köök on kodusõda

Külalisesinemine nr. 61: luulenurk

2012-02-01T18:57:00.000+02:00

Kes sealt vaatab suure näoga?
Pole päike, pole kuu...
See on hallitanud virsik
jõllissilmne karvasuu!

Nepman virsikuid sööb talvel,
jõuluks kappi unuvad.
Meenutavad Munchi "Karjet",
lapsed plehku punuvad.

Tervitades
Triibik

Külalisesinemine nr. 60: černý chléb

2012-01-21T17:33:00.000+02:00

Tõeline südametemurdja oma pehme niiske halli-kollasekirju vaatega. Süda läheb kohe soojaks. Silitad teest ikke ühelt poolt ja teeselt poolt näpuotsaga. Küll on nunnu. Vahib, kuramus! Muudkui vahib. Kõrvale ära...
Jah, must leib on meil alati au sees olnud.
Pildi tegi oma värisevate käekestega Tädi Maali Tšehhimaalt.

Vetikad!

2012-01-18T19:18:00.000+02:00

Pildi autor: Cillu
Toidu autor: lugupidamisega, teie §
Toidu ohvrid: minu sünnipäevakülalised

Külaliste poolt ristiti see hautis meelitavalt Adruks. Mida muud sa väikesest rannakülast oskadki oodata? Peakomponent on tegelikult Eestis toodetud nõgeselisandiga ökomakaron, mis kaotas keedes kõik oma makaroniväärsed omadused.

Külalisesinemine nr 59: cibulka!

2012-01-08T20:13:00.000+02:00

Ja esimest kaastööd sel aastal ei tulnud üldse kaua oodata! Vyborne! Kuna kirjutaja on kontseptsioonile nii hästi pihta saanud (ilmselgelt minuga koos elamise tulem :), siis pole mul midagi lisada.

Turu pealt saab alati petta!
Ainult kuu aega sai väike armas supisibul riiulis seista, kui juba ta oma (kuri)tegelikku sisu hakkas avaldama. Võta või jäta, ehtne sitt, mis sibulast välja voolab. Pehme, pruunikas ja näpuga sorkides mõnusasti kinnikleepuv, moodustades kilekoti põhja imelisi triipe. Ja millised ah-ha-aroomid - nagu peipsiääre kompostihunnik kevadel pärast ebaõnnestunud tehinguid. Vaadake ja nautige kaunist valgusemängu, ja sitta, mis sibula särama paneb.
Tädi Maali Tšehhimaalt

Jõulurõõmu!

2011-12-24T00:55:00.000+02:00

Kes see ikka teeb, kui ise ei tee?

2011-12-17T12:31:00.000+02:00

Kui ühes kohas piisavalt kaua paikne olla, läheb lõpuks miskit hukka kah. Näiteks leib.

Ja juust, mis oli küll ostes juba üsna vana ja pidi sama päeva õhtul pitsa peale minema, aga jäi kuidagi ellu.

Või moos, mis oli üsna hea, aga millest sai vaid paar ampsu võetud ja siis unustatud.

Klassika. Tomat kukkus külmkapi peale asjade taha ja jäi sinna kuni läks vanaks ja kortsu, säilitades siiski noorusliku värvitooni.

Killud toovad õnne...

2011-11-25T14:03:00.001+02:00

... Ehk köök on jätkuvalt kodusõda. Peale toakaaslase kausi põrandale puruks kukutamist suvatses üks kild mind veel rünnata ka.

Lugemissoovitus

2011-11-10T17:47:00.000+02:00

Leonardo köögimärkmeid ehk «Romanovi koodeks» (Jonathan ja Shelagh Routh), Leonardo da Vinci märkmed toiduvalmistamise ja lauakommete kohta.

Köögiblogil on palju ühist ajaloo suurkujudega, nagu juuresolevast raamatust nähtub on meie üllast kunsti kõrges hinnas peetud juba... ammu.

Seal leidub palju põnevaid retsepte /kui te midagi teete, siis pildistage ja saatke/ ning leiutajale kohaselt, on see koka- ja köögitehnika raamat.
Muuhulgas õpetatakse söögilauas viisakalt käituma (kuidas mõrtsukat lauda paluda) ja putru huvitavamaks muuta. See viimane on teile olulisem ma loodan. Mesilaspiruks või kapsamoos on muidugi iga kell etem mistahes pudrust.

Kuna raamat on läbi müüdud, siis kasutage masuaja kombe kohaselt raamatukogu, laenake sõbralt või ostke antikvariaadist!

Kuri mangostan

2011-11-07T21:02:00.003+02:00

Minu viimane suurim puuviljateemaline pettumus. Prahas ostsin mangostani ja õhtul asusin seda sõbra pool võidurõõmsalt lahti saagima. Peale 20 minutit taskunoa viiliga uuristamist ja põranda täis purustamist sain vilja katki ja see nägi välja nii. Eriliselt pahatahliku näoga hallitus.

Kahjuks ei jäänud aega seda Tescosse tagasi viia... mingi kolmekümne krooni pärast poleks viitsinud jamada aga teiste mangostanide kõrvale näidiseksemplariks oleks võinud küll panna.

Kahjuks ma viskasin oma kärbatanud porgandi minema...

2011-11-05T18:23:00.004+02:00

... enne kui tuli meelde pilti teha. Aga sellest pole midagi, täna sai taluturult hunnik igasugu kraami varutud ja ilmselt oleks pidanud veel rohkem varuma kuna järgmine turg on kahe nädala pärast.

Meil on esimene kaastöö üle jupi aja. Kuna teie saadetised lähevad pidulikult mu spämmiaadressile, mis on sisuliselt sama hea kui prügikast, siis ei tasu oodata et ma neid tihemini postitaks kui blogi eelmine kirjutaja. Jajaa. Aga tänage Morgiet, midagi meil nüüd on. Nautigem.

