Kodupostitus: Verine Part

Peale üht postitust instagrammis, otsustasin ma ikka siia tagasi tulla. Sest sinna saab ainult mobiilist postitada ja see on ju keeruline ometigi.

Igatahes. Jõuluõhtusöök pere ja sõpradega  korrespondentidega*. Pakkusin siis küpsetatud parti - niivõrd-kuivõrd. Filee söödi ära ja muud jupid jäid üle, külalised tundusid selle küpsuse osas väga kahtleval seisukohal olevat - õhtu lõpuks nägi part välja nii. On küll nagu võigas roim elusalt nülgimisega oleks toimunud. Tegelikult see on vist ikkagi edulugu, kuna kõhuhädasid keegi ei kaevanud ja pärast ma sain sellest rümbast veel väga mitu liitrit suppi. See vikatimehelikult söestunud tiib on ju ometigi nii ahvatlev.

*Noh, kes tahab õhtusöögile tulla? Ma küpsetan rõõmuga :D

Külalisesinemine nr 78: Ooooh! Külalispostitus!

Tere mugulad!
Vaatan mina postkasti ja üle saja aasta on seal kaastöö! Nii armas, mul läheb kohe suurest rõõmust saba rõngasse! Kui see ei ole zombie-söök, siis ma ei tea mis on. Autor ütleb oma pildi kohta nii:

Pildil olev produkt on söödud jänes, kes on otsustanud uuesti ellu ärgata. Alustades uue karvkatte kasvatamisest. Midagi väga kaunist on selles määratus elujanus...

Kuna ma tahan, et naaber minust ikka tulevikus ka välja teeks ning mu küpsetisi sööma tuleks, võib pildi anonüümselt üles riputada (kui see muidugi kvalifitseerub).

Saatuslikud munad

Suve lõpp. Midagi ei toimu. Maja on tühi. Tuleb minu juurde üks professor, kes meie korrusel töötab ja kirub et külmkapp haiseb rõvedalt, võtku ma midagi ette.

Kuna kedagi teist pole (üldist koristuspäeva ei tee ju) ja minu asju seal ka eriti ei tohiks olla, teen oma slaidi lõpuni ja lähen uurin asja plaaniga lihtsalt kõik minema visata. Külmkapis on pakk lahtisi kuivanud chorizo vorste - no need haisevad. Veits. Viskan ära. Alumisel riiulil on juba kuid mingi karp... oi selles on mingi vana kook kellegi kaitsmise üritusest vist... viskan ära. Ja siis on mingi kahtlane kollane kott. Piilun sisse. Hais läheb tugevamaks.

Kotis oli kellegi kartulisalat ja karbis mustaks mumifitseerunud täidetud MUNAD! Märtsikuu kuupäevaga!!!

Pfff. Kui toitu panete siia siis visake pärast ise ka minema ja meenutan kõigile - toatemperatuuril mädaneb paremini. Saatsin hävitava pilgu professorile, kes arvas et ma võiks selle tänase suure musta prügikoti nüüd õue ära ka viia ("koristaja tuleb vähem kui tunni aja pärast!") ja kobisin oma poolele tagasi.

Rõve rõvejook

Nii ammu pole postitand... igatahes. Mu korterikaaslane teeb igal hommikul sellist möga ja kuna ma nüüd lõpuks üle aasta olen jälle fotokaomanik (mis õele vana, see mulle uus) siis tegin pilti. Retsepti saab ka : külmutatud maasikad, spinat või salat, kurk, veits mahla või kannujooki, peotäis kaerahelbeid ja valgupulbrit. Blenderis segi kuni näeb välja nagu okse ja voila - valmis. Külmkapis kihistub kenasti kahekihiliseks ka.

Külalisesinemine nr 77: üksildus on ka elu alus

Kaastöö anonüümseks jääda soovivast köögist, mis tõendab, et külmkappi unustatud poolik paprika tunneb end piisavalt üksikult, et endale sõbrad kasvatada. või hakkas tal lihtsalt külm, ei tea.

Boonusena asshole tomato.

No ja mu enda eksperimendid on uskumatult viljatud - jätsin kausitäie õunamoosi ebaküdooniaga laua peale ja läksin 2 nädalaks päälinna. Tulin tagasi. Moos polnud isegi käärima läinud mitte.

Külalisesinemine nr 76: Õlu on elu alus... or not

Sõbranna saatis suurepärase pildi. Ja ma ei saanud esimese hooga arugi mida see peaks endast kujutama. Õigemini miks ta vedel on. Vedel leib. Nagu ta ise kirjeldab:


ei, alguses on täiesti normaalsed täisterarukkileiva viilud

ainult et ümmargused, et purki mahuks

juuretisega tehtud

see löga oli puhas kultuurkiht

... ehk siis me järeldame et Eesti Jõud peitub isetekkelises leivasupis!

Mochipallid, ehk ilmsed hiina klimbid

Palliteema jätkuks - ma ostsin need Fired ROund Glutenid ära, aga maitsmiseni ei jõudnud kuna viisin need jõulupeole snäkiks ja seal need salapäraselt haihtusid. Ilmselt mõni wheatard sokutas silma alt ära.
Igatahes seekord otsustasin ma oma hiinapoe lemmiksnäkki ise teha proovida. Pildi peal näevad need välja sellised: rohelised (või värvilised) vintsked riisipallid, mille sees on oamoos.

Minu saavutus nägi natuke teistmoodi välja. Kõigepealt kõrvetasin ma näpud ära, sest glutinoosne riisijahu segades veega ja kuumutades mikrolaineahjus annab sellise salakavala liimja taigna. Põhimõtteliselt, kujuta ette kui tore on hiiglaslikku tatikolli ümber tillukese kakajunni vormida (sest just päkapikukaka moodi see oamoos külmutatuna välja näeb). Tadaa! Eksoleju nunnud klimbid. Kardemoniga klimbid, jõuluteemalised. Pühendan Killule, kes ütles et ta ei oska putru keeta aga võib teha ühe toreda klimbi.