Kuidas tekkis elu maal ja linnas

Mäletatavasti kiikasime viimati suvepuhkustega seoses omaenese hooleks jäetud korteritesse ning hõikasime välja hoiatavaid hüüdlauseid. Nüüd ongi aeg väheke valgustada seda, mis toimub samadel tingimustel minu enese kodus. Ega ma ei valetanud, kui suureliselt rääkisin, et "mõni tohletanud tomat kapinurgas ikka leidub". See oli üksnes tilluke kunstiline moonutus! Tegelikult on see mul lillkapsas:







Nagu siit näha, lähivõtetega on minu objektiivi puhul õieti päris kehvasti. Peaksin nähtavasti oma varustust parandama, et tuua bläägilugejateni jätkuvalt kõrgekvaliteedilisi roiskumispilte. Aga vaadake, see üks ripnev asi seal kapsajuurikast paremal peaaegu et lausa joonistub piltidel välja:





Kahju on muidugi sellest, et blääg ei võimalda edasi anda lõhna ja tekstuuri. Soovin, head lugejad, et oleksite koos minuga võinud sõrmede all tunda seda krobelist ja samas kohati libedat, pehmenenud, ent ometigi võikalt krudisevat pinda, mis paramatult tekitas lüürilisi morbiidseid mõtteid isegi sedavõrd reipas ja naerusuises inimeses nagu mina.

Siin ka väikene mõõtkavafoto:



Nojah, õieti meeldis mulle lihtsalt mõte tillukesest mehikesest hiilgasliku mädaneva lillkapsa kõrval.

Ent sai ometi lubatud kõnelda elu tekkest niihästi maal kui linnas - ja tõsi, ka maal ei magatud. Sellal kui asunikud viibisid eemal, oli ohjad enese kätte võtnud õunamoos. Täpsemalt öeldes õunamoos hapukurkide nahas, aga ega see kogenud silma ära ei peta:





Minu meelest nagu yin ja yang:





Muidugi on tegu imehästi dekonstruktivistlikult tõlgendatava yin'i ja yang'iga: ilmselgelt kehastab riknemata pool valgust, päeva, meest ja seega hierarhia tippu, riknenud pool aga pimedust, ööd, naist ja seega hierarhia põhja. Ent ei tasu muretseda. Poliitiliselt ebakorrektne õunamoos sai teenitud karistuse.

Et kultuurilised referentsid saaksid klaaritud, siis "Kuidas tekkis elu maal ja linnas" on õieti üks Ilmar Trulli luuletus. Väga piinlik, aga pean seda siinkohal tsiteerima mälu järgi, ebatäpselt ja üksnes osaliselt, kuna vastavat tüviteksti kirjalikul kujul käepärast ei ole. See kõlas ligikaudu nõnda:

"Kuule, särg,"
kord ütles kilu,
"vees on märg
ja vees on vilu.
Aeg on jõudnud sinnamaale -
mina lähen ära maale."

"Õigus, kilu,"
vastas särg.
"Vees on vilu,
vees on märg.
Minulgi nüüd aeg on minna -
mina lähen ära linna."

Oma uute teadmiste valguses võime nüüd aimata: küllap just siis hakkasidki omapäi jäänud vetes kontrollimatult vohama lemled, vetikad, plankton ja muu selline.