Killud toovad õnne...

... Ehk köök on jätkuvalt kodusõda. Peale toakaaslase kausi põrandale puruks kukutamist suvatses üks kild mind veel rünnata ka.

Lugemissoovitus

Leonardo köögimärkmeid ehk «Romanovi koodeks»  (Jonathan ja Shelagh Routh), Leonardo da Vinci märkmed toiduvalmistamise ja lauakommete kohta.

Köögiblogil on palju ühist ajaloo suurkujudega, nagu juuresolevast raamatust nähtub on meie üllast kunsti kõrges hinnas peetud juba... ammu.

Seal leidub palju põnevaid retsepte /kui te midagi teete, siis pildistage ja saatke/ ning leiutajale kohaselt, on see koka- ja köögitehnika raamat.
Muuhulgas õpetatakse söögilauas viisakalt käituma (kuidas mõrtsukat lauda paluda) ja putru huvitavamaks muuta. See viimane on teile olulisem ma loodan. Mesilaspiruks või kapsamoos on muidugi iga kell etem mistahes pudrust.

Kuna raamat on läbi müüdud, siis kasutage masuaja kombe kohaselt raamatukogu, laenake sõbralt või ostke antikvariaadist!

Kuri mangostan

Minu viimane suurim puuviljateemaline pettumus. Prahas ostsin mangostani ja õhtul asusin seda sõbra pool võidurõõmsalt lahti saagima. Peale 20 minutit taskunoa viiliga uuristamist ja põranda täis purustamist sain vilja katki ja see nägi välja nii. Eriliselt pahatahliku näoga hallitus.

Kahjuks ei jäänud aega seda Tescosse tagasi viia... mingi kolmekümne krooni pärast poleks viitsinud jamada aga teiste mangostanide kõrvale näidiseksemplariks oleks võinud küll panna.

Kahjuks ma viskasin oma kärbatanud porgandi minema...

... enne kui tuli meelde pilti teha. Aga sellest pole midagi, täna sai taluturult hunnik igasugu kraami varutud ja ilmselt oleks pidanud veel rohkem varuma kuna järgmine turg on kahe nädala pärast.

Meil on esimene kaastöö üle jupi aja. Kuna teie saadetised lähevad pidulikult mu spämmiaadressile, mis on sisuliselt sama hea kui prügikast, siis ei tasu oodata et ma neid tihemini postitaks kui blogi eelmine kirjutaja. Jajaa. Aga tänage Morgiet, midagi meil nüüd on. Nautigem.

Esimene pilt on põhjakõrbenud mannapuder. Kaunis, eks?

Teisel hallitus, aga mis söötmel - ei mäleta. Ka imekaunis /kes see koera ikka kergitab, kui mitte koera saba - toim./. See tuletab millegi pärast jõule meelde, valged lumekuhjakesed ja puha. Või Pollocki maali, kui kunstiarvustuslikuks minna.

Kolmas ja neljas pilt kujutavad kassile söögiks pandud hapukoort, mille kass ära põlgas /Huvitav küll miks? Üks mu tuttav kass enam tavalist hapukoort ei söö, kui kanget kolmekümneprotsendilist korra saanud oli/.