Nojah, selline see inimene on - anna talle päevake palgata puhkust, sööda mõned tikuvõileivad, ja juba kipub ta perutama, hakkab end ei tea kelleks pidama ning jätab blogimise sootuks unarusse. Mea culpa!
Ega mul õieti enese ja teie pärast, kallid blogilugejad, suurt muret ei olegi. Meiesugustel on kahtlemata eneselgi külmikunurgas mõni hallitanud saiaviil või tohletanud tomat, mida meelekarastuseks vaadata, silitada ja ehk koguni näkitseda, kui sotsiaalmeedia alt veab. Minul küll on. Aga piinlik on korrespondentide ees, kelle kaastööd juba häbiväärselt kaua postkastis vedelevad. Püüan seda viga nüüd jõudumööda heastama asuda.
Minu ainsaks vabanduseks on see, et tänane kaastöö on hoolimata ajalisest avaldamislüngast väga päevakajaline ning prokrastinatsioon on selle teose publitseerimisel ehk koguni kongeniaalne lahendus. Even if I say so myself. Meie ees on juba tuttav kaastööline Kirepist, kes seekord on aga saatnud pilte hoopiski oma Tartu residentsist: saame teada, mis on seal toimunud ajavahemikus, mil ta ise viibis kas Kirepis või ka mitmetes muudes, veel kaugemates maailma paikades. (Kuigi nagu tema eelmise kaastöö kommentaarides mainiti, on raske ette kujutada, et mõni paik võiks olla veel kaugemal.) Niisiis on see pildivara väga sobilik nautida praegusel kuumal suveajal, mil paljud on juba kuhugi kuurorti sõitnud. Vaadake, vaadake hoolega - ja mõelge, mis teiegi kodus parasjagu toimuda võib.Hallitav petersell, maitselt puine, heasoovija poolt ülekastetud:
Lill, (üle)kastmata:
Puhas tolm oma ürgses ilus:
Coffee and cigarettes - the unaesthetic edition:
Paneb mõtlema, mis? Tahate ikka maale minna? Kas tasub?
Varsti taas mõni reibas suvine reportaaž!
Nagu lubatud, sedakorda kaastöölise Heleni formaaditruu panus. Et hea vaataja kohe taipaks, mida piltidelt otsida, jutustan ka väikese eelloo.
Äsja möödunud, erakordselt pakaselisel talvel hakkas Heleni ahi suitsu sisse ajama. Esialgu näis tegu olevat üksnes ebamugava detailiga. Ahi ei tõmba, boiler ei soojenda vett, elektrikontaktid pilluvad sädemeid - see kõik on osa eluvõõriku argipäevast. Ette võtta ei oska selles suhtes nagunii midagi, sestap on parem asjad jätta nii, nagu nad on. Et hullemaks ei läheks. Ent mõne aja möödudes hakkasid lähedased süüdistama Helenit selles, et ta lõhnavat nagu põdravorst. Selgus tõesti, et teda saadab lakkamatult kerge suitsune vine. See ähvardas juba mõjutada elu ja rikkuda mainet. Ning pühendunud eskapistina tegi Helen ainuvõimaliku teo: ta põgenes katkise ahju eest välismaale. Ma olen absoluutselt nõus, et see on parim viis olmeprobleemide lahendamiseks. Suurlinna glamuur ja Kesk-Euroopa pehmem kliima aitasidki raske talve lauldes ja trallitades üle elada. (Vaat nii, La Fontaine!)
Ent talv sai läbi, saabus kevad ja tuli naasta kodumaale. Ei olnud midagi parata. Kodus ootas ikka ees põdravorstide suitsutamiseks kohandatud ahi. Ja siis tegi Helen nii-öelda järgmise teo ainuvõimalikkuse skaalal: ta fotografeeris sündmuspaika. Mihkel Kunnuse järgi võib seda nimetada muusiku viisiks probleeme lahendada - ja ma usun, et ma ei eksi, kui leian, et meie siin bläägis oleme vaieldamatult just selle viisi poolt.
Daamid ja härrad, Heleni nõgine köök!