Esimene pilt on põhjakõrbenud mannapuder. Kaunis, eks?

Teisel hallitus, aga mis söötmel - ei mäleta. Ka imekaunis /kes see koera ikka kergitab, kui mitte koera saba - toim./. See tuletab millegi pärast jõule meelde, valged lumekuhjakesed ja puha. Või Pollocki maali, kui kunstiarvustuslikuks minna.

Kolmas ja neljas pilt kujutavad kassile söögiks pandud hapukoort, mille kass ära põlgas /Huvitav küll miks? Üks mu tuttav kass enam tavalist hapukoort ei söö, kui kanget kolmekümneprotsendilist korra saanud oli/.

Ahoi toidusõbrad ja -vaenlased!

2011-10-31T16:25:00.005+02:00

Teatan pidulikult, et kodusõjakirves on välja kaevatud. Võite mulle asju saatama hakata... või noh mis asju, asjad lähevad postis raisku. Saatke pilte. ajudetabanaan@hot.ee Sest muidu rikun ma Printsessi aastatepikkused ponnistused ja teen siia klantsköögiblogi. Vatnii.

Happy Halloween! Täna on meil siin köögipidu.

Hauatagune hüüe

2011-10-13T21:47:00.008+03:00

Ega suremine võtab ka aega. Ärge pahandage. Hauataguse häälena veel Pärtli taasleitud kaastöö!

"Alustuseks kaks pilti punapeedist, millest päris õnnestunuks pean teist, lähivõtet: milline tekstuur, millised värvid! Seejärel sidrun, mis ühest otsast on täiesti tavaline, teiset otsast aga hoopis mitte. Ja lõpetuseks leib, mille kohta mul polegi midagi eriti öelda, aga on ka täitsa kena vaadata."

Kas teile tuli ka sidrunit nähes meelde ammune Blend-a-medi telereklaam? Igatahes leib on tõesti neetult nunnu. Kodune kakuke ema õnnistusega. Earth tones. Täiesti sobiv teistkordseks aplombiga lahkumiseks. Või käesoleva kaastöö autori sõnadega:

"Kahju et Su plogi niimodi hukka läks, aga eks me ole oma silmaga veendunud, et iga asi mädaneb ükskord ära ja saab kompostiks."

The ultimate cooker's block! Featuring § and the gang

2011-10-11T15:27:00.019+03:00

Tuleb tunnistada, et bläägi aeg on ümber. Nagu on öelnud klassikud: ootasin mis ma ootasin, aga päris ise ta end kirjutama ei hakanud. Üheksa korda mõõtnud, otsustasin, et mis seda surnud hobust siis ikka peksta, tuleb pillid kotti panna ja mitte enam vanadel loorberitel liugu lasta.

Et aga midagi raisku ei läheks ega maailmakõiksuses avanevatesse pragudesse ära ei kaoks, siis lõppakordina paiskan avalikkuse ette kõik need kaastööd, mis juba pikemat aega nukralt postkastis vedelevad. Lisaboonuseks isiklik vabandus igale kaastöölisele. (Eriti suure vabanduse pälvib Pärtel, kelle kaastöö ma olen täiesti ära kaotanud ega suuda isegi meenutada, missugune see välja nägi. Või nägin ma seda ehk unes? Pärtel?) See akord võiks ju kõlada päris melanhoolselt, kui ei oleks §-t, kelle grandioosne panus kroonib kuninglikult niihästi selle postituse kui kogu bläägi lõppu. Oodakem, vaadakem.

Kaastöö Liinalt.

"Tuleb tudeng üle kolme nädala Tartust koju ning leiab külmkapist tüki isetehtud köömnesõira, mis (või oleks õigem "kes") on suutnud selle ajaga külge kasvatada erinevaid imeilusaid hallitusi. Lihtsalt hämmastav on hallituse elutahe end külmkapis mitme õgardist majaelaniku eest peites. Ühtlasi sügav kummardus parimale antitoidublogile, mis suudab leida esteetilist naudingut nähtustes, mis enamikel vastikusevärinaid esile kutsuvad. Midagi kulinaarse Baudelaire'i sarnast."

Vabandust, Liina!

Kaastöö Maalilt.

"[T]inglikult võib [kaastööd] pealkirjastada ka "dementor-pastinaak ründab sibulat.""

Vabandust, Maali!

Kaastöö Carolinalt.

"Paar kuud tagasi hakkasime majanduslikel põhjustel ise kodus söögipoolist kasvatama, esialgu küll üsna tagasihoidlikult, sest palju siin linnakorteris ikka võimalik on. See käib nii: seemned tuleb panna inkubaatorisse, paar päeva oodata ja kasta ja söögipoolis ongi valmis. Imelihtne! Ainult et neid ei tohi liiga suureks lasta kasvada (nagu tegelikult just nendega juhtus, kellest siin pildid on, sest siis võivad nad muutuda nii nunnuks, et ei raatsi enam ära süüa).

Esimesel pildil on pisikesed just inkubaatorist väljunud. Teisel pildil ärkavad nad vaikselt üles; kas nad pole mitte armsad? Kolmandal käib tants ja trall. Ja neljandal proovib üks julgem juba käe peale tulla."

Vabandust, Carolina!

Kaastöö Kristilt.

"Täna avastasin vaimustava värvidemängu omaenese köögist ning väidan rõõmuga, et minust on saanud andunud kodusõdalane. Kahjuks on võitlusvahendiks vaid telefon, siiski tahan seente võidetud lahingut teiega jagada. /---/ PS. Pildil on mõneks ajaks lauale ununenud toorjuustu karbi sisu. Imelised maastikud!"

Vabandust, Kristi!

Kaastöö siniselt n6ialt.

