Puhkuse-eri

 Taaskord midagi etnoloogiliste välitööde sarjast. Tšehhis resideeruv itaallasest sõber F revideeris peale reisilt tulekut oma külmkapi sisu [mõneti on ta hajameelse professori võrdkuju ilmselgelt] ja leidis sealt hunniku põnevat kraami, mida ma enne ära viskamist ka pildistasin.

Minu arust SEE on hallitav kohv, aga ma vist peaks oma pilte paremini süstematiseerima et oleks ühemõtteliselt aru saada mida on kujutatud. Noh siin on kaharad hallituseparvekesed tumedal vedelikul, mis ilmselt on kohv. Kui küsida, kas hallitus upub või ujub, siis ilmselt antud juhul ujub. Kuigi mahlapudeli põhjast välja tulev hallitusemollusk on ilmselgelt uppunud ja paneb mõtlema, et kaua ta seal uppunud oli... kas juba mahla joomise ajal?

Väidetavalt oli see ollus sojakaste olnud. Sojakaste juba iseenesest on halvaksmineku produkt, aga see on iseäranis kauni struktuuriga.

Juust. Elegantselt valge ja suviselt kollaka tooniga kuid kauni koheva talvekasukaga. Mida seal külmkapis ikka targemat teha on kui vaikselt kasukat kasvatada.

Uskuge või ei, aga siin sees on leib. Ma ei hakanud kotti avama – nakkusoht tundus liiga suur. Nii et üldusele jääb teadmata, kas siin oli tegemist itaalia tüüpi valge leivaga või tšehhi tüüpi tumedama, kuid mitte päris tumeda peenleivaga.

Kuivasai

heihopsti!
Jätkame mitte-hallituseteemaliste postitustega.
Selline vaikelu oli mu köögis kui pühapäeval pealinnast tagasi saabusin. Korterikaaslase vana röstsai, millest teine korterikaaslane oli tüki hauganud, saia liiga kuivanuks põlanud ja rösterisse tagasi pannud. Sai harmoneerub kenasti seina värviga, millest on samuti osa puudu. Röster ise lööb sädemeid, ime üldse et ta elustus. Leidsime selle nimelt omaniku vana kola hulgast - ühel päeval avastan, et köögis on vett täis ämber millest tolkneb välja rösteri saba. Peale sellist puhastusmeetodit ma ei uskunud, et see enam tööle hakkab aga hakkas.
Toidurikkumise tüüp= ignorantsus ja kuivamine

Sibulasupp, taaskord

Naaber lubas armulikult pilti teha. No kas pole ahvatlev ködi? Täiesti blogi vääriline. Ehtne tudengitoit - inetu ja ilmekas, aga kõhtu täidab. Ma olen juba liiga vana, et siukest värki süüa!

P.S. Ma ei tea, kas see on just ideaalne, et ma blogi jaoks oma köögist materjali leian... aga naabrite tehtud asjad on kaastöö, eksju?

Inspiratsioon tuleb (k)õhust.

Istun siin, fotode kaust lahti ja mõtlen millist maiuspala teile täna valida. Mõni kaastöö? Midagi vana Tšehhi ajast? Mõni eksemplar välitöödest? Ja siis tuleb mu uksevahelt korraga silmipimestavat (jah, tõesti!) lõhna. Korterikaaslane on asunud sibulasupi jaoks sibulaid hakkima. Minu uks aga ei käi korralikult kinni ja supiks, teadagi, läheb palju sibulaid. Meil on neid selle talve jooksul vist juba suure musta kilekoti täis ära söödud, lisaks ripub neid köögiseinal ja kapipealsetel. Vahel ka kapi taga. Suureks pettumuseks ei olnud köögis midagi pildistamisväärset, M purustas ja praadis väga professionaalselt ja midagi ei läinud põlema. Selle asemel sain kausitäie sibulasuppi, mis maitses täitsa normaalselt. Kui see ära jahtub, hangub see muidugi pildistusväärseks möksiks, nii et loodetavasti jäi homseks mõni jääk. Olgem ausad, see oli siiski esimene kord kui ma siin sibulasuppi sõin – varem olen justnimelt selle pelutava hangunud rasva välimusega värgi peale sattunud, mis ei kutsunud väga proovima.

Siiski siiski, Tšehhi ajast üks pilt sibulajuurtest. Üks mu sõber nimelt pelgab neid, valged paljad juured tekitavad temas foobiat. Palun, teie rõvedus.

Midagi uut - roosa pläust kookosekoores!

See on tõeliselt värske värk! Korterikaaslane vihjas täna üpris otseselt, et mu kookospähkel vedeleb juba nädal aega külmkapis. Mis seal siis ikka, tuli vaadata kas veel töötab. Haamriga pläraki peale ja – seest tuli selline kaunis roosa-kollasekirju pilt välja. Midagi nii kaunist poleks küll oodanud. Minu arust on tegu isegi mitte hallituse, vaid hoopis bakterikolooniatega. Võib-olla isegi sama asi, mis keskajal armulaualeival kasvas ja imeks kuulutati! Kae imet, mis välja koorus!

Külalisesinemine nr 64: Müsteerika

Ma ei tea mis see on, mul pole halli aimugi kellelt see tuli ja kuidas. Arusaam on, miks – see on kaastöö. Nii et kui keegi tunnistab omaks, siis hõisake julgesti. Mis on erilist sibulatega kroonitud roosteplekis? Või on see midagi muud? Ja mis müstiline valge kummitus pildi all vasakus nurgas hõljub? Lahkunud toidu vaim?

Praha Holešovice turu oksendav kõrvits

Tore kui inimesed ka südasuvel nalja mõistavad! Ning lollkapsad vaadaku vaid kadedalt pealt, kuidas kõrvits saab kogu tähelepanu. Ühtlasi siinkohal ka näpunäide kõigile Halloweeni kõrvitsauuristajatele – must lainer on in!