Kaks abstraktsemat ja kaks realistlikumat pilti tasakaalustavad üksteist hästi ning lasevad ühtlasi ilmsiks tulla pildistatud situatsiooni eri tahkudel: ulmel ja olmel, üleval ja argisel. Nii tehaksegi kontseptuaalkunsti. Südamlik tänu väärt kaastöö eest!
Nagu lubatud, esineb meile nüüd Helen. Tartumaalt (kuigi mitte enam kauaks). Helen on tabanud efektsed, suisa gootilikud kaadrid nähtusest, mis, nagu julgen arvata, ei ole viimasel ajal jätnud puutumata pea kedagi meist.
Julge, kontrastne värvilahendus kõneleb enese eest - tegu on peaaegu hea maitse piirini sümboolse motiiviga. Taas kord sattuvad selle bläägi lehekülgedel konfrontatsiooni loodus ja kultuur, jumala ja inimese kätetöö. (Nagu ütleb Jumal ise: "[E]ga sääse tegemine pole peldikus käimine, et korra kükitad, korra punnitad ja ongi junn valmis. Ei, sääse loomine on peenmehaanika kõrgeim tase!") Sedakorda läks siis loodusel viletsasti.Seletamist tarvitseb ehk ainult üks asi. Äärmiselt korrektse ja formaaditruu inimesena oli kaastööline esialgu veidi tõrges neid pilte bläägi saatma - nimelt ei ole kaadrid võetud köögis. Jah, isegi Helenil ei ole köögis nominatiivi ja daativi tabeleid seina peal. Rõhudes sellele, et niisugustest bürokraatlikest detailidest hoolimata peaksid need pildid praegusel sääseküllasel varasuvel siiski vaatajat ülimal määral kõnetama, õnnestus mul ta ümber veenda. Helenil on aga varuks ka kõigi parameetrite järgi formaati sobituvaid võtteid. Sestap kannabki seesinane postitus pealkirjas numbrit "10a" - järgnemas on 10b, siis juba reeglites järge ajades ja igapidi comme il faut. Jäägem ootama.
Tunnen, et pean vahelduseks ka ise siinses bläägis esinema - et mitte ideest võõrduda. Seekord püüan pakkuda uut ja innustavat sissevaadet oma kööki lugejale, kes on juba harjunud kõdunevate puuviljade ja vohava hallitusega ning kelle hing ihkab midagi... teistsugust.
Juuksekarvad. Pliidil:
Aknalaual:
Ja igal pool mujal. See vist tarvitseb natuke seletamist.
Ühel möödunudtalvisel ööl minu köögis toimunud privaatsümpoosionil leidis kaassümposiant (hm?) Helen: tema soeng vajaks hädasti kõpitsemist. Selle heraklesliku või täpsemini deliilaliku vägiteoga pidin muidugi hakkama saama mina kui sümposiarh (vaat see sõna on vist tõesti kohe päriselt olemas), kuna kedagi teist läheduses ei olnud. Ilutoimingud ei ole õieti minu forte, aga vastu vaielda ei kõlvanud. Tõin kuulekalt kapist puhta rätiku, mässisin Heleni sinna sisse, et karvad tema õrnu õlgu ei rüvetaks, ja tegin kääridega paar sümboolset liigutust. Siis ütles mu julgus üles ja valetasin väriseval häälel, et "nüüd on vist korras". Taktitundeliselt lohutas Helen, et ega ma ei pea rohkem midagi tegema, kui see tõesti minu jaoks nii raske on. Sümpoosion võis jätkuda. Rätiku harutasin ohvri ümbert lahti, voltisin viisakalt kokku ja asetasin raamaturiiulisse. Umbes samadel kaalutlustel nagu eestlane säilitab surnud varest - äkki läheb tarvis.