"Omandasin mõne aja eest uue töökoha, ja kuukesed hiljem jõudsin kabinetis kaugemal-, st kõrgemalasuvate kappideni. Ühes laealusest kapist, mis sisaldas muidu eranditult pabereid, pudened välja selline selline iludus (pildid lisatud). Ajalugu ja paberite vanust arvestades võib oletada, et "muumia" on vanem kui 2 aastat."

Vabandust, sinine n6id!

Kaastöö don Tihaselt (täpsustagem, Internetist laenatud piltidega, sest loodusteadlased on teadagi harjunud, et iga töö on rühmatöö).

"Rindereportaaž Santiago tänavatelt! Olgugi, et hetkel märatsevad linnas väga mehelike ametite esindajad, nagu bussijuhid ja muud tavotiniplid, siis kõige nähtavam ja eriti just kuuldavam meetod valitsuse vastu võitlemiseks pärineb otse köögist! Köök on sõna otseses mõttes kodusõjastunud. Ehk siis nähtus nimega cacerolazo. Inimesed haaravad potid-pannid ja lähevad nendega tänavatele või siis akendele ja rõdudele ja tundide kaupa muudkui kolistavad nendega. Ja see on kestnud juba viimased poolteist kuud. Eesmärgiga valitsus oma käpa alla saada. Sisuliselt on viidud köögis tülide käigus taldrikutelõhkumine üleriigilistesse mastaapidesse. Nõud on jõud! CACEROLAZO!""

Vabandust, don Tihane!

Ja viimaks, viimaks, VIIMAKS - tõeliselt massiivne, pühendunud ja jalustrabav kaastöö §-lt. Tõmmakem hinge ja süvenegem.

"1) Baklazaani püreesupp. Värske. Eelmine kord tuli söödav välja, seekord aga ei kannatanud maitse ka kriitikat, saati siis välimus... või noh eks suur osa püreesuppe on koledad."

"2) Mustikamoosi peal elab kaunis roosa hallitus, ilm on ka nii ilus päikeseline."

"3) Ausalt, see on meelega tehtud. Sinine kana kollaste läätsedega. Kõlbas süüa. Misteha, ma olen nii andunud köögiblogi fänn :)"

"4) Vaarikamoosihallitus peesitab õhtuses päikeselaigus. Moosihallitus tekib sellest, et ma ei jaksa üksi purki mõistliku aja vältel tühjaks süüa."

"5) Fännipilt, makaronidest. Katsetasin neid keeta ka, piimaga kastrulipõhja (sellele tehnikale peaks nime panema, pastagraafia äkki?) aga ei tulnud välja. Ehk kuidas nimetada tahtliku toidurikkumise ebaõnnestumist? Mõtlemisainet filosoofidele."

"6) Koristasime sõbra kööki. Alumises kihis on tatrapuder ja mannakreem, peal halvaksläinud liha ja kõige tipus lõpuaktuselt pärinev lillekimp."

"7) Klassika, küll mitte köök aga ikkagi, kelle poleks marjad maha läinud?"

"8) Uhhaa. Ise püüdsin (mõne kala), ise sõin. Olin vapper ja sõin, kuigi see nägi välja nagu surnud kala häguses vees, minu kausis. Vähemalt ma ei saanud ühtki tervet sibulat."

Jah. Sinine kana. Nüüd võin rahuliku südamega erru minna. Mantel on auga päritud. Õpilane on õpetajast ette jõudnud. Kui mina matan kodusõjakirve maha, võib loota, et § kaevab selle sealt jälle üles - või ka keegi teine teist, mu head sõbrad, kallid kaasteelised. Adieu!

Külalisesinemine nr. 58 ehk jõuame Ameerikale järele

2011-08-25T19:28:00.007+03:00

Ameerikale ei jõua me järele mitte päris selles mõttes, nagu Nõukogude Liit omal ajal tahtnuks, ega ka mitte eelmist postitust silmas pidades. Lihtsalt juba maikuust saati ootab postkastis New Yorgist pärit kaastöö, kus on kujutatud mädanenud õunu. Noh, ja nüüd mädanevad juba Eestis ka õunad. Mul on köögis koguni äädikakärbseid, aga nad ei taha eriti poseerida. Niisiis:

Kaastööline Siiri seletab:

"Leidsin turult kaks oma saatust ootavat õuna. Turg asub New Yorgis, Union Square'il. Kuna õuntele tekivad pruunid plekid löögi tagajärjel, siis ilmselt need õunad olid natuke peksa saanud. Võibolla nad olid jäetud sinna augu äärele kui piltkiri. Linnainimene ei pruugi ju teada sõna kompost tähendust. Nüüd aga, nähes orgaanilisi pruuniplekilisi õunu, mille kileja pruuni katte alla mahl ilmselt käärib, saab võibolla iga teine turukülastaja aru, et sellised õunad pannakse vanadest lauajääkidest kokku klopsitud kasti. Kast paraku ei olnud orgaaniline, sest oli kaetud valget värvi kemikaaliga ja ilmselt ei lagune koos õuntega. Kuidas kompost kastist kätte saadakse, seda polnud turul näha."

Sa issa ristike kesk pohlamoosi. Ah väljamaa metropolides on kuritegevus juba nii hirmus, et isegi õun ei saa tänavale minna, ilma et peksa saaks? Küll on hea, et meie siin elame nagu vanajumala selja taga.

Aga vastus, kuidas kompost kastist kätte saadakse, tundub ilmselge: ta ronib mööda nööri ise välja. Miks see nöör muidu seal on?

Või äkki peaks uue hobi leidma...

2011-08-24T13:07:00.007+03:00

ETA: embeetimise peene bisnesiga ma praegu siiski sina peale ei saa, nii et päris link ka: http://www.novamov.com/video/97vqfi1ocixlv.

