Külalisesinemine nr 13 ehk järjejutt jätkub

Mäletatavasti juba mõnda aega ahjuga hädas olnud kaastööline Helen katsetab taas kolimist: kuna lühiajaline välismaal käik tulemusi ei andnud, püüab ta nüüd üleannetule küttekehale kohta kätte näidata, rajades enesele uue kodu Tallinnasse. Sellega on kaasnenud lausa kaks bläägi seisukohast väga tänuväärset photoshoot'i. Vanast elupaigast lahkudes pidi Helen muuhulgas hüvasti jätma tilgakese piimaga:







Tuleb tunnistada, et seesinane piim suudab väga hästi varjata oma piimalikku loomust, oma piimasust. Ju seesuguse olemusliku vastuolu rõhutamiseks ongi fotodele valitud äärmiselt dramaatiline, peaaegu must-valge värvilahendus. Ning tõepoolest, neid jõuliselt kontseptuaalseid pilte vaadates võib esimese hooga koguni tekkida mulje, et see piim - e i
p i i m a...

Uues mugavas pesas aga võtsid Helenit taas vastu nii mõnedki jäädvustamist väärivad asjakesed. Tsiteerin: "Ülejäänud piltidel figureerib see, mille ma esmapilgul paigutasin žanrisse "sitajunn purgis", aga mis seejärel osutus hoopiski eluslooduseks."









Loomulikult ei jätnud hea lugeja suunistetagi tähele panemata mõjuvat, intensiivselt omailma kehtestavat fotot nr. 2, kus kristalse valgusesädeme ja hämara varjudeilma kokkupuutest näib sümboolselt sündivat uus elu.

Siinkohal ent lõpetan kärmelt postituse, et mitte kogemada hälbida mõnesse labasesse nalja teemal "sitajunn purgis" ja "eesti kunst". Tegelikult austan ma ju kõigiti kunstnikku, kes ihualasti jää peal uisutada tihkab. Sähke põlvekaitsmeid! Tehke järgi või makske kinni!