Möödus mitu kuud, talvest sai kevad ja Heleni soeng jõudis juba mitu korda muutuda. Ühel päeval tuli mulle pähe jumalavallatu mõte köögirätik välja vahetada. (Jälle leiab kinnitust, et ei tasu asja ees, teist taga hakata kodus midagi surkima. Sellest ei tõuse head. Oma usinust tuleb taltsutada.) Silmasin midagi raamaturiiulis. "Mis see's on?" mõtlesin ma. "Ena imet, käterätik, näh. Paistab puhas kah olevat. Seda mul ju just tarvis läkski! Vaata kui kena." Võtsin pahaaimamatult rätiku ja riputasin kööki varna otsa. The rest is history.
On ju uutlaadi nilbus? Või ei piisa sellest? Tahaks midagi veel? Vaadake siis karvu koogipuru sees:
Ma õieti ei teagi, kuidas nad sinna said. Ma... ei taha teada. Ma ei taha sellest rääkida. Eks seesinane oligi rohkem nagu reklaamiv ja pinget kruviv sissekanne, sest kõigi ootuste järgi saab järgmiseks külalisesinejaks siin bläägis olema just nimelt seesama meile nüüd juba tuttav kaassümposiant. Püsigem lainel!
Kaastööd on jällegi saatnud korrespondent kaugelt maalt: Katu Itaaliast. Korrespondent kurdab, et üldiselt on tema köögis hallitust ja roiskumist vähevõitu, põhjendab seda aga kohe viljatu pinnasega: seal leiduvat enamasti üksnes pähkleid, mett ja veini, mis tõepoolest väga kehvasti riknevad. Andeksantav! Kellel meist ei oleks olnud säherdusi ikaldusperioode. Ent kes kannatab, see kaua elab! Õnn saabus siiski ka korrespondent Katu õuele: "Ühel õhtul koju minnes tabas mind vahva üllatus ning mõeldes tagasi teie sidruniteemalise uurimustöö peale, tahtsin seda üllatust teiegagi jagada," rõõmustab ta. Vaadakem siis:
"Tegemist on ausa, orgaanilise Itaalia sidruniga ja vaat milline tulemus!" Taustainfoks lisab kaastööline, et kahe pildi vahet on üksnes kakskümmend neli tundi. "Eelistagem alati, kui võimalik, orgaanilist toitu!" kutsub ta kõiki üles. No sellele kirjutan mina küll kahe käega alla. Ega see blääg saksa keeksi peal ära ei elaks.
Ei saa märkimata jätta ka piltide (järjekordselt) kõrget kunstilist kvaliteeti. Kaastöölised hoiavad latti kõrgel! Samas ei olegi midagi muud oodata Itaaliast, nii paljude andekate kunstnike hällist. Väike pilguheit ajalukku näitab, et riknenud puuviljade kujutamine on sealmail juba ammu au sees. Tuntumatest lõuenditest võib esile tuua näiteks barokkmeistri Caravaggio tööd "Canestra di frutta" ("Puuviljakorv") aastast ca 1599:
Täpsustagem. Pildil on näha ussiaukudega virsikulehte, mis annab tunnistust Orthosia hibisci (vist mingisuguse öölase vastse) tegevusest; pisut mädanenud õuna, mida on närinud nähtavasti Carpocapsa pomonella ("väike hall ööliblikas" ehk "noor tursk riidekoi", nagu ütleb see naljakas sõnastik); putukakahjustustega pirni, mis viitab Archips argygospita'le (sama sõnastiku tõlget "lehelaba rull" ei tasu ilmselt võtta kuigi tõsiselt); üleküpsenud viigimarju, millega kaasneval lehel paistab seenekoloonia (Glomerella cingulata). Nii pildil kujutatud viinamarjad kui nende lehed on kuivanud ja laigulised, kohati on keegi nende peale munenud. Haiged ja närbunud on ka korvist välja ulatuvad oksakesed.
Tõsiasi, et kunstnik on valinud objektiks sedavõrd viletsas seisukorras puuviljad, on tõlgendajatele palju mõtlemisainet pakkunud. Võimalik, et vaikelu peab viitama kirjakohale Aamose raamatust, kus jumal näitab Aamosele korvi küpsete puuviljadega ja kuulutab hukku patustanud Iisraeli rahvale.
Kogu selle info (sealhulgas pildi) varastasin loomulikult Vikipeediast nagu normaalne netikoll, kes päris teatmeteoseid ihusilmaga näinud ei ole.