Nagu tavainimene tabavalt öelnud on: "Kui mulle pole vähemalt kolmest sõltumatust allikast kinnitatud, et 10 minuti pikkune video on vaatamist-kuulamist väärt, siis ma seda lahti ei klõpsa". 44-minutine video vajaks sel juhul 13,2 või ümmarguselt 14 sõltumatu allika kinnitust (ja sedagi juhul, kui minutitele vastavate allikate hulk mitte eksponentsiaalselt ei kasva). Seda ma pakkuda ei suuda, pean piirduma lühikese sisututvustuse ja mõningate spoiler'itega.

Tegu on seni viimase osaga USA tõsielusarjast Hoarders, mis pajatab üle piiri läinud kogumiskirega inimestest. Seekord näidatakse naist, kelle paheliseks kireks on vanaks läinud või muidu veidra toidu kogumine - ent mitte ainult, ta valmistab sellest ka süüa. Tõsi, lähikondseid, kui need veel olemas olid, tuli aeg-ajalt veidi tüssata, näiteks valetada neile, et toorestest kanasüdametest valmistatud küpsetis on "õunakook". Niisugustest kavalatest nüketest hoolimata lõpetas naisterahva tütar siiski kodus söömise, kui võitoosist mumifitseerunud oravalaiba leidis. Nüüd peab peategelane üksipäini kahekümne viie aastasi hoidiseid sööma. Ja nii edasi.

Panin video bläägi esmalt tehnoloogilisest huvist embeetimise peene bisnesi vastu ja teiseks seepärast, et temaatiliselt ju sobib. Aga tuleb tunnistada, et naljakas ei ole. Eriti vihaleajavad on tõsielusarja formaat, õudusfilmilik muusikakujundus ja muud sellised showbiz'ilikud kirsikesed ühe kehva saatusega naisterahva vaimuhaiguse tordil. Nagu ma aru saan, seisneb terve see sari vaimsete häiretega inimeste probleemide eetrisse paiskamises. "Meie tiim püüab neid ainult aidata" tundub väga sitt vabandus. Aga noh, eks see on sellest, et ma pole end "Tõehetke" või muude väiksemakaliibriliste tõsielusarjadega karastanud. Ja nagu ikka, tuleb holier-than-thou-oraatoril lõpetuseks tõdeda: neelasin ju ise ka sööda alla.

Selle peale lähen lõunale.

Külalisesinemine nr. 57 ehk värske kurgi hooaeg

2011-08-17T21:06:00.004+03:00

Ahoi, armsad bläägilugejad! Küllap olete juba mitu kuud oma veebibrausereis kannatamatult kodusõja-lehekülge värskendanud: millal ometi midagi rikneb? Millal ometi midagi jälle hallitama, käärima või mädanema läheb? Ent minul oli suvepuhkus.

Keskmise glämmtoidublogija jaoks tähendab suvepuhkus seda, et nüüd on tal, õnnelikul, rohkem aega vahustada äsjanopitud maasikate juurde kardemoniga vahukoort, taluvõis praadida peenralt toodud suvikõrvitsa viile, valmistada oma aia rukolast salatit, teha sisse vanillikaunadega vaarikamoosi - ja loomulikult seda kõike verandal hommikustes päikesekiirtes fotografeerida. Noh, minul verandat ei ole ja vahepeal möödunud aja veetsin üldiselt mererannas otse plekk-karbist päikese käes libedaks sulanud "Turisti einet" süües. Ma ei kahetse midagi!

Kuid iga hea asi saab kord läbi. Suvi hakkab lõppema, tuleb taas vöö vööle panna ja hakata toidust mõtlema. Naaskemgi siis maikuhu ja kraamigem välja üks toonane värskete kurkidega seonduv kaastöö Ülejõe köögisõbralt. Jah, tavakäibes kõlab see väljend pigem "hapukurgihooaeg", aga toidusuretamisleheküljel ei saa "hapu" ju kuidagi kehva ja loiu ajaga seonduda.

Esmalt saagu iga lugeja veidi harjutada oma tõlgenduskätt. Tegu oleks justkui omalaadse kurgikoomiksiga. Ent millest küll kõneleb see pildijada?

Emotsioon on igatahes võimas!

Ise pakub Ülejõe köögisõber oma kurkide kohta välja sellise narratiivi:

"Pean tunnistama, et köögi muutumine sõjatandriks võib mõnikord olla päris ootamatu. Lähen mina koos oma kallimaga kööki. Meeles mõlgub veel meie viimane õnnestunud lõuna ... kallim naeratab mesiselt. Tõotab tulla järjekordne suurepärane köögiidüll. Ja siis avan ma külmkapi ja leian sealt kaks toredat närtsinud kurki. Loomulikult ei suuda ma vastu panna ja hakkan nendega vehkima. Need vetruvad ju nii mõnusalt. No ja lõpuks on ka see loogiline, et ma oma vehkimisega hoogu lähen ja kallima duellile kutsun.

Vehklesime ausalt - andsin ka temale ühe kurgi. No ja kuidas siis läks? Hästi! Naissugu köögis pani asjad paika. Viimane võimas kurgimõõkade kokkupõrge tegi mu vastase relvituks. Tema kurk lendas kolmeks köögipõrandale laiali ja mina - mina tundsin ennast ülimalt võidukalt, vähemalt natuke aega. Sest vastane ei olnud nii leplik kaotaja ja otsustas mind represseerida, hõõrudes mulle pärast neid kurgijuppe vastu põske."

Jaa. Kui omal ajal bläägiga alustasin, avaldas nii mõnigi pettumust, et ei leidnud kodusõja sildi alt pilte siniseks väänatud kätest, silma alla löödud laternatest ja muudest sedalaadi lähisuhtevägivallatraumadest. Nüüd on see siis käes - viimaks ometi fotojäädvustused sedagi laadi kodusõja tunnismärkidest. Ise ma aga igaks juhuks sugudevahelises võitluses pooli ei võta. Ei tahaks ju ... üle kurgi saada. Haa!

