No kui sellise pealkirjaga ka klikke ei saa, siis ma ei tea, millega üldse saab. Aga minu motivatsioon ei ole loomulikult nii madal, kirjeldan lihtsalt asju nii, nagu nad on. Juba ühes eelmises postituses oli juttu sellest, kuidas mõne jaoks võib köögi aset täita ka ase (I'll be damned if this isn't a precious pun), ning nüüd on kaastööline Made Luiga ZA/UM-ist selle kohta saatnud ka ohtralt fototõestust.
Seda jah, et... Ma ei olegi nüüd päris kindel, mis asja meile ses sängis õieti eksponeeritakse. Paistab nagu kondi moodi. Aga samas mõnel pildil paistab ka purukoogi moodi. Jõhvika-purukoogi moodi, kui täpne olla. Igatahes tuletab see meelde ilusat juhtumit, mil keegi koduloom oli minu voodisse istutanud viinamarja. Selgus, et see tõepoolest muutub aja jooksul rosinaks. Kes oleks arvanud?
Kommenteeriksin veel, aga pean minema ja oma nunnumeetri näidu aktseptaabliks põrutama. Küüniline blägard ei saa ju enesele lubada, et hakkab taksikoera pilte nähes kontrollimatult vigisema ja küüntega maad kraapima. Ei-ei. Koerad ajavad karva. Ja hauguvad. Ja üldse. Täna ei ole nunnutamise päev, täna on peaväljakul tankiga sõitmise päev! Kah nagu omamoodi kodusõda. Palju õnne!
Paistab, et jätkame eelmise postituse teemaga: jälle on balti keelte asjatundjaid vaja. Üks päev köögis oleks mulle justkui - noh - konnasilma peale astutud:
Kui nüüd natukenegi oma pildilist kujutlusvõimet rakendada, sobib see foto bläägi teemaga küll. Aga miks ja kuidas? Paremate puudumisel esineb balti keelte asjatundjana Yours Truly, karmanis kõikvõimas ja eksimatu Google Translate. Minu tagasihoidlikku teadushüpoteesi, et "kukurūza" läti keeli hoopis mais on, kinnitab masin küll. Aga kui teisest otsast alustada ja eesti keelest tõlkima hakata, siis selgub tõepoolest, et konnasilm on "kukurūza", aga mais hoopiski "Var". Just nimelt suure tähega. Hommage à Nikita Hruštšov? Ning kas peaks selgust tooma see, et täheühendi "konna" (nim.) vasteks pakutakse "Plankumains"?Ei tea, ei tea! Eksperdid on nõutud! Igatahes tuleb tunnistada, et olen hakkama saanud statistika kallutamise koleda patuga. Mõned õhtud tagasi, kui hirmus üksik oli kodus olla, helistas Emorist keegi kena inimene ja puhus minuga veidi juttu kalatoodete tarbimise teemal. Aga vaat konnasilmatärklis jäi küll ankeeti kandmata. Nii et ega ei tasu neid tulemusi usaldada, kui nüüd kuskil satute nägema.
Aga mis Aavik siis varastas selle "no" läti keelest või?
Tänase saadetise on läkitanud koomas Toomas - ma usun, et see, kes siin elab, sest ühtki teist ma ei tea.
"Siinkohal pisike kaastöö algajalt köögikunstnikult, mis ilmekalt kinnitab, et ka spordikooli ühika kasinais tingimusis võib piisava ressursi (loe:aeg), õige suhtumise ja teadusliku lähenemise ristamisel abil saada tulemusi, mis teeksid au ka küpsele köögikunstnikule tema loomepalangu tipphetkil."
"Balti keelte asjatundjad võivad saasa ka aimu teose loomisel kasutatud materjalidest, kuid keelevõhikuile olgu vihjatud, et nad väga palju mööda ei pane, kui kohupima kahtlustavad.Allakirjutanu on vaid tagasihoidlik vahendaja, või kui tahate, siis impressaario. Kauni teose ning fotojäädvustuse omanik on vastavad õigused loovutanud vabatahtlikult, teadlikult ja (loodetavasti) täie aru juures. Rotti pole miskit pandud."
Niisiis on meie ees õigupoolest tundmatu kunstniku töö - kui tegu ei ole muidugi osava publicity stunt'iga ja kaastööline koomas Toomas mitte omaenese isikut saladustelooriga ei ümbritse. Ent milleks kohe sedasi kahtlustama kukkuda? Laskem end müstikast kaasa kanda ja tunnistagem ühtlasi, et on tegu tööga, kus kontseptsioon on harukordselt täielikult ellu viidud. Hallitusega on kaetud peaaegu kogu võimalik pind. See peab tõepoolest olema nõudnud katkematut kannatust ja teadlaslikku meelelaadi. Eriti spordikooli ühikas, kus ma kujutan ette, et igasugune valk kohe keresse larbitakse, kui korraks pilgu mujale pöörad. Tänan väga tulemust jagamast!