Sidrunit Caravaggio maalil kahjuks siiski ei kujutata. Interneti-otsing lubab arvata, et sidrun on vanematel natüürmortidel üldse ebapopulaarne vili. Võib-olla seletab asja see, et väidetavalt tähistas sidrun (tõsi küll, varasemal ajal: bütsantsi, gooti ja vararenessansi maalikunstis) "kurja südant või kibestumust, vimma, lahendamata vastuolu". Kuigi ei tea - minu meelest täiesti mõistlikud asjad, mida jäädvustada... Hea valik, Katu! Aitäh.
ETA: Katu blogis kommenteerib ilmselgelt minust suurem asjatundja Maret Hiiumaalt sidrunite esinemust Itaalia kunstis nõnda:
"Mul on raamat "la natura e i suoi simboli", see ütleb sidruni kohta: significato: attributo della Vergine Maria, corona di spine di Gesú, salvezza;fedeltá d'amore...Maalid "Natura Morta" Francisco de Zurbarán 1633;"ultima cena" Domenico Ghirlandaio 1480;"scena mitologica" Dosso Dossi 1524".
Ma ei ole itaalia keeles kuigi kibe käsi, aga mulle näib, et siin väidetakse sidrunit ikkagi sümboliseerivat ka igasuguseid häid asju: neitsi Maarjat, Jeesuse okaskrooni, lunastust, truud armastust. (Iseasi, kui hea see okaskroon nüüd muidugi on.)
Domenico Ghirlandaio (1480):
Dosso Dossi (1524):
Francisco de Zurbarán (1633):
Kahe esimese puhul on küll tegu sidrunipuudega, mis on intuitiivselt ikka nagu natuke teine asi. Värske, noh! Ja ega kolmandalgi pildil sidrunid kuigi kenasti mädane. Igatahes täienes nüüd meie üldharidus.
Täna tervitab meid leheneeger O'Shit Iiri Vabariigist. O'Shit pajatab: "Mida teeb iirlasest üliõpilane, kui ta lahkub üürikorterist? Loomulikult laseb kõige räpasema sööginõu vett täis, tõstab selle kappi ja kõik üksnes õilsal eesmärgil - ta annab võimaluse uuele elule":
Seda, et elu algab veest, teame me juba paljude iidsete kultuuride pärimusest. Ei saa salata, et siinne blääg tarvitses ammu kajastusi ka kõrgematest bioloogilistest eluvormidest kui hallitus. Nagu rusikas silmaauku, O'Shit! Väga ilus jäise moega kaader. Midagi sellist, mida sooviks pohmelusega suruda vastu oma valutavat pead. Vahest ehk ilma nälkjata.
Ent kibe tõde on see, et vees võib elu ka lõppeda. Tunnistan kohe ausalt üles, missuguse sigadusega mina täna hommikul hakkama sain:
No kas isa mulle küllalt pole õpetanud: ei ole tarvis nõusid pesta, kui just viimane häda käes ei ole. Ei ole tarvis! Aga lapsed, need ju ei kuula. Arvavad, et teavad ise paremini. Käärisin minagi veel unise peaga käised üles ja asusin tööle - ja seal ta nüüd siis on. Surnud. Korjasin ohvri küll kraanikausist välja ja püüdsin majapidamispaberiga hingamisteedest vett eemaldada, aga ei midagi. Kahju.