Külalisesinemine nr. 56 ehk hallitus 4-ever

2011-06-25T19:10:00.006+03:00

Ohkasin, sirutasin laua taga selga, küünitasin veiniklaasi hoidmisest vaba käe huupi tolmusesse virna järgmise kaastöö järele, nii nagu see prestiižsemates akadeemilistes väljaannetes käib - ja nägin oma kurvastuseks, et klaarimist tahab üks õnnetu arusaamatus. Nimelt algas kaaskiri järgmiselt:

"Ma saan aru, et sul on juba hallitustest kõrini..."

Samasugust mõtet, aga märksa traagilisemat sentimenti kannab eilne sissekanne bläägi staažikalt kaastööliselt Manjanalt:

"Jaanipäeva õhtul avad interneti ja avastad toredast hallitusblogist read, et nad vist enam ei armastagi selliseid pilte. Või kes neist aru saab. Kurbus."

Manjana sissekannet tasub lugeda igal huvilisel: seal näidatakse tehniliselt arenenud viisil väga ilusaid pilte hallitanud rabarberikissellist ja kuna ma monopoli teket ei taotle, on mul ainuüksi hea meel näha, et komme postitada fotosid riknenud söögist on levimas. Ent mu südame teeb raskeks kartus, et olen jätnud lugejatele vale mulje, tõrjunud eemale potentsiaalseid toidusuretajaid. On tõsi, et bläägis on mõne aja eest diskuteeritud selle üle, kas hallitusfotod mitte liiga prevaleerivaks ei muutu; vahest koguni (leebes vormis) nõutud mitmekesisust. Mõistagi elavdab üldpilti mõni kaader tordivulkaanist, surnud närilisest või kõrbenud jahutootest - nii, nagu oleks linnakesse tulnud tsirkus, näidatud habemega naist, tillukesi kääbuseid ja muidu vahvaid veiderdajaid. Gooble gobble. Aga nende armsate inimestega koos naermine ja lustimine ei tähenda, nagu alahinnataks sellepärast kohalikke, maa soola, töökaid elanikke, kes oma igapäevase panusega linnakest elus hoiavad. Otse loomulikult armastame me hallitusepilte! Eks ole? Rahvas? Olge minuga! Где же ваши руки?

Siit otseteed tänase taiese juurde, mis on taas kord patriootlikult eestimaine, pärinedes juba tuttavalt kaastööliselt Kirepist, ning esindab ka muus osas igati eeskujulikku kaastööd, näidates niihästi selgitavat üldplaani kui esteetiliselt nauditavaid lähikaadreid detailitundlikuma vaataja tarvis:

Autor kirjeldab põgusalt tingimusi ning lisab huvitava küsimuse edasimõtlemiseks:

"Tegu võiks olla kuu-pooleteiseste makaron-nuudlitega. Ühes herneste ning paprikaga? Kahjuks ei oskagi täpsustada, selles korteris ei ela kedagi ning kokk on teadmata. Pildid on tehtud kaks nädalat tagasi. Täna käisin taas selles korteris, lootsin küll, et hallitus on kogu poti hõivanud, kuid minu nördimuseks polnud suurt midagi muutunud. Teab, kas nüüd algavas kuumas suves hallitus areneb või on vastu sügist ta hoopis närbunud. Või peaks seda asjandust vahepeal kastma?"

Mina siinkohal kahjuks nõu anda ei oska, sest oma herneid kastsin ma küll - need olid peenras -, aga tulemus erineb oodatust diametraalselt. Võib-olla oskab vastata mõni lugeja, võib-olla annab arutust aeg. Siiski tahan väljendada vaimustust väljendist "makaron-nuudlid", mis minu tõlgenduses on rohkem nagu eitav konstruktsioon ja märgib otsustavat keeldumist kasutada selles tähenduses snooblikku sõna "pasta". Sobib siinsesse köögidiskursusse nagu valatult.

Puändina veel üks julgem, piire laiendav pilt, mis eristab Kirepi kaastööd päris harilikust hallituskaastööst:

Kõige ilmsemini laiendab siin piire muidugi avar sinine taevas, aga usun, et kõik mõistsid: tegelikult pean silmas suurt puudehunnikut. Sealkandis elaksid tegelikult nagu... usinad, kodumajapidamisest hoolivad inimesed? Ma püüan küll XXI sajandi Lääne kodanikule omaselt kõigi veidruste suhtes tolerantne olla, kuid pean ütlema, et see võtab minugi hetkeks sõnatuks.

Ja siiski! Sõnatu või mitte, piire blääg ei sea. Ole sa korralik inimene või kaak, perenaine või paadialune, ka hallituspildid on teretulnud. Palun ärgu lastagu väikesel arutelul mitmekesisusest segada oma igapäevast, tõhusat, tänuväärset toidusuretamistööd. Hallitus on meie igapäevane leib, armas lugeja.

Külalisesinemine nr. 55 ehk tere jälle!

2011-06-24T19:02:00.006+03:00

Leian, et kahekordne riigipüha ja pikk nädalavahetus on piisavalt pidulik aeg küll, tegemaks jälle üks toidupostitus. Vabandada eriti ei viitsi, see hakkab end juba ammendama. Küll möönan, et võtsin südamesse tundmatuks jääda sooviva skandinavisti kirjalikku kaebust:

"ega need välismaised kaastööd pole ikka päris see, mida ühelt rahvuslikult koduperenaiselt ootaks. köök olgu kodusõda, mitte välisriikide interventsioon."

