Lemmik

Sol tõstatas eelmise postituse kommentaariumis küsimuse Jänku-Jussi potentsiaalselt taimsetest viineritest. Vt. ka ajakirjanduslikku käsitlust lastele suunatud lihatoodetest. See meenutas, et mul on tallel üks asjakohane pilt - noh, kas just asjakohane, aga igatahes mingit eeslisilda pidi seostatav. NII kodusõjateemaline KUI sõnamänguline tänavakunst:



Autor (mulle) teadmata.

Külalisesinemine nr. 43 ehk Willendorfi jänes

Nagu öeldud, on variatiivsema maitsega lugejad nurisenud selle üle, et blääg on väga seenekeskne: selline mükotsentrism olevat nišistav ja jätvat unarusse kõik muu põneva, mis kodusõjatandril toimub. Märkus on muidugi õige. Ent kus viga näed laita, seal tule ja aita! Don Tihane (kes vahepeal on kolinud Ipsaaniast Siilisse, et bläägi geograafilist haaret veelgi laiendada) pildistas üles võõral maal köögist leitud olevuse:



Oleks nagu jäneslane, aga omajagu willendorfi-veenuslike vormidega. Tegelikult, noh, porgandist tehtud jänes - wrap your mind around this! Porgandist jänes! Puust raud! The hunted became the huntress, the hunter became the prey! Mõistate? Siit diibimaks on ikka raske minna.

Kuna järgmises kaadris on objekt kujutatud geomeetrilises laadis kõrghoonete taustal, tundub üsna loogiline oletada, et niisugune sisu ja vormi paradoks peab sümboliseerima tänapäevase urbanistliku ühiskonna sisemist vastuolulisust:



Jah. Must be it. Ja sealjuures naeratab nagu Mona Lisa - mitte ei saa aru, mida ta sellega silmas peab...

Külalisesinemine nr. 42 ehk moos ja supp

Emakeelepäevane kaastöö vedeleb postkastis juba nii kaua, et vahepeal jõudsin kaastöölise linna peal oma silmaga ära näha. Ta küll väga ei kurjustanud, ütles teregi, aga niisugune asi distsiplineerib sellest hoolimata. On tõepoolest viimane aeg januse publiku ette tuua ilmet võttev transformatsioon: Carolina ZA/UM-ist on pöördumas! Kui kunstnik viimati veel väitis end olevat lihtsalt hetkeks libastunud, aga muidu väga ontliku ja puhtustarmastava inimese, siis nüüd tõdeb ta:

"okei, ma saan aru, et pärast nende piltide avaldamist ei usu keegi enam, et ma olen korralik koduperenaine, aga olgu siis..

moosipurgis on minu ema tehtud suurepärane õuna-kaneelimoos, mis jäi liig kauaks aknalauale. nüüd helendavad sealt kaks silma välja. minema pole julgenud veel visata."





Ega ema tehtud asju ei olegi loomulikult ilus ära visata. Eriti kui nad sind selliste anuvate silmadega vaatavad. Kui aga moosi näol on tegu, ütleme, igihalja motiiviga, mis on ka teostatud suhteliselt klassikalises võtmes, siis Carolina supp on minu meelest tõeline üllataja:





Kunstnik kommenteerib ka ise: "ja suppki oli hea, nii filigraanset hallitust polegi ma varem näinud (olen ikkagi alles algaja)". Tõsi - seda ei saagi pidada päris algaja tööks. Justkui Lumekuninganna pulmaloor kurdub see õrn seenelinik üle supi, sulgkergelt riivates porgandeid ja brokolit. Tema pinnal moodustuvad imelised mustrid, mida poeedi hingega inimene võiks vahest igaveseks imetlema jääda. Seda enam on mul hea meel, et Carolina end lummusest siiski lahti rebis, fotoaparaadi haaras ja kaastöö teele pani. Ühtlasi palju õnne nüüd juba täisvereliste toidusuretajate ridadesse astumise puhul!

Järgmine külalisesinemine saab olema veidi teisest vallast - on kostunud etteheiteid, et blääg on liialt seenekeskne, ning seda viga püütaksegi edaspidi parandada. Püsi kuuldel, hea lugeja!

Palju õnne sünnipäevaks, blääg!