Külalisesinemine nr. 56 ehk hallitus 4-ever

Ohkasin, sirutasin laua taga selga, küünitasin veiniklaasi hoidmisest vaba käe huupi tolmusesse virna järgmise kaastöö järele, nii nagu see prestiižsemates akadeemilistes väljaannetes käib - ja nägin oma kurvastuseks, et klaarimist tahab üks õnnetu arusaamatus. Nimelt algas kaaskiri järgmiselt:

"Ma saan aru, et sul on juba hallitustest kõrini..."

Samasugust mõtet, aga märksa traagilisemat sentimenti kannab eilne sissekanne bläägi staažikalt kaastööliselt Manjanalt:

"Jaanipäeva õhtul avad interneti ja avastad toredast hallitusblogist read, et nad vist enam ei armastagi selliseid pilte. Või kes neist aru saab. Kurbus."

Manjana sissekannet tasub lugeda igal huvilisel: seal näidatakse tehniliselt arenenud viisil väga ilusaid pilte hallitanud rabarberikissellist ja kuna ma monopoli teket ei taotle, on mul ainuüksi hea meel näha, et komme postitada fotosid riknenud söögist on levimas. Ent mu südame teeb raskeks kartus, et olen jätnud lugejatele vale mulje, tõrjunud eemale potentsiaalseid toidusuretajaid. On tõsi, et bläägis on mõne aja eest diskuteeritud selle üle, kas hallitusfotod mitte liiga prevaleerivaks ei muutu; vahest koguni (leebes vormis) nõutud mitmekesisust. Mõistagi elavdab üldpilti mõni kaader tordivulkaanist, surnud närilisest või kõrbenud jahutootest - nii, nagu oleks linnakesse tulnud tsirkus, näidatud habemega naist, tillukesi kääbuseid ja muidu vahvaid veiderdajaid. Gooble gobble. Aga nende armsate inimestega koos naermine ja lustimine ei tähenda, nagu alahinnataks sellepärast kohalikke, maa soola, töökaid elanikke, kes oma igapäevase panusega linnakest elus hoiavad. Otse loomulikult armastame me hallitusepilte! Eks ole? Rahvas? Olge minuga! Где же ваши руки?

Siit otseteed tänase taiese juurde, mis on taas kord patriootlikult eestimaine, pärinedes juba tuttavalt kaastööliselt Kirepist, ning esindab ka muus osas igati eeskujulikku kaastööd, näidates niihästi selgitavat üldplaani kui esteetiliselt nauditavaid lähikaadreid detailitundlikuma vaataja tarvis:











Autor kirjeldab põgusalt tingimusi ning lisab huvitava küsimuse edasimõtlemiseks:

"Tegu võiks olla kuu-pooleteiseste makaron-nuudlitega. Ühes herneste ning paprikaga? Kahjuks ei oskagi täpsustada, selles korteris ei ela kedagi ning kokk on teadmata. Pildid on tehtud kaks nädalat tagasi. Täna käisin taas selles korteris, lootsin küll, et hallitus on kogu poti hõivanud, kuid minu nördimuseks polnud suurt midagi muutunud. Teab, kas nüüd algavas kuumas suves hallitus areneb või on vastu sügist ta hoopis närbunud. Või peaks seda asjandust vahepeal kastma?"

Mina siinkohal kahjuks nõu anda ei oska, sest oma herneid kastsin ma küll - need olid peenras -, aga tulemus erineb oodatust diametraalselt. Võib-olla oskab vastata mõni lugeja, võib-olla annab arutust aeg. Siiski tahan väljendada vaimustust väljendist "makaron-nuudlid", mis minu tõlgenduses on rohkem nagu eitav konstruktsioon ja märgib otsustavat keeldumist kasutada selles tähenduses snooblikku sõna "pasta". Sobib siinsesse köögidiskursusse nagu valatult.

Puändina veel üks julgem, piire laiendav pilt, mis eristab Kirepi kaastööd päris harilikust hallituskaastööst:



Kõige ilmsemini laiendab siin piire muidugi avar sinine taevas, aga usun, et kõik mõistsid: tegelikult pean silmas suurt puudehunnikut. Sealkandis elaksid tegelikult nagu... usinad, kodumajapidamisest hoolivad inimesed? Ma püüan küll XXI sajandi Lääne kodanikule omaselt kõigi veidruste suhtes tolerantne olla, kuid pean ütlema, et see võtab minugi hetkeks sõnatuks.