Tõesti, kas me selleks kõik need aastad kannatasime? Ega oma kodumaad rahvusvahelistele imperialistidele maha müüa ei tahaks küll. Meeleparanduse mõttes panengi täna üles kaastöö siitsamast Eestimaa pinnalt, Häädemeeste akadeemilistelt jõududelt:

Kaastöölised kommenteerivad:

"Miskipärast jäi pilt õigel ajal teele panemata, kui bläägis olid aktuaalsed teemad, mis sellegi teosega tihedasti seotud: puhkus, reisimine, närilised. Ent eks ole need teemad samas ju igihaljad ja kõigele sellele võib mõelda ka nüüd, kui kevadpäikese paistel taas kuuma suve ja viljarikast sügist ootame."

Siinkohal tasub küll vahele öelda, et teinekord tuleb viivitamine ainult kasuks. Näh, ongi jälle kätte jõudnud kuum suvi, puhkus, reisimine ja närilised. Vt ka http://www.structuredprocrastination.com/ (samuti väga akadeemilis-jõuline tekst).

"Väärib rõhutamist, et suurepärane kompositsioon ei ole siin mitte inimkäte seatud. Ei, teos on sündinud ajal, mil pererahvas kaheks nädalaks soojemale ja mägisemale maale lahkus. Kui teose autor(id) on hiir(ed), siis on ilmselt tõestust leidnud see, et närilistel on olemas kunstitaju ja ilumeel, mida teadus seni ei ole suutnud avastada. Ja ehkki leian, et üldjuhul tuleks süüa ja sittuda siiski eri kohtades, annab taies tunnistust, et suure kunsti nimel võib teha nii mõndagi tavaelus taunitavat."

Tõsijutt. Sellega on ilmselgelt ümber lükatud Ivan Astahhovi väide, et "[e]steetilised võimed ei teki seal, kus eksisteerib kõrgelt arenenud loom, vaid seal, kus ilmub ajalooliselt arenev inimene ja inimese vajadused. Ka kõige arenenum ahv ei ole suuteline kas või lapse kombel joonistama. Talle ei ole omane kunstilise loomingu võime, tal ei ole potentsiaalse kunstniku kätt, silma ega teadvust. Üksnes tuhandeid aastaid kestnud töös täiustunud inimkäsi võib luua maalikunsti-, skulptuuri-, arhitektuuri-, muusika- jne. teoseid." (Tsiteeritud Marek Voldi artiklis "Esteetilise suhtumise mõiste Nõukogude Eesti esteetikas", Methis nr 7, 2011, lk. 138-139.) Eksponeeritud taies on loodud täiesti ilma ajalooliselt areneva inimese sekkumiseta.

Ka sõnastatud moraal söömise ja sittumise asjus on kahtlemata väärt kõrva taha panemist. Ise pean küll märkima, et mulle meenutab kahe materjali sümbioos antud kujul enim sööklas valmistatud plovi. No see pruunim osa on kõrbenud koht. Teate küll.

Külalisesinemine nr. 54 ehk jumal küll, mis asi see on?

2011-05-19T10:07:00.005+03:00

"[V]äljendan oma toetust teie blogile järgnevate piltidega," kirjutab oma lakoonilises kaaskirjas uus korrespondent Adrenaliina. Ta alustab mõnevõrra tavapärasemate motiividega, kuigi tuleb tõdeda, et pipar on eksponeeritud väga kunstipäraselt:

Sellele aga järgneb tõesti võimas seeria hoidistest:

Ma ei... Tähendab. Esimeses purgis on maasikad. On ju? Veidi luitunud, veidi lömmivajunud, kuid ikkagi maasikad. Teise purgi kohta ma ei ole enam kindel. Tundub nagu näiteks searasv. Searasvaga sisse tehtud kukeseened? Oasupp? Miks mitte. Aga sellest, mis kolmandal pildil toimub, ei saa ma üldse aru. Kas see on mingisugune organ piirituses? Väärastunud loode? Leidlik salaalkoholi valmistamise seadeldis? Arenev homunkulus? Vene-Saksa gaasitoru? Miks kõigil anumatel mingi teine anum tagurpidi peas on? Kas tegu on satanistide salakambriga?

Tõsi, on tulnud ka veidi maisem pakkumine "hiiglaslik ülalt alla kasvav hallitusekork". Ent olgu kuidas on, igatahes minu hruštšovkakeldrist niisuguseid asju ei leia. Sisse kolides ootas mind seal küll pool Žigulid (autot, mitte õlut), aga ei midagi säherdust. Kirevase päralt! Missuguse triptühhoni need kolm kaadrit moodustaksid! Adrenaliina, palav käepigistus ja tere tulemast meie sekka!

Külalisesinemine nr. 53 ehk mossis apelsin

2011-05-13T20:22:00.006+03:00

Täna on bläägis taas kord võimalus arutada intrigeeriva küsimuse üle, kas siin eksponeeritud kaadrid peaksid kujutama üksnes juhuse muusikat, Suure Kõiksuselinnu tiivarapsakust jäänud jälge liival, või võib toitu ka tahtlikult suretada. Tõuke selleks annab oma taiesega uus kaastööline Muhukadri:

"Tervitustega Taga-Karlovast laekub siinkohal köögiblogile yks tagasihoidlik kaastööpakkumine, millest nähtub, et hääbumise ilu saab oma koduköögis luua ja nautida ka organiseeritud korras. Pildil olev konkreetne apelsin lihtsalt ei mahtunud enam orgaanika-akvaariumi ära, aga eks ta lisa dekoratiivsust ka struktuuri dekonstrueeriva elemendina. Või umbes nii."

Ma ei ole päris kindel, mis asi on orgaanika-akvaarium, aga kahtlustan, et see seondub nähtusega, mida on ajast aega tuntud komposti nime all (ja võib-olla veidi ka ökofeminismiga). Igatahes tundub silma järgi, et tegu on täiesti legitiimse kaastööga, nii et järelikult toimib see empiirilise argumendina teadlikult suretatud toidu kaasaarvamise kasuks. Ühtlasi valmistab minu hügieeniharjumustega inimesele üüratut rõõmu see, et keegi iseloomustab plastämbritäit roiskuvat jälkust sõnaga "organiseeritud". Vahest on siis minu elamine ka tegelikult organiseeritud?

