus sõltub soojusest, valgusest ja ruumis olevatest bakteritest.
Huvitava hallitusmaailma tekkimine võib võtta aega nädalast kahe kuuni ning paljudel viljadel ei teki põnevat hallitust üldse. Nii on Leisi lemmikuteks kujunenud peet, kartul ja mais.
Nüüdseks on Leisi hallitustefotod äratanud suurt huvi üle terve maailma. Fotosid on avaldatud nii Suurbritannia suuremates päevalehtedes, mitmes maailma teadusajakirjas kui ka kokandus- ja kunstiblogides. Näitus jääb avatuks 8. märtsini.

P.S. Minu meelest on hallitus ikkagi mikromaailm

Kodusõda rõveduste vastu

Mis on kõige hirmsam asi? Köögis? Ma ilmselt pole seda veel kohanud, aga järgnev pretendeerib ühe ilgeima leiu tiitlile. Ühtlasi on meil mängus uus kategooria – USSID! Tegelikult küll röövikud, mis on märksa vähem öäkk, neist saavad kunagi liblikad mitte suured paelussid. 

Aeg-ajalt nii umbes nädalaste intervallidega olen ma kontoris näinud miskeid tõuke. Kord seina peal vingerdamas, kord lillepottide poole ronimas. Piisavalt harva, et mitte suurt paanikat tekitada, aga piisavalt tihti et siiski häirivaks muutuks. Kuna kõrvalruumis leidub suuremas koguses kõikvõimalikku taimset pahna, siis peale kuivainete ja teepakkide ülevaatamist jäi kahtlus sinnapaika, need ei koitanud – lao osas ei anna aga midagi ette võtta ka, enne kui töö tehtud saab.

Vaikne ussitamine jätkus kuni otsustasin ette võtta sahtlite-kappide suurkoristuse. Ja siis tuli ühe laua kõige alumisest sahtlist kõige vähemkasutatavate asjade vahelt välja üks pakk. Ussipakk. Kunagi olid seal olnud „supertoit“ gojimarjad aga kuna inimesed neid ära ei söönud, otsustasid need röövikud kõik nahka panna. Ilmselt olid nad mingis vormis juba pakis olemas, kuna kust nad ikka tulla said. Praeguseks olid ussid enamuses lahkunud ja järgi oli ainult pakitäis ussipuru. Kuidas nad nii kuivast asjast toitudes elada said jääb mulle müstikaks aga vähemalt enam ei seira ma lillepotte kahtlustava pilguga.