Kaastöö nr 71: koomatommi kana

Siinkohal vabandan sügavalt kõigi ees, kelle asjad pole veel avaldatud! See suurepärane sissekanne on ju ka veel täiesti postitamata. Pilt kusjuures on postitatud?!

Tere, blääg,

  pärast pikka vaikust ja kaastööde-ikaldust teen otsa lahti.

Teatava pajaroa sekundaarsel käitlemisel moodustus katlapõhja hunnitu vari kodulinnu jala sääreosast. Justnagu õnnetust jaapanlasest, kes Fatboy ahelreaktsiooni sähvatuses aurustudes hooneseinale oma kontuuri jättis.

Taamal valvavad seda igavikulist allegooriat Prisma Peremarketis mugulsibulate pähe müüdavatest Poola švammidest väheldase mulla ja küpsisekarbi abiga kasvatatavad kevadsibulad. Kuna kiimas lihavõttejänest pole juba mõnd aastat kuskilt võtta (viimane puhkab oma jänku-und vaarikate vahel), siis peate kevadmeeleolu loomisel leppima sibulaga. Lõbusaid lihavõtteid!

Austusega,
  koomas Toomas aka Koomakas

Kaastöö nr 70: Häid sõnu on ikka hea kuulda

Nõndaks, postkast hakkab vaikselt tühjenema nii kirjadest kui piltidest.

Tere,

ma ei tea, kas "Köök on kodusõda" bloog veel jätkub (mulle on see alati pakkunud nii meeleahutust kui meelekindlust, et ma pole ainus köögisõdalane), aga arvutit puhastades leidsin mõned selleks puhuks pildistet palad ja parimat lootes pakuksin siiski välja omapoolsed loodussaavutused, mida bioloogiatudengina eriti hinnata oskan. Milline elu!

Igaks juhuks võin lisada seletuse, et tegu on ühel piltidest habemessekasvanud maasikaga, mis sellisel kujul peenrast leitigi, aga fotogeensetel eesmärkidel sai tuppa teisaldatud, ja teised kaks demonstreerivad äärmiselt võluva kasukaga keedukartuleid, mis nädal aega või umbes nii kapi peal seisid. Nii võluvaid olevusi ei raatsigi teise ilma saata.

Jõudu,

L

Tere,

vahest olete juba ise ka sellel infole jàlile saanud, aga màrtsikuu national geographic toob àra vòluva hallitanud virsiku pildi. mida nàhes ma mòistagi mòtlesin sooja tundega teie blogile, mis juba aastaid vàsimatult kònealuse teemaga tegeleb. minu soojad tervitused ja komplimendid laineharjast ees olemise puhul. kahjuks on mul siin hetkel nii aeglane internetiyhendus, et ei saa linki àra tuua, aga kindlasti on eesti NG's sama pilt saadaval.

Tugevat tervist ja jòudu missiooni jàtkamisel,
K

Kaastöö nr 69: leiva ja avokaado eri

See leib on leivakorvis kilekotis seisnud üle kuu aja vähemalt. Saadan oma kannatuse viljast kaks pilti, ühe välguga, teise ilma välguta tehtud.

Tõeline abstraktse kunsti meistriteos?!! Oranz, kollane ja sinine, sekka kohvipruuni ja valget. See värvikombinatsioon meenutab mulle... mu esimest konverentsiplakatit. Nostalgia, mmmõnus.

Need avokaadod kaunistasid lauda mitmeid nädalaid täiesti edukalt, enne, kui mulle tuli rumal mõte need pooleks lõigata ja vaadata, mis on nende sees.

 Püha jõledus. Kes meist poleks avokaadodega vastu pükse saanud? Ainult need, kellele avokaadod ei meeldi ja nemad neid niikuinii ei söö. See on ikka päris jõle määndumine juba. Mul on praegugi riiulis üks kahtlaselt pehme avokaado. Ahjaa, kui turul on pakkumine et 10 avokaadot 1€ eest (sest need on muljuda saanud), siis võib jopata, aga võib ka mitte - 10st 3 pidin ära viskama, sõin paar päeva avokaadosalatit ja viimane läks ikka halvaks. Poest hea avokaado leidmine on alati kunst, kuna need on enamasti liiga kõvad... ja siis muutuvad hetkega kõvast hoopis seest pruuniks.

Kaastöö nr 68: ma juba olen midagi sellist korra näinud?

Tervist,
vahel trügib köök oma kodusõdimishoos ka köögist välja mujale kodu peale. Ma leidsin selle kurgi voodi alt ja ei viitsinud vist süüa.