Muidugi tundliku natuuriga, võõraste kannatuste suhtes hellal inimesel hakkab üksikust tsitruselisest veidi kahju ka. Dekonstruktori elu ei ole kerge! Meenub meem Forever Alone, aga ka sama sentimenti kandev ja märksa parem Ilmar Trulli luuletus "Mossis rosin":

Üks mossis rosin on taldriku peal
ja rosina silm ei sära.
Veel äsja üks tosin neid oli seal,
neid rosinaid rosinataldriku peal.
Kas rosinad tõesti sõid üksteise ära?
Ei, lapsed sõid üksteist rosinat ära
ja üks läks nosijail meelest ära.
Seal ta nüüd kössitab, meelest ära,
üksi lageda taldriku peal,
ja sosistab: tahan siit ära!

(Mälu järgi tsiteeritud, netis on kah kõik variandid täiesti erinevad.)

Meelest ära rosin üksipäini suurel lagedal - breaks my heart! Kui hea peatäis nutta on vaja, võtan alati Ilmar Trulli ette.

Kõrvalmärkuse korras tahaksin tähelepanu juhtida närvavõitu iiristele taani õlle purgis. Muidugi võivad need olla ka mingid muud taimed mingis muus purgis, sest ei lillede ega õlle vallas ei ole ma kuigi pädev tüpoloog. Aga detailiteadmatusest hoolimata tundsin selles koosluses otsemaid ära tõelise, olemusliku Põhjala ikebana. Iiriseid võib ka asendada muu käepärasega, vaas on see, mis loeb. Borreaalse elutunde terviseks!

Külalisesinemine nr. 52 ehk muna ei kuku kanast kaugele

2011-05-09T09:42:00.006+03:00

Nüüd, kus kevadpühadest on möödunud tubli kaks nädalat (miks ometi ei ole eesti keeles vastet sõnale fortnight?), on paslik lagedale tuua juba ammu välja kuulutatud ja ära saadetud, kuid mõnda aega postkastis laagerdunud kaastöö korrespondendilt §. Autor kommenteerib lakooniliselt:

"Nüüd siis too kurikuulus kana ka. Teadusliku tähelepanuga pildistatud kõikvõimalike nurkade alt ning seest ja väljast. See värviline asi esimese pildi t[a]ustal on kevadpuu, kevade alguse puhul kööki toodud pajuoksad + kummikommid."

Pean tunnistama, et sattusin hämmingusse. Kurikuulus kana küll, ja muidugi mõista kevadpuu, aga ... mis nende karvadega siis õieti on, ja mis asi vaatab vastu kodulinnu sisemusest? Pärisin ettevaatlikult aru kana-juhtumi tagamaade kohta; vastus sai lahke, ent siiski mõnevõrra krüptiline:

"Kana küpsetas mu korterikaaslase vend. Korterikaaslane oli haige nii et tema seda isegi ei proovinud. Maitse kohta oskan öelda, et üpris maitsetu, struktuurilt kuiv ja puine. Eellugu ma ei tea aga kahtlustan et tegemist on väga ärapiinatud supikanaga kes vanasti ka munemisega tegeles. Järellugu - see kanamuumia tõmmati suupärasteks tükkideks, aga ma ei mäleta et keegi oleks seda pärast söönud."

Pean ütlema, et see kõik ajab mind jätkuvalt segadusse. Ent sellest hoolimata on emotsioon võimas - või vahest ehk just selle p ä r a s t? Tõsi ta ju on, et lihtne inimene ei peakski pretendeerima kõigi köögisaladuste teadasaamisele. Tasub lihtsalt leppida sellega, et köök jääb alati müstiliseks, teinekord lausa religioosset hirmu tekitavaks paigaks, mille toimimise mehhanismidesse ei tasu lihtsurelikul liiga süvitsi tungida. Suurte maailmamustrite mõistmine ei peagi olema väikesele putukale jõukohane.

Igatahes pandagu tähele kirega kanna löödud terariista. See on kirg kokakunsti suhtes. Ja selle kanakintsu, mis mul külmkapis on, ma viskan nüüd vist igaks juhuks ilma pakendi vahelt sisse piilumata minema.

Kui kana saab ära imetletud, lubas § saata veel materjali: "üks supp mis oli nii rõve, et ma ei söandanudki seda süüa ja üks moos mille peal oli nunnu lillakasroosa hallitus". Kõlab hästi, ootame tänumeeles!

Külalisesinemine nr. 51 ehk punk's not dead - it just smells funny

2011-05-02T11:01:00.009+03:00

Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta! Kaastööliste sekka on lisandunud kutseline fotograaf. See tähendab, pole võimatu, et neid on siin esinenud ennegi ja ma lihtsalt ei tea seda. Aga mulle näib, et käesolevate fotode ekstraordinaarne professionaalsus on suisa käegakatsutav ja kõrvulukustav. Daamid ja härrad, Merilyn Püss Londonist:

Kaastööline valgustab tausta:

"Olin eile just üles laadinud fotod oma punktomatist, kui tekkis kommentaariumi vihje, et on olemas selline omamoodi köögiblogi. Eellugu on selline, et Sainsbury's on siinne supermarket, selline keskklassile suunatud. Neil on palju omatooteid, ja ma nende gemüüse on hakanud alla käima. Kunagi tegid nende Basics sarja paprikad ikka muudele silmad ette.

