Külalisesinemine nr. 58 ehk jõuame Ameerikale järele

Ameerikale ei jõua me järele mitte päris selles mõttes, nagu Nõukogude Liit omal ajal tahtnuks, ega ka mitte eelmist postitust silmas pidades. Lihtsalt juba maikuust saati ootab postkastis New Yorgist pärit kaastöö, kus on kujutatud mädanenud õunu. Noh, ja nüüd mädanevad juba Eestis ka õunad. Mul on köögis koguni äädikakärbseid, aga nad ei taha eriti poseerida. Niisiis:





Kaastööline Siiri seletab:

"Leidsin turult kaks oma saatust ootavat õuna. Turg asub New Yorgis, Union Square'il. Kuna õuntele tekivad pruunid plekid löögi tagajärjel, siis ilmselt need õunad olid natuke peksa saanud. Võibolla nad olid jäetud sinna augu äärele kui piltkiri. Linnainimene ei pruugi ju teada sõna kompost tähendust. Nüüd aga, nähes orgaanilisi pruuniplekilisi õunu, mille kileja pruuni katte alla mahl ilmselt käärib, saab võibolla iga teine turukülastaja aru, et sellised õunad pannakse vanadest lauajääkidest kokku klopsitud kasti. Kast paraku ei olnud orgaaniline, sest oli kaetud valget värvi kemikaaliga ja ilmselt ei lagune koos õuntega. Kuidas kompost kastist kätte saadakse, seda polnud turul näha."

Sa issa ristike kesk pohlamoosi. Ah väljamaa metropolides on kuritegevus juba nii hirmus, et isegi õun ei saa tänavale minna, ilma et peksa saaks? Küll on hea, et meie siin elame nagu vanajumala selja taga.

Aga vastus, kuidas kompost kastist kätte saadakse, tundub ilmselge: ta ronib mööda nööri ise välja. Miks see nöör muidu seal on?

Või äkki peaks uue hobi leidma...

ETA: embeetimise peene bisnesiga ma praegu siiski sina peale ei saa, nii et päris link ka: http://www.novamov.com/video/97vqfi1ocixlv.


Nagu tavainimene tabavalt öelnud on: "Kui mulle pole vähemalt kolmest sõltumatust allikast kinnitatud, et 10 minuti pikkune video on vaatamist-kuulamist väärt, siis ma seda lahti ei klõpsa". 44-minutine video vajaks sel juhul 13,2 või ümmarguselt 14 sõltumatu allika kinnitust (ja sedagi juhul, kui minutitele vastavate allikate hulk mitte eksponentsiaalselt ei kasva). Seda ma pakkuda ei suuda, pean piirduma lühikese sisututvustuse ja mõningate spoiler'itega.

Tegu on seni viimase osaga USA tõsielusarjast Hoarders, mis pajatab üle piiri läinud kogumiskirega inimestest. Seekord näidatakse naist, kelle paheliseks kireks on vanaks läinud või muidu veidra toidu kogumine - ent mitte ainult, ta valmistab sellest ka süüa. Tõsi, lähikondseid, kui need veel olemas olid, tuli aeg-ajalt veidi tüssata, näiteks valetada neile, et toorestest kanasüdametest valmistatud küpsetis on "õunakook". Niisugustest kavalatest nüketest hoolimata lõpetas naisterahva tütar siiski kodus söömise, kui võitoosist mumifitseerunud oravalaiba leidis. Nüüd peab peategelane üksipäini kahekümne viie aastasi hoidiseid sööma. Ja nii edasi.

Panin video bläägi esmalt tehnoloogilisest huvist embeetimise peene bisnesi vastu ja teiseks seepärast, et temaatiliselt ju sobib. Aga tuleb tunnistada, et naljakas ei ole. Eriti vihaleajavad on tõsielusarja formaat, õudusfilmilik muusikakujundus ja muud sellised showbiz'ilikud kirsikesed ühe kehva saatusega naisterahva vaimuhaiguse tordil. Nagu ma aru saan, seisneb terve see sari vaimsete häiretega inimeste probleemide eetrisse paiskamises. "Meie tiim püüab neid ainult aidata" tundub väga sitt vabandus. Aga noh, eks see on sellest, et ma pole end "Tõehetke" või muude väiksemakaliibriliste tõsielusarjadega karastanud. Ja nagu ikka, tuleb holier-than-thou-oraatoril lõpetuseks tõdeda: neelasin ju ise ka sööda alla.