Tänase vaieldamatult riikliku tähtsusega südamepüha puhul on kroku juba üllitanud kahtlemata kulinaarsete konnotatsioonidega postituse, mida üle trumbata oleks raske. Ma aga lähenen veidi taimetoidulisemalt. Siin on viimane ja olulisim osa Carolina saadetisest:
Nagu ütleb autor: "Mis tegelikult ajendas seda kaastööd läkitama oli aga hoopis südamekujuline kurgijupike. See soojendas kohe tõeliselt südant. Samas kui porrulauk kurgi kõrval, mis seisis sama kaua köögi aknalaual, ei näita mingisuguseid vananemismärke."
Nojah. Pange siis punaselt riidesse ja kallistage kõiki.
Muu meedia vahendamise olen kahetsusväärselt unarusse jätnud, nõnda et nii herr Müller kui ka valvas kodanik kaastööline Eha on pidanud mulle meenutama: bläägi sõsarväljaandes, Postimehe tarbijalisas, ilmus juba mõnda aega tagasi asjakohane uudis "Poest ostetud paprikast vingerdas välja ussike". Ma ei hakka fotot varastama, vaadake ise - nupuke on varustatud suurepärase pildimaterjaliga. Samuti võib kommentaariumist lugeda asjatundlikku diskussiooni selle üle, kas uss köögiviljas on pigem positiivse või negatiivse märgiga nähtus. Aitäh tähelepanujuhtijatele!
Täna avaneb meile võimalus tutvuda veel ühe ZA/UM-i blogi kaasvõitleja, nimelt Carolina köögi saladustega. "[T]egelikult olen ma köögis enamasti üsna hoolikas," distantseerib kaastööline end bläägi üldisest mentaliteedist. "Aga kui pikemalt reisilt tagasi tulla, siis leiab aknalaualt või kapinurgast ikka midagi, mis on kahe silma vahele jäänud. Kuigi seekord käisid mul külas enne ärasõitu kaks näljast noort luuletajat, kellele sai poolikuid leivapätse, sulajuuste ja isegi üks lahtine veinipudel kaasa antud, oli paar väikest avastamisrõõmu sellegipoolest."
Ma ütlen siia vahele kohe ära, et ega mina sellepärast hukka ei mõista, kui inimene tunnistab, et ta harilikult väga korralik on. Ärge kunagi niisugusel põhjusel häbenege kaastööd saata! Pigem on asi vastupidi - meenub tähendamissõna ühest patusest, kes Jeesusele rohkem rõõmu teevad kui üheksakümmend üheksa õiget (Lk 15:7). Nojah, kuigi ei, kõik õiged köögitöölised teevad minu südame siiski ka väga rõõmsaks...
"Esiteks on näha kaks jõulueelset mandariini, mis on kaunilt mustaks tõmbunud ning kivikõvaks muutunud. Tundub tõenäoline, et ka Ultramelanhooli [uh, ma ei tea, see oli Google'is esimene link - toim.] plaat Must apelsin sai ehk sarnasest seigast inspiratsiooni. Ühesõnaga on nendel mandariinidel kultuurilooline väärtus olemas. Esimesel pildil on nad loomulikus keskkonnas, kust ma nad leidsin ehk puuviljakausis. Teisel pildil on nad juba väärikama asukoha saanud, suure merikarbi sees."
Väärikus väärikuseks, aga see esimene pilt - ah! See paneb mu südame kiiremini tuksuma. Need värvid, need pinnad... Kui asi niimoodi on, võinuks Veenus küll pigemini sündida glasuuritud kausist kui mingisugusest merikarbist. Mul on ikka päris hädasti seda minimalistlikult sisustatud korterit vaja.Publitseerimisega õnnestus mul sedakorda venitada nii kaua, et korrespondent saatis oma panusele koguni täiendust, nagu ikka katsub seda teha ausameelne inimene, kes on pika ilmumistsükliga ajakirjale kaastööd tehes vahepeal mõne uue leiu otsa sattunud. Vahepeal on ta mandariinide hingeellu süvitsi läinud.
"Esimesel pildil oleks ta nagu rõõmus kakuke..."
"...teistpidi vaadates jällegi Londiste."
