Mäletatavasti juba mõnda aega ahjuga hädas olnud kaastööline Helen katsetab taas kolimist: kuna lühiajaline välismaal käik tulemusi ei andnud, püüab ta nüüd üleannetule küttekehale kohta kätte näidata, rajades enesele uue kodu Tallinnasse. Sellega on kaasnenud lausa kaks bläägi seisukohast väga tänuväärset photoshoot'i. Vanast elupaigast lahkudes pidi Helen muuhulgas hüvasti jätma tilgakese piimaga:
Tuleb tunnistada, et seesinane piim suudab väga hästi varjata oma piimalikku loomust, oma piimasust. Ju seesuguse olemusliku vastuolu rõhutamiseks ongi fotodele valitud äärmiselt dramaatiline, peaaegu must-valge värvilahendus. Ning tõepoolest, neid jõuliselt kontseptuaalseid pilte vaadates võib esimese hooga koguni tekkida mulje, et see piim - e i
p i i m a...Uues mugavas pesas aga võtsid Helenit taas vastu nii mõnedki jäädvustamist väärivad asjakesed. Tsiteerin: "Ülejäänud piltidel figureerib see, mille ma esmapilgul paigutasin žanrisse "sitajunn purgis", aga mis seejärel osutus hoopiski eluslooduseks."
Loomulikult ei jätnud hea lugeja suunistetagi tähele panemata mõjuvat, intensiivselt omailma kehtestavat fotot nr. 2, kus kristalse valgusesädeme ja hämara varjudeilma kokkupuutest näib sümboolselt sündivat uus elu.Siinkohal ent lõpetan kärmelt postituse, et mitte kogemada hälbida mõnesse labasesse nalja teemal "sitajunn purgis" ja "eesti kunst". Tegelikult austan ma ju kõigiti kunstnikku, kes ihualasti jää peal uisutada tihkab. Sähke põlvekaitsmeid! Tehke järgi või makske kinni!
Evakueerusin tõusva temperatuuri eest meie kodumaa perifeersematesse piirkondadesse, kus napib Internetti, veevarustust ja õieti ka halvaksläinud toitu. See-eest on sooja tagasihoidlikud 22 kraadi, nii et võib rahul olla. Küllap varsti naasen oma kohustuste juurde. Seniks aga vaadaku hea bläägilugeja lahkesti pilte, mis tehtud minu linnast lahkumise päeval:
Siinkohal sooviksin ära klaarida ka ühe võimaliku arusaamatuse. Küünilisemad ja kahtlustavama loomuga lugejad on mõnikord ridade vahel vihjanud: ma lavastavat oma fotosid! Ma tegevat seda meelega, see ei saavat olla võimalik, ühelgi juhul ei rikneks kogemata nõnda palju toitu nõnda meeleolukalt. Tahan siinkohal need haavavad süüdistused ümber lükata: ei. Ei, ei, ja veel kord ei. Ma ei ole ometigi mingisugune vastutustundetu, keskkonnavaenulik toiduraiskaja. Asjad lihtsalt lähevad nõnda. Antud juhul ei saanud ju mina midagi parata sinna, et paraku jõudis kodulähedasel turul just siis kätte kodumaiste maasikate maasikate hooaeg, kui olin enesele Maxima keti kauplusest soetanud karbitäie nektariine. Loodust ma ei kontrolli!
Nüüd on kodumaiste maasikate hooaeg muidugi juba läbi. Küpsevad vaarikad ja mustikad. Varsti lähevad pihlakad punaseks. Ja siis lähevad nad halvaks. Selg sirgu ja pea püsti, tööd jätkub!
Kuumalaine ootuses on paslik pöörata igatsev pilk talvisematele aegadele ning tuua lagedale järjekordne kaastöö - usun nimelt, et siin kajastuvad just need jahedamad perioodid, mil köögimiljöö enamasti vähem-kui-kuuejalgse faunaga rikastuma kipub. Pildid on saatnud korrespondent Kaeraväljalt ja need on mitme aasta vanused (n ü ü d elab korrespondent õieti juba Lasnamäel), seega on meie kiire ajastu mõistes tegu puhtakujulise retroga.
