Laupäev on turupäev

Õige köögiblogi ei pea enesest kujutama üksnes fotopäevikut sellest, mis konkreetsete köögiseinte vahel parasjagu korda on saadetud. Fantaasiarikas, avatud meelega köögiblogija teeb targasti, kui hoiab lugejaid kursis ka oma unistustega: missuguseid retsepte tahab ta enne surma katsetada, missuguse fileerimisnoa planeerib ilmtingimata soetada, missuguse induktsioonpliidi paigaldamine märgiks isiksuse arengus järgmisele astmele tõusmist. No mina tunnen, et trendika firma küüslaugupressist või köögiviljahautajast paremini harmoneeruks minu köögiga seesugune element:



Esimest korda luurenaiskonnaga niisugust müügiartiklit silmates ei olnud meil paraku fotoaparaati kaasas. Teine kord saagiretkele minnes relvastasin end fototehnika, herr Mülleri ja mitmesuguste eelteadmistega. Uskudes nimelt, et turumüüja on venelane (seda mitte rahvusšovinismist, vaid toetudes esimesel käigul ammutatud teabele), konsulteerisin sõnaraamatuga ja valmistusin hädaolukorras erudeeritult selgitama: ponimajete, eto smešno, potomu što eto znatšit "besserdetšnoje serdtse", otšen smešno, da? Noh, tegelikult läks muidugi nii nagu alati: vältisin silmsidet, ootasin müüja riiuli taha kadumist, võtsin räpakalt oma papparazziliku kaadri ja sundisin herr Müllerit koos endaga väljapääsu poole jooksma.

Ja allahinnatud veel kah! Täpselt minu tassike teed. (Kordan inglis- ja eestikeelsete fraseologismide teemalist mõttetera.)