Meie tänane esineja, väike korrespondent õigusteaduskonnast, juhatab oma etteaste sisse tõdemusega: "patt on ilu vaka all hoida". Selle vastu ei saa vaielda. Sissejuhatuseks peedisupp veebruarikuust:
Kardan küll, et selle pildi sihtgrupiks on üksnes tõelised asjatundjad. Mina kui peedisupiprofaan ei oskaks vahest ilma juhatuseta siit midagi riknemisele viitavat leidagi. Professionaalselt teostatud high-key valgusskeem toob välja peaasjalikult peedile nagunii omase värvuse ning vaevumärgatav valge hägu üksnes komplementeerib kaadri heledaid servi. Pildi toidusuretuslik tõlgendamine vajab nii eksperdisilma kui taustainfot. Seevastu edasised lopsakad hallitusmaastikud pakuvad kahtlemata silmarõõmu ka asjaarmastajale. Kanakaste märtsist:
Esimene pilt on oma kirkas värvimängus lihtne ja ilus. Juhin eraldi tähelepanu hallitusel pärlendavatele veepiiskadele. Vaata ja imetle, linnainimene! Selleks, et näha kauneimat, mida loodus pakkuda võib, ei ole tingimata tarvis istuda maasturisse ning tervenisti pooleks tunniks mereranda või põlismetsa kihutada. Teinekord piisab ka külmkapiukse avamisest. Seevastu järgmised kaks fotot on värvigammalt subtiilsemad, võludes lisaks pehmetele toonidele ka kaadrisse püütud tekstuuriga. Kaamera taga võib hoomata väga tundlikku fotograafisilma.
Viimaks pakub väike korrespondent õigusteaduskonnast meile "midagi vorstilaadset, mille värske olek mulle paraku aga üldse ei meenu":
See meenutab üsna täpselt Avatud Eesti Raamatu sarja kujundust. Hirmus kahju, et Julia Kristeva "Jälestuse jõud" juba õige pisut teistsuguse kaanepaberiga välja on antud. Kui uustrükiks läheb, ärge kõhelge ühendust võtmast, härrased kirjastajad! Viin teid diskreetselt selle pildi autoriga kokku! Tuhat tänu talle praegugi.
"näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alatasa räpane ja räämas - ja viiel juhul üheksast on tegemist lausa erakordselt toreda inimesega."
Charles Bukowski, 27. juunil 1967, pärast 19. pudelit õlut.
"näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alati puhas ja korras - ja kaheksal juhul üheksast on tegemist vägagi ebameeldiva inimesega."
Charles Bukowski, 27. juunil 1967, pärast 20. pudelit õlut.
Kuldsed sõnad - täiesti paslikud bläägi motoks. Vanameister arendab mõtet veelgi edasi:
"köögi seisukord on tihti inimese vaimne seisukord. ebakindlad, tundlikud ja paindlikud segadusseaetud mehed on mõtlejad mehed. nende köögid on nagu nende mõtted, täis rämpsu, pesemata asju, igasugu räppa, aga nad teavad, mis seisus nad on, ja oskavad sellest lusti saada. tuleb ette, et mingis võimsas energiapuhangus defineerivad nad jumaliku olemise ja saavad hakkama millegi säravaga, mida me teinekord loominguks kutsume, aga juhtub ka, et nad võtavad nina täis ja koristavad oma köögi ära. varsti on köök jälle segamini ja mehed ise hämarolekus ja vajavad arsti, rohtusid, palveid, seksi, õnne ja hingepäästmist. aga need, kelle köök alati korras on, need on ikka friigid. neid tuleb karta. inimese köögi seisukord on ta vaimne seisukord: kõik on seal oma koha peal, paika pandud, ta on lasknud elul ja olemisel end paika panna ja võtnud mõtlemises sisse mugava kaitseasendi. kuula teda kümme minutit ja sa saad aru, et ükskõik mis ta kogu oma elu jooksul ka räägiks, see on alati sisutu ja igav. see mees on kiviperse. kiviperseid on rohkem kui teistsuguseid mehi. nii et kui sa elus meest otsid, siis vaata kõigepealt, mis seisus ta köök on, nii hoiad aega kokku."
Mul oli lausa uskumatult hea meel taasavastada, et muude argieluliste küsimuste hulgas on suur mõtleja võtnud jutuks ka sellise olulise teema nagu köök. Tõsi, juba järgmises lõigus paistab asi natuke käest ära minevat:
"aga räpase köögiga naised on hoopis teine tera - mehe vaatepunktist. kui naine kuskil ei tööta ja tal pole lapsi, on köögi puhtus või räpasus peaaegu alati vastavuses sellega, kuidas ta sinusse suhtub (leidub ka erandeid)."