Igatahes, eilsel kenal pühapäeval olin juba tükk aega maitsepungi lahinguvalmis sättinud, et valmistada tomatitest joru hõrgutavaid bruschettasid. Köögis tomatipakki avades aga sain karvase üllatuse osaliseks."

No see makrofoto karvasest üllatusest ajab teie alandliku teenri peaaegu nutma. Selline ilu teebki argipäeva elamisväärseks. Langen fotograafi talendi ees põrmu. Ja mõistagi saab taas kinnitust, et tomat on toidusuretaja jaoks üks väga oluline vili. Ent lisaks piltide kõrgele kvaliteedile, mida ma profaanina suurt kommenteerida ei julgegi, rikastab Merilyn bläägi ka ühe uue perspektiiviga:

"Tore on muidugi see, et tegemist on mu lemmikhallitusega, kui selline asi inimesel üldse olemas on. Ma usun, et paljud leiavad, et see valge ja kohev tupshallitus on lihtsalt üle mõistuse nummi. [---] Lähedalt vaadates on see hallitus ikka päris kena, pane või seinale!"

Kas sinul, hea lugeja, on juba oma LEMMIKHALLITUS? Pean tunnistama, et minul õieti ei ole. Eeltäidetud salmikus "Minu klass" omal ajal sellist lahtrit ei olnud ja nii ta läks. (Tegelikult tuleb selle eest tänulik olla, kuna ausalt öelda oli mul ka konventsionaalsemate lemmikute valimisega suuri raskusi. Lihtne oli ainult lemmiksaatega, sinna sai kirjutada mingisuguse "Elmo" või "Frodo", kes olla olnud üks soome kanalite peal näidatav karvane elukas - ise ei olnud kunagi näinud, aga no kõik ju panid selle, mis siis minagi.)

Oma lemmikhallituse tuvastamine nõuab muidugi teatavat süvenemist. Ega ma teagi, mis see siis nime poolest on, mida käesolev kaastöö kujutab. Aga mis veel hullem, seda infot ei ole ka kusagilt otsida. Kus on "Väike hallituste välimääraja" või "Hobikodusõdalase käsiraamat"? Ma vaatan teie poole, eesti teaduskirjastused! Miks on turult puudu sellised potentsiaalselt hiiglasliku sihtgrupiga, hädavajalikud tarbeteosed? Muudkui duubeldate siin Dante Alighierit ja tõeliselt tähtsad valdkonnad jäävad täiesti katmata...

Külalisesinemine nr. 50 ehk üks vahejaam pikal teel

2011-04-29T12:13:00.004+03:00

Innukad kaastöölised on mulle juba kirja teel märkusi teinud: tehtagu rohkem tööd, publitseeritagu tihedamini, palju värvikaid kaadreid on ootamas, milleks need asjatud viivitused? Võtan seltsimeheliku kriitika vastu vaidlemata omaks ja püüan end parandada. Õieti ongi nüüd, kus kätte on jõudnud juubelikaastöö verstapost, sobiv hetk peatuda ja oma tegevuse üle järele mõelda.

Bläägi saja ühest postitusest viiskümmend moodustavad külalisesinemised!

Vähimagi kahtluseta näitab see, et ma ei ole enam üksi. Ühiskond on püha üritusega kaasa tulnud. Kui küsimuse all on tõeliselt olulised väärtused, nagu riknenud toit, mureneb eestlase kare koorik ning selle all tõstab pead hell ja tundlik südametunnistus. Eestlane sirutab selga, tõstab nimetissõrme, vajutab fotoaparaadi päästikule ning klikib seejärel nuppu "Saada". Meie esiisad ei pea häbenema.

Samas tekitab see küsimuse, kas ei luura nurga taga mitte tarvidus formaadimuutuseks. Armsad kaastöölised, "külalisesinejad", te ei ole bläägis enam külalised! See on ka teie kodu! Just teie õlul püsib see kõik püsti! Me võitleme seda võitlust üheskoos, me läheme edasi, külg külje kõrval! Kui revolutsioon on tehtud, peavad selle vilju maitsta saama (sic) kõik!

Nojah, aga ühtki muud formaati mul tegelikult pähe ei tule.

Nii et käesolevaga sai siis nüüd peatutud ja järele mõeldud; valmis. Kauem viivitamata tähtpäevane taies ise, autoriks Udupea:

"[H]ernes, mais ja paprika külmkappi ununenuna[. I]lus värviline tundus".

Juubeli tähistamiseks väga paslik kaastöö, mis õieti suuri sõnu ei vajagi. Siin kajastuvad bläägi igikestvad püsiväärtused: unustus, hallitus, kirkad värvid, kerge kalle abstraktsionismi. Lihtne ja ilus. Ajatu. Ka kõige valjemini särisevate tordivulkaanide, kõige suurema alkoholiprobleemiga lammaste, kõige mumifitseerunumate hiirte-rottide keskel ärgem iial unustagem, kust me õigupoolest tuleme.

Mets on kodusõda

2011-04-22T15:31:00.005+03:00

Tähelepanelikud meediavaatlejad on saatnud asjakohase lingi: "Metsa alt leiti suur kogus viilutatud vorsti". Väärt kaader, kuigi mõnda makrovõtet tahaks ka. Audi A8 salongist on fotogalerii ja sellisest asjast ainult üks pilt? Prioriteedid, Postimees, prioriteedid! Kommentaariumis kirutakse muidugi mõista kõiki, kes vorsti toodavad, müüvad, söövad või üldse kunagi näinud on, samuti valitsust ja venelasi.

P.S. Rubriigist "kunst kui ettekäiv peegel" - kas teile tuli ka meelde läinudaastane sari "Riigimehed" ja vaestekampaania raames jagatav hukkaläinud keeduvorstipartii?

Külalisesinemine nr. 49 ehk tume ilu

2011-04-20T11:46:00.004+03:00

Tänase kaastöö autor on Muru Emand