Retseptiblogi???

Nagu näete olen vahepealsete kaastööde laviini kasutamise juurde jõudnud. Leidsin sellise muheda kirja (tundub, et keegi on selle blogi motivatsioonist valesti aru saanud, aga väga tore ju kui ka kobakäppade kokandusoskusi hinnata püütakse):
Retseptikogu.ee

11.04.2013.

Hea toidublogija!

Alates tänasest on avatud on uus toiduportaal Retseptikogu.ee, mille ühe osana avaldame enam kui 200 eestikeelse toidublogi värskemaid postitusi.

Ka sinu toidublogi Köök on kodusõda on lisatud meie nimekirja:
http://retseptikogu.ee/blog/list/92/

Palun anna meile teada, kui sa ei soovi oma blogipostituste avaldamist Retseptikogu.ee lehel.

Kui registreerud kasutajaks, on sul endal võimalik oma blogipostitused Retseptikogu.ee-s peita.

Palun loe blogide avaldamise kohta täpsemalt siit:
http://retseptikogu.ee/blog/help


Lõhnavat kevadet soovides,
Heivi Peterson
Retseptikogu.ee

Külalisesinemine nr 67: pannkook

Miskipärast on mul alati harukordselt halb õnn igasuguste poolfabrikaatidega, välja arvatud kiirnuudlid - neid suudan ma imekombel isegi nii valmistada, et nad pärast süüa kõlbavad. "Päris" toiduainetest roogade kokkukeevitamine pole mu jaoks reeglina kuigi problemaatiline, aga "lisa vett ja naudi"-tüüpi produktid kipuvad kuidagi väga imelikult välja kukkuma.

Hiljuti selgus, et mu küündimatus on jõudnud uuele tasemele - isegi pannkookide soojendamisega mikrolaineahjus võib tekkida tõsiseid probleeme! Enda kaitseks võin öelda, et ma olen täpselt sama toodet varemgi samas mikrouunis koos pakendiga kiiritanud ning kõik on kulgenud plaanipäraselt. Võimalik, et tootja on trollimise mõttes hiljuti pakendit vahetanud, kuna juhendi sõna-sõnaline järgimine põhjustas pannkooke ümbritsenud plastiku digimuutumise peaaegu kahemõõtmeliseks...

Parimat
Rojukene

Külalisesinemine nr 666: vanade välitööde jäänused

Kui juba "kappide koristamiseks" läks, siis on tagumine aeg ära postitada rohkem kui aasta vanad pildid.
Need kaunid rõvedused on pildistatud Prahas minu sõbranna kummitavas korteris, mille eripäraks oli see et seal oli alati räigelt külm, vetsus elasid mõrtsukämblikud ja kui ma suvel taas külla läksin olid minu poolt sinna talvel jäetud pudelid ikka veel ära viimata. Nektariin aprikoos pärineb sealtsamast.

 

Külalisesinemine nr 65: Õe külmkapp

Blogi vaadatavus langeb, mina ise olen laisk aga näe kaastöid tuleb irooniana uksest ja aknast ning takkapihta olen sattunud viljakale etnoloogilise uurimuse kasvulavale, nii et enda köögist on ka peaaegu alati midagi võtta.
Õde ütleb, et "asju ei tohigi enne ära visata, kuni nad kunstiks muutuvad." Siinkohal tuleb nõustuda, eelvaate piltide pealt ma ei saanud isegi aru millega tegu, selline krüptika.

kooginduslik feil

Pühendet kõigile tsöliaakiahuvilistele (jah, siin on sellise märgiga tag). Kaua ma seda jõledust ikka oma ekraanil vaatan? Kaastööd tuleb ju desktopile salvestada, et need ei ununeks. Üks ilus maisi (?) jahust kook, algatus on igati kaunis - välja tuli nii nagu ikka. Käega pildil ei ole sama kook, mis veelgi rõhutab meie kaastöölise järjekindlat panust.

Kuna ma nüüd juba alustasin, siis asun pühalikult õhtusööki valmistama. Eelnevalt sai ära visatud äärmiselt ebafotogeenilised juustusupijäänused... oh jah, täielik raisk.

Lõunakeskuse eri

Mõnikord ikka pudeneb asju, mõtteliselt on tegemist Pariisi virsikupostituse jätkuga. Eesti pole küll virsikute poolest eriti tuntud, meil on rohkem õunad, kartulid ja kapsad. Näib, et Eesti hulkuvatele juurviljadele on omane teatav värskus ja autolembus.