Enne töö:
Ja pärast tegija:
Pildimaterjalile on korrespondent lisanud haarava eepilise saaga: "See hiir pani meid disainima humaanset lõksu, mis jätaks hiire ellu, et ma saaks ta puhta südametunnistusega metsa viia [nii tuttav tunne meile kõigile; vt ka ameerikapärast lahendust - toim.]. Mina disainisin lõksu raskest klaaskausist ja pulga-nööri-maiuse-süsteemist. Margus üritas krõbiseva kilekoti ja kommiga, lootes krõbina peale kotile viskuda. Kott krõbises öö jooksul nii mitmelgi korral, aga hiir oli Margusest kiirem ja Margus jäi ilma nii öörahust kui mitmest kommist. Minu lõks püüdis mitu hiirt kinni. Meie avastuseks ei olnudki juust hiirte meelismaius. Nagu ühelt pildilt näha, eelistas ta kommide kõrval hoopis värskemat ja tervislikumat kraami."
Mis muud kui oleme nüüd hiirte hingeelu koha pealt targemad ning soovime korrespondendile ja tema ustavale sidekick'ile edaspidisekski palju koduloomi, kes ei lase mõistusel uinuda, vaid sunnivad ikka ja jälle nutti proovile panema!
Mäletatavasti kiikasime viimati suvepuhkustega seoses omaenese hooleks jäetud korteritesse ning hõikasime välja hoiatavaid hüüdlauseid. Nüüd ongi aeg väheke valgustada seda, mis toimub samadel tingimustel minu enese kodus. Ega ma ei valetanud, kui suureliselt rääkisin, et "mõni tohletanud tomat kapinurgas ikka leidub". See oli üksnes tilluke kunstiline moonutus! Tegelikult on see mul lillkapsas:
Nagu siit näha, lähivõtetega on minu objektiivi puhul õieti päris kehvasti. Peaksin nähtavasti oma varustust parandama, et tuua bläägilugejateni jätkuvalt kõrgekvaliteedilisi roiskumispilte. Aga vaadake, see üks ripnev asi seal kapsajuurikast paremal peaaegu et lausa joonistub piltidel välja:
Kahju on muidugi sellest, et blääg ei võimalda edasi anda lõhna ja tekstuuri. Soovin, head lugejad, et oleksite koos minuga võinud sõrmede all tunda seda krobelist ja samas kohati libedat, pehmenenud, ent ometigi võikalt krudisevat pinda, mis paramatult tekitas lüürilisi morbiidseid mõtteid isegi sedavõrd reipas ja naerusuises inimeses nagu mina.Siin ka väikene mõõtkavafoto:
Nojah, õieti meeldis mulle lihtsalt mõte tillukesest mehikesest hiilgasliku mädaneva lillkapsa kõrval.
Ent sai ometi lubatud kõnelda elu tekkest niihästi maal kui linnas - ja tõsi, ka maal ei magatud. Sellal kui asunikud viibisid eemal, oli ohjad enese kätte võtnud õunamoos. Täpsemalt öeldes õunamoos hapukurkide nahas, aga ega see kogenud silma ära ei peta:
Minu meelest nagu yin ja yang:
Muidugi on tegu imehästi dekonstruktivistlikult tõlgendatava yin'i ja yang'iga: ilmselgelt kehastab riknemata pool valgust, päeva, meest ja seega hierarhia tippu, riknenud pool aga pimedust, ööd, naist ja seega hierarhia põhja. Ent ei tasu muretseda. Poliitiliselt ebakorrektne õunamoos sai teenitud karistuse.Et kultuurilised referentsid saaksid klaaritud, siis "Kuidas tekkis elu maal ja linnas" on õieti üks Ilmar Trulli luuletus. Väga piinlik, aga pean seda siinkohal tsiteerima mälu järgi, ebatäpselt ja üksnes osaliselt, kuna vastavat tüviteksti kirjalikul kujul käepärast ei ole. See kõlas ligikaudu nõnda:
"Kuule, särg,"
kord ütles kilu,
"vees on märg
ja vees on vilu.
Aeg on jõudnud sinnamaale -
mina lähen ära maale."
"Õigus, kilu,"
vastas särg.
"Vees on vilu,
vees on märg.
Minulgi nüüd aeg on minna -
mina lähen ära linna."
Oma uute teadmiste valguses võime nüüd aimata: küllap just siis hakkasidki omapäi jäänud vetes kontrollimatult vohama lemled, vetikad, plankton ja muu selline.