Kas tõesti on tegu järjekordse juhtumiga, mil tuhat korda neetud sooaspekt rikub ära terase vaatleja potentsiaalselt vahetu, lembiva suhte rikkaliku kultuuripärandiga ja vaesestab nii sundkorras tema kultuurikogemust? Kas bläägi naissoost kaastöölised peaksid tundma end puudutatuna? Ei, tegelikult ma nii ei leia. Lähemal vaatlusel selgub, et need laused sisaldavad Bukowski loomingu kontekstis ebatavaliselt suurel määral disclaimer'eid ja verbaalset polstrit. Esiteks rõhutab autor, et iseloomustab olukorda mehe vaatepunktist, mida ei saa talle loomulikult kuidagi pahaks panna. Teiseks tunnistab autor pehmendavaid asjaolusid nagu töö ja/või lapsed. Kahtlemata leiavad paljud enesele õigustuse sellest rubriigist. Kolmandaks nõustub autor, et veel siiski on võimalik leida erandeid - ja miski ei takista naissoost toidusuretajatel end igaks juhuks arvamast ka sellesse liiki. Nõnda arvan võivat järeldada, et sisimas kahtles autor isegi oma jäigas soopõhises liigituses, milleks sundisid teda lihtsalt aeg ja ühiskond; kokkuvõttes on tegu hoopis juhtumiga, mil õigupoolest võib ingliskeelset sõna man mõista ka lihtsalt inimese tähenduses. Ühtlasi on tegu juhtumiga, mil kirjanduslik stiilianalüüs aitab vältida solvumist ja muid negatiivseid tundeid ning tõestab seega oma kasulikkust reaalelus. Tõepoolest harukordne.
Nii et, armsad kaastöölised ja armas publikum, juhindugem vanameistri suurtest sõnadest ning saagem lusti!
Alati teie
Henrietta Chinaski
Tsitaadid pärinevad raamatust: Charles Bukowski, "Tavalised ogarused". Tlk. Peeter Sauter. Tartu : Elmatar, 2005. Kirjaviis muutmata. (Jah, see hõlmab ka jutumärkide ja kursiivi topeltkasutust, mida ma isiklikult heaks ei kiida.)
Seekord peab tõdema, et geograafiline diapasoon kasvab lausa eksponentsiaalselt: meie ees on don Tihane! Ipsaaniast! Kõrgeauline don selgitab, kuidas temast viimaks bläägi kaastööline sai:
"Kuna siin hirmkuivas paigas mitte midagi iial mädanema ei lähe, siis oli vaja kaua oodata. Aga ühel erakordsel õhtul, kui väljas langes äkitselt temperatuur 25 kraadini, hakkas kohutavalt külm, ja ma otsustasin kakaod keeta. Lugesin oma olematu hisp keele oskusega pakendilt, et peale pulbri sissepanemist keevasse piima tuleb seda segu veel pisut keeta, aga nad vist ei mõelnud, et 10 minti gaasipliidil..."
Võib öelda, et ootamine tasus end ära. Tulemuseks on kenad, peaaegu makrolikud pildid sellest kunstfotograafia harust, mis püüab kaadrisse mustrite moodustumist ümbritsevas maailmas. Õieti väärivad fotod ka temaatilist esiletõstu: põhjakõrbemine paistab siin bläägis olevat seni uurimata nišš. Üks võimalikke põhjuseid on küllap see, et keegi söögitegemiseni ei jõuagi - juba külmkapi, sahvri või muudlaadi toidulao ust avades matab nii hirmsasti hinge või, kasutades irvikkassi sõnu eelmise postituse kommentaariumist, saabub esteetiline orgasm. Tore on teada, et keegi on jõudnud ka järgmisele levelile!
Jäägem lootma, et kõrgeauline don prassimiseks ja laaberdamiseks edaspidigi pitoreskseid toiduaineid valib. Sedasama tasub muidugi soovitada igaühele. Seni võivad kirjasõnalembesemad toidusuretajad kodu- ja ekskodumaiste autorite sulest donide kui nähtuse kohta lisa lugeda.