Selle peale lähen lõunale.

Külalisesinemine nr. 57 ehk värske kurgi hooaeg

Ahoi, armsad bläägilugejad! Küllap olete juba mitu kuud oma veebibrausereis kannatamatult kodusõja-lehekülge värskendanud: millal ometi midagi rikneb? Millal ometi midagi jälle hallitama, käärima või mädanema läheb? Ent minul oli suvepuhkus.

Keskmise glämmtoidublogija jaoks tähendab suvepuhkus seda, et nüüd on tal, õnnelikul, rohkem aega vahustada äsjanopitud maasikate juurde kardemoniga vahukoort, taluvõis praadida peenralt toodud suvikõrvitsa viile, valmistada oma aia rukolast salatit, teha sisse vanillikaunadega vaarikamoosi - ja loomulikult seda kõike verandal hommikustes päikesekiirtes fotografeerida. Noh, minul verandat ei ole ja vahepeal möödunud aja veetsin üldiselt mererannas otse plekk-karbist päikese käes libedaks sulanud "Turisti einet" süües. Ma ei kahetse midagi!

Kuid iga hea asi saab kord läbi. Suvi hakkab lõppema, tuleb taas vöö vööle panna ja hakata toidust mõtlema. Naaskemgi siis maikuhu ja kraamigem välja üks toonane värskete kurkidega seonduv kaastöö Ülejõe köögisõbralt. Jah, tavakäibes kõlab see väljend pigem "hapukurgihooaeg", aga toidusuretamisleheküljel ei saa "hapu" ju kuidagi kehva ja loiu ajaga seonduda.

Esmalt saagu iga lugeja veidi harjutada oma tõlgenduskätt. Tegu oleks justkui omalaadse kurgikoomiksiga. Ent millest küll kõneleb see pildijada?







Emotsioon on igatahes võimas!

Ise pakub Ülejõe köögisõber oma kurkide kohta välja sellise narratiivi:

"Pean tunnistama, et köögi muutumine sõjatandriks võib mõnikord olla päris ootamatu. Lähen mina koos oma kallimaga kööki. Meeles mõlgub veel meie viimane õnnestunud lõuna ... kallim naeratab mesiselt. Tõotab tulla järjekordne suurepärane köögiidüll. Ja siis avan ma külmkapi ja leian sealt kaks toredat närtsinud kurki. Loomulikult ei suuda ma vastu panna ja hakkan nendega vehkima. Need vetruvad ju nii mõnusalt. No ja lõpuks on ka see loogiline, et ma oma vehkimisega hoogu lähen ja kallima duellile kutsun.

Vehklesime ausalt - andsin ka temale ühe kurgi. No ja kuidas siis läks? Hästi! Naissugu köögis pani asjad paika. Viimane võimas kurgimõõkade kokkupõrge tegi mu vastase relvituks. Tema kurk lendas kolmeks köögipõrandale laiali ja mina - mina tundsin ennast ülimalt võidukalt, vähemalt natuke aega. Sest vastane ei olnud nii leplik kaotaja ja otsustas mind represseerida, hõõrudes mulle pärast neid kurgijuppe vastu põske."

Jaa. Kui omal ajal bläägiga alustasin, avaldas nii mõnigi pettumust, et ei leidnud kodusõja sildi alt pilte siniseks väänatud kätest, silma alla löödud laternatest ja muudest sedalaadi lähisuhtevägivallatraumadest. Nüüd on see siis käes - viimaks ometi fotojäädvustused sedagi laadi kodusõja tunnismärkidest. Ise ma aga igaks juhuks sugudevahelises võitluses pooli ei võta. Ei tahaks ju ... üle kurgi saada. Haa!