Õige köögiblogi ei pea enesest kujutama üksnes fotopäevikut sellest, mis konkreetsete köögiseinte vahel parasjagu korda on saadetud. Fantaasiarikas, avatud meelega köögiblogija teeb targasti, kui hoiab lugejaid kursis ka oma unistustega: missuguseid retsepte tahab ta enne surma katsetada, missuguse fileerimisnoa planeerib ilmtingimata soetada, missuguse induktsioonpliidi paigaldamine märgiks isiksuse arengus järgmisele astmele tõusmist. No mina tunnen, et trendika firma küüslaugupressist või köögiviljahautajast paremini harmoneeruks minu köögiga seesugune element:
Esimest korda luurenaiskonnaga niisugust müügiartiklit silmates ei olnud meil paraku fotoaparaati kaasas. Teine kord saagiretkele minnes relvastasin end fototehnika, herr Mülleri ja mitmesuguste eelteadmistega. Uskudes nimelt, et turumüüja on venelane (seda mitte rahvusšovinismist, vaid toetudes esimesel käigul ammutatud teabele), konsulteerisin sõnaraamatuga ja valmistusin hädaolukorras erudeeritult selgitama: ponimajete, eto smešno, potomu što eto znatšit "besserdetšnoje serdtse", otšen smešno, da? Noh, tegelikult läks muidugi nii nagu alati: vältisin silmsidet, ootasin müüja riiuli taha kadumist, võtsin räpakalt oma papparazziliku kaadri ja sundisin herr Müllerit koos endaga väljapääsu poole jooksma.
Ja allahinnatud veel kah! Täpselt minu tassike teed. (Kordan inglis- ja eestikeelsete fraseologismide teemalist mõttetera.)
Foto kvaliteet ei ole sedakorda muidugi päris saudeklik, aga mulle kui pseudekile ehk andestate. Mingil hämaral põhjusel eelistasin kärbse oma köögilaualt koristada enne, kui jõudnuks mööda libiseda öö ja saabuda fotografeerimiseks sobilik kirgas hommikuvalgus.
Olen süüdi, et vaikin, aga ikaldus valitseb mu põllul:
Jah, seesama vili, mis alles tosin päevakest tagasi nii palju lubas. Ja nüüd - puhta kiduraks jäänud, kuigi ma mädakolde kirurgilise hoolega eemaldasin. No võrrelgem:
Mojo on läinud, pole midagi öelda. Ise hakkan käesolevaga enesele meenutama tšehhi kultusfotograafi ja muidu häiritud siseeluga inimest Jan Saudekit, kes armastas sarnaseid kümneaastase vahega enne-ja-pärast-pildiseeriaid teha oma perekonnaliikmetest ja lähedastest. Noh, minu lähedasteks on järelikult köögiviljad, aga kunstnikukontseptsioon paistab sarnane.
Igatahes on nukruseks põhjust. Lohutada võin end taas üksnes möödaniku hiilgusega. Üle-eelmisel aastal andis mu külmik sellist saaki:
Vaat teile kartulid-kardulad! (Sest iga ingliskeelse fraseologismi sees peitub väike eestikeelne fraseologism, kes tahab iga hinna eest välja saada.)
Tuleb välja, et üks reibas asi minu sünges köögis siiski leidub:
"Hähää!" Nähtavasti on rõõmus, et teda ammu kasutatud ei ole.
Aususe huvides olgu öeldud, et riivi emotsiooni märkas kõigi laste, loomade ja köögiriistade hellasüdameline sõber herr Müller. Mina ise ei ole loetletud kategooriatesse kuulujate eneseväljendust veel mõistma õppinud.
Et siinne lehekülg väärikalt sisse õnnistada, kraamin välja mõned eriti meeleolukad fotojäädvustused paari aasta tagusest ajast. On näha, et esteetilist huvi riknenud toiduainete vastu ilmutasin ma juba toona, kui see veel sotsiaalselt väljundit ei leidnud. Ühtlasi tõestavad need pildid, et ma ei pea siin mingit nišiblogi ega üldista omaenese räpakat elustiili põhjendamatult ülejäänud maailmale (kui mõnel tänamatul lugejal peaks niisugune mulje tekkima): harukordsed kaadrid on võetud minu vanemate, väga korralike ja respektaablite inimeste kodus.
Kõrgem klass, kas pole? Või - millega üldse on tegemist? Seekord liikugem selguse huvides suurelt plaanilt üldplaanile:
Tõepoolest. Kõige pesuehtsam kartulikeedupott kõige pesuehtsamate kartulitega. Kes oleks arvanud, et ka selle meie kodudes populaarse köögivilja traditsioonilist, kollast värvi sordid võivad õige käitlemise korral omandada suursuguse roosaka tooni? Imetlegem seda taas lähemalt:
Seekord pööraku hea vaatleja tähelepanu ka koduselt kohvikarva nirele kastrulipõhjas, mis annab viimase lihvi kujutatud natüürmordile. (Termin on, tõsi, ebatäpne - surma asemel võidutseb pildile püütud situatsioonis ilmselgelt elu, vohav ja pidurdamatu.) Muidugi on siin tegu juba meistriklassi saavutusega ja näiteks mina oma tagasihoidlikus köögis sellisele tasemele jõuda niipea veel ei looda. Olgu see lihtsalt meile kõigile motivatsiooniks.
Tund on tulnud. Sotsiaalne südametunnistus ei luba mul enam vaikida. Teadupärast mürgitab meedia meie teabest küllastunud ajastul iga päev miljoneid süütuid hingi lugematute väärkujutelmadega ümbritsevast maailmast. Kõige jälgimate sedasorti väärkujutelmade hulka kuuluvad mitmed meelitavad kuvandid köögist: köök kui põnevate katsetuste tanner; köök kui kodu hubane süda; köök kui glamuurne ajaveetmispaik... Neid kuvandeid toetavad osavad konspiraatorid võltsitud "fotodega", kus näidatakse puhtusest säravaid kööke täis nõusid isuäratava toiduga; taustal naeratavad punapõsksed lapsed, sirutades kätt koogitüki järele. Pilte saadab reeglina tüüpiline propagandatekst: maitsev, lihtne, valmib kiirelt, kogu pere lemmik.
Ei. See kõik on pettus, montaaž, digitöötlus. Kibe reaalsus on selline: köök on jälk koht, kus asjad lähevad mädanema, liisuvad, hallitavad, kattuvad paksu rääsunud rasvakorraga ja näevad ülepea igatepidi äärmiselt ebaesteetilised välja. Seda rasket, ebameeldivat tõde asungi nüüd järk-järgult paljastama, tuues avalikkuse ette kõik võikad köögidetailid. Loodagu köögist korrektne kuvand! Muidugi ei ole sellega alustamiseks paremat päeva naistepäevast. Rosa Luxemburg, Clara Zetkin ja Liis Tappo-Treial seisavad minu seljataga. Kuule ja kuula, oo maailm!
Alustagem mahedalt, et mitte heidutada kogenematut, meediast pimestatud lugejat. Esimene objekt on hakkliha-jahukaste seentega, eksponeeritud mittemidagiütlevas poolläbipaistvas plastist säilituskausis. Taamal mustad nõud:
Ebaühtlase konsistentsiga tükiline hallikaspruun mass. On ju vastik? Vaatame lähemalt:
Ei läinud paremaks. Mõtelge selle üle! Seniks aga väike eelvaade sellest, mida see blogi edaspidi teieni toob:
Õun. Vist. Või sibul? Mandariin ei paista olevat. Aga kurat teda teab. Jaa...