Jultunult lisan siia n-ö joonealusena ka paar samateemalist pilti omaenese kodust, mis omaette postitust ehk ei vääriks, juhtusid praegu aga käepärast olema. Meil töödeldakse mandariine veidi teises tehnikas:
Nii nagu kaks lumehelvest ei ole iialgi ühesugused, ei hallita ka kaks mandariini samades mustrites!Et väljapeetuma maitsega lugejad ei tunneks end kõrvalejäetuna, saadab Carolina lõpuks mõned kaadrid ka vaieldamatult klassikalisest motiivist. Leib. Kinni:
Lahti:
Sõnaga, mõlemal juhul ühesugune. Leiba võib usaldada.
Õieti sisaldas see kaastöö veel ühte pilti, pilti, mis olnud koguni terve saadetise läkitamise motiiviks. Ent hääled kõnelevad mulle, et see kaader on kõige sobilikum avaldada tuleval esmaspäeval. Püsige lainel!
Egas midagi, egas midagi, kütame aga muudkui edasi. Juba mitu väärt kaastööd on liigagi pikaks ajaks postkasti hapnema jäänud. Kuigi - hapnema - see vahest polegi siinses kontekstis nii vilets lahendus...
Täna esineb juba ammune tuttav Katu Itaaliast. Tema kaastöö on seekord kaheosaline.
"Lisatud kaastòòdest esimesed kaks on pigem sellised... elujaatavad ja ytleks, et uuestisynni ideed kandvad. Esimesel pildil nàeme acca sellowiana transformatsiooni (http://en.wikipedia.org/wiki/Acca_sellowiana)."
"Teisel pildil aga midagi palju pònevamat - hallitav nàts banaanikoorel. Viljakal pinnasel, òigetes kasvutingimustes ja kannatlikult oodates vòime nàha uut elu syndimas isegi taolisest looduskaugest ja industriaalsest nàhtusest nagu nàrimiskumm. Triumf!"
Jah - kui see ei ole triumf, siis ma ei tea, mis on. Kui tohib küsida, siis kuidas see õnnestus? Kes kummi sööb?
Piltidest endist ei tasu muidugi mitte rääkidagi. Üks jahedates, teine soojades toonides, mõlemad nii puhtad ja kaunid, üksteist ideaalselt täiendavad, tekitavad nad hinges mingisuguse hõllandusliku igatsuse... Tundub, et see on hõllanduslik igatsus kinnisvara ja kodukujundamise järele: jumala eest, kui mul kunagi endale mittemidagiütlevas kaasaegses minimalistlikus stiilis korter õnnestub sisustada, siis ma ostan nende fotode autoriõigused ära ja panen need oma elutuba kaunistama. (Ega vist ei õnnestu.)Kaastöö teine osa on samuti triumf, ehkki vahest veidi poliitilisem:"Viimased kaks pilti kujutavad roiskumist kòògi piiridest vàljaspool. Tavaliselt jòuavad Itaaliast vàljaspoole pildid kypsetest, prinkidest viinamarjakobaratest loojuva pàikese kiirtes. Vahel isegi sonimytsiga vanahàrra, veiniklaas kàes, viinamarjavaod kaugustesse voogamas. Selle pildiga tahtsin aidata kaasa vàikesele pilguheidule novembrikuisesse halli Itaalia reaalsusesse."
Just. JUST. Söögitegemine - ei ole all fun and games. Köök - ei ole hubane. Itaalia - ei ole ainult naerdes veinilürpimine ja ülevad tunded. Karm reaalsus, inimesed! Unustage ära kõik need sametisse köidetud Rooma päevikud ja muu sarnane šaraad. Põhjamaal võib kaamos olla, aga mujal mädaneb. See blääg siin on põhimõtteliselt nagu elustiili-Wikileaks.
Külalisesinemiste vahele tahan anda ka väikese panuse oma köögist. Eelmise postituse mõjul üritan head algatust korrata ning pakkuda pilte toidust, mis ei ole sugugi riknenud, ent näeb siiski eemaletõukav välja. Veiseliha mustade ploomidega, see ta ilmselgelt on. Kahtlusi võib tekitada ainult küsimus, kas enne või pärast seedimist.
Ühtlasi selgub, et äsja on toimunud parimate toidublogijate mess. Kuhu jäi minu kutse? Ausalt öelda teeb kõrvalejätmine mind sügavalt õnnetuks. Ei, mul ei ole kahju mitte endast, vaid ühiskonnast tervikuna. Kurb, et ka meie väikeses kogukonnas sunnib lihtsalt tige, ussitav kadedus tegijaid üht oma ala meistrit sõbralikust töövõistlusest välja puksima. Kurb. Aga pole midagi teha, tuleb lihtsalt panna vöö vööle ja rühkida peatumata edasi oma igapäevasel rajal - loomulikult koos teiega, armas publik, armsad kaastöölised! Juba varsti uued palad bläägi postkastist!