Ja siiski! Sõnatu või mitte, piire blääg ei sea. Ole sa korralik inimene või kaak, perenaine või paadialune, ka hallituspildid on teretulnud. Palun ärgu lastagu väikesel arutelul mitmekesisusest segada oma igapäevast, tõhusat, tänuväärset toidusuretamistööd. Hallitus on meie igapäevane leib, armas lugeja.

Külalisesinemine nr. 55 ehk tere jälle!

Leian, et kahekordne riigipüha ja pikk nädalavahetus on piisavalt pidulik aeg küll, tegemaks jälle üks toidupostitus. Vabandada eriti ei viitsi, see hakkab end juba ammendama. Küll möönan, et võtsin südamesse tundmatuks jääda sooviva skandinavisti kirjalikku kaebust:

"ega need välismaised kaastööd pole ikka päris see, mida ühelt rahvuslikult koduperenaiselt ootaks. köök olgu kodusõda, mitte välisriikide interventsioon."

Tõesti, kas me selleks kõik need aastad kannatasime? Ega oma kodumaad rahvusvahelistele imperialistidele maha müüa ei tahaks küll. Meeleparanduse mõttes panengi täna üles kaastöö siitsamast Eestimaa pinnalt, Häädemeeste akadeemilistelt jõududelt:



Kaastöölised kommenteerivad:

"Miskipärast jäi pilt õigel ajal teele panemata, kui bläägis olid aktuaalsed teemad, mis sellegi teosega tihedasti seotud: puhkus, reisimine, närilised. Ent eks ole need teemad samas ju igihaljad ja kõigele sellele võib mõelda ka nüüd, kui kevadpäikese paistel taas kuuma suve ja viljarikast sügist ootame."

Siinkohal tasub küll vahele öelda, et teinekord tuleb viivitamine ainult kasuks. Näh, ongi jälle kätte jõudnud kuum suvi, puhkus, reisimine ja närilised. Vt ka http://www.structuredprocrastination.com/ (samuti väga akadeemilis-jõuline tekst).

"Väärib rõhutamist, et suurepärane kompositsioon ei ole siin mitte inimkäte seatud. Ei, teos on sündinud ajal, mil pererahvas kaheks nädalaks soojemale ja mägisemale maale lahkus. Kui teose autor(id) on hiir(ed), siis on ilmselt tõestust leidnud see, et närilistel on olemas kunstitaju ja ilumeel, mida teadus seni ei ole suutnud avastada. Ja ehkki leian, et üldjuhul tuleks süüa ja sittuda siiski eri kohtades, annab taies tunnistust, et suure kunsti nimel võib teha nii mõndagi tavaelus taunitavat."

Tõsijutt. Sellega on ilmselgelt ümber lükatud Ivan Astahhovi väide, et "[e]steetilised võimed ei teki seal, kus eksisteerib kõrgelt arenenud loom, vaid seal, kus ilmub ajalooliselt arenev inimene ja inimese vajadused. Ka kõige arenenum ahv ei ole suuteline kas või lapse kombel joonistama. Talle ei ole omane kunstilise loomingu võime, tal ei ole potentsiaalse kunstniku kätt, silma ega teadvust. Üksnes tuhandeid aastaid kestnud töös täiustunud inimkäsi võib luua maalikunsti-, skulptuuri-, arhitektuuri-, muusika- jne. teoseid." (Tsiteeritud Marek Voldi artiklis "Esteetilise suhtumise mõiste Nõukogude Eesti esteetikas", Methis nr 7, 2011, lk. 138-139.) Eksponeeritud taies on loodud täiesti ilma ajalooliselt areneva inimese sekkumiseta.

Ka sõnastatud moraal söömise ja sittumise asjus on kahtlemata väärt kõrva taha panemist. Ise pean küll märkima, et mulle meenutab kahe materjali sümbioos antud kujul enim sööklas valmistatud plovi. No see pruunim osa on kõrbenud koht. Teate küll.