Väike kartul Lõunakeskuse juures ohutussaarel:

 

 

 

 

Üksildane beebiporgand põrandal:

 

 

Natuke läks vist kaubapaigutusega valesti, aga mõte oli ju hea:

 

 

Hinnakem kunsti!

Köögiblogile sobivat kunsti viljeldakse isegi näituse vormis.  Nii et mingem kõik kõrget, suurt ja karvast kunsti kaema!
 Tallinna Postimees edastab:

Suurtükitornis Kiek in de Kök avatakse reedel Heikki Leisi fotonäitus «Elu pärast…».

Fotograafi ja kunstniku Heikki Leisi fotonäitus on pühendatud hallituste eriskummalisele maailmale, teatas linnamuuseum.
Hallituste projekt sai alguse kaheksa aastat tagasi täiesti juhuslikult nagu paljud asjad siin maailmas. Kartulid olid unustatud pikemaks ajaks potti ja need olid kattunud väga kauni hallitusega.
Fotograafi paelusid selle erinevad tekstuurid ja värvid, mis olid aja jooksul pidevas muutumises. Ta fotografeeris seda makromaailma* ja sellest hetkest hakkas hallitusi ka ise kultiveerima. Projekt polnud aga alati edukas - hallitusi, mis fotol ilusad ja huvitavad jääksid, polegi nii lihtne kasvatada. Tulemus sõltub soojusest, valgusest ja ruumis olevatest bakteritest.
Huvitava hallitusmaailma tekkimine võib võtta aega nädalast kahe kuuni ning paljudel viljadel ei teki põnevat hallitust üldse. Nii on Leisi lemmikuteks kujunenud peet, kartul ja mais.
Nüüdseks on Leisi hallitustefotod äratanud suurt huvi üle terve maailma. Fotosid on avaldatud nii Suurbritannia suuremates päevalehtedes, mitmes maailma teadusajakirjas kui ka kokandus- ja kunstiblogides. Näitus jääb avatuks 8. märtsini.

P.S. Minu meelest on hallitus ikkagi mikromaailm

Kodusõda rõveduste vastu

Mis on kõige hirmsam asi? Köögis? Ma ilmselt pole seda veel kohanud, aga järgnev pretendeerib ühe ilgeima leiu tiitlile. Ühtlasi on meil mängus uus kategooria – USSID! Tegelikult küll röövikud, mis on märksa vähem öäkk, neist saavad kunagi liblikad mitte suured paelussid. 

Aeg-ajalt nii umbes nädalaste intervallidega olen ma kontoris näinud miskeid tõuke. Kord seina peal vingerdamas, kord lillepottide poole ronimas. Piisavalt harva, et mitte suurt paanikat tekitada, aga piisavalt tihti et siiski häirivaks muutuks. Kuna kõrvalruumis leidub suuremas koguses kõikvõimalikku taimset pahna, siis peale kuivainete ja teepakkide ülevaatamist jäi kahtlus sinnapaika, need ei koitanud – lao osas ei anna aga midagi ette võtta ka, enne kui töö tehtud saab.

Vaikne ussitamine jätkus kuni otsustasin ette võtta sahtlite-kappide suurkoristuse. Ja siis tuli ühe laua kõige alumisest sahtlist kõige vähemkasutatavate asjade vahelt välja üks pakk. Ussipakk. Kunagi olid seal olnud „supertoit“ gojimarjad aga kuna inimesed neid ära ei söönud, otsustasid need röövikud kõik nahka panna. Ilmselt olid nad mingis vormis juba pakis olemas, kuna kust nad ikka tulla said. Praeguseks olid ussid enamuses lahkunud ja järgi oli ainult pakitäis ussipuru. Kuidas nad nii kuivast asjast toitudes elada said jääb mulle müstikaks aga vähemalt enam ei seira ma lillepotte kahtlustava pilguga.

Puhkuse-eri

 Taaskord midagi etnoloogiliste välitööde sarjast. Tšehhis resideeruv itaallasest sõber F revideeris peale reisilt tulekut oma külmkapi sisu [mõneti on ta hajameelse professori võrdkuju ilmselgelt] ja leidis sealt hunniku põnevat kraami, mida ma enne ära viskamist ka pildistasin.

Minu arust SEE on hallitav kohv, aga ma vist peaks oma pilte paremini süstematiseerima et oleks ühemõtteliselt aru saada mida on kujutatud. Noh siin on kaharad hallituseparvekesed tumedal vedelikul, mis ilmselt on kohv. Kui küsida, kas hallitus upub või ujub, siis ilmselt antud juhul ujub. Kuigi mahlapudeli põhjast välja tulev hallitusemollusk on ilmselgelt uppunud ja paneb mõtlema, et kaua ta seal uppunud oli... kas juba mahla joomise ajal?

Väidetavalt oli see ollus sojakaste olnud. Sojakaste juba iseenesest on halvaksmineku produkt, aga see on iseäranis kauni struktuuriga.

Juust. Elegantselt valge ja suviselt kollaka tooniga kuid kauni koheva talvekasukaga. Mida seal külmkapis ikka targemat teha on kui vaikselt kasukat kasvatada.

Uskuge või ei, aga siin sees on leib. Ma ei hakanud kotti avama – nakkusoht tundus liiga suur. Nii et üldusele jääb teadmata, kas siin oli tegemist itaalia tüüpi valge leivaga või tšehhi tüüpi tumedama, kuid mitte päris tumeda peenleivaga.

Kuivasai

heihopsti!
Jätkame mitte-hallituseteemaliste postitustega.
Selline vaikelu oli mu köögis kui pühapäeval pealinnast tagasi saabusin. Korterikaaslase vana röstsai, millest teine korterikaaslane oli tüki hauganud, saia liiga kuivanuks põlanud ja rösterisse tagasi pannud. Sai harmoneerub kenasti seina värviga, millest on samuti osa puudu. Röster ise lööb sädemeid, ime üldse et ta elustus. Leidsime selle nimelt omaniku vana kola hulgast - ühel päeval avastan, et köögis on vett täis ämber millest tolkneb välja rösteri saba. Peale sellist puhastusmeetodit ma ei uskunud, et see enam tööle hakkab aga hakkas.
Toidurikkumise tüüp= ignorantsus ja kuivamine

Sibulasupp, taaskord

Naaber lubas armulikult pilti teha. No kas pole ahvatlev ködi? Täiesti blogi vääriline. Ehtne tudengitoit - inetu ja ilmekas, aga kõhtu täidab. Ma olen juba liiga vana, et siukest värki süüa!

P.S. Ma ei tea, kas see on just ideaalne, et ma blogi jaoks oma köögist materjali leian... aga naabrite tehtud asjad on kaastöö, eksju?

Inspiratsioon tuleb (k)õhust.

Istun siin, fotode kaust lahti ja mõtlen millist maiuspala teile täna valida. Mõni kaastöö? Midagi vana Tšehhi ajast? Mõni eksemplar välitöödest? Ja siis tuleb mu uksevahelt korraga silmipimestavat (jah, tõesti!) lõhna. Korterikaaslane on asunud sibulasupi jaoks sibulaid hakkima. Minu uks aga ei käi korralikult kinni ja supiks, teadagi, läheb palju sibulaid. Meil on neid selle talve jooksul vist juba suure musta kilekoti täis ära söödud, lisaks ripub neid köögiseinal ja kapipealsetel. Vahel ka kapi taga. Suureks pettumuseks ei olnud köögis midagi pildistamisväärset, M purustas ja praadis väga professionaalselt ja midagi ei läinud põlema. Selle asemel sain kausitäie sibulasuppi, mis maitses täitsa normaalselt. Kui see ära jahtub, hangub see muidugi pildistusväärseks möksiks, nii et loodetavasti jäi homseks mõni jääk. Olgem ausad, see oli siiski esimene kord kui ma siin sibulasuppi sõin – varem olen justnimelt selle pelutava hangunud rasva välimusega värgi peale sattunud, mis ei kutsunud väga proovima.

Siiski siiski, Tšehhi ajast üks pilt sibulajuurtest. Üks mu sõber nimelt pelgab neid, valged paljad juured tekitavad temas foobiat. Palun, teie rõvedus.

Midagi uut - roosa pläust kookosekoores!

See on tõeliselt värske värk! Korterikaaslane vihjas täna üpris otseselt, et mu kookospähkel vedeleb juba nädal aega külmkapis. Mis seal siis ikka, tuli vaadata kas veel töötab. Haamriga pläraki peale ja – seest tuli selline kaunis roosa-kollasekirju pilt välja. Midagi nii kaunist poleks küll oodanud. Minu arust on tegu isegi mitte hallituse, vaid hoopis bakterikolooniatega. Võib-olla isegi sama asi, mis keskajal armulaualeival kasvas ja imeks kuulutati! Kae imet, mis välja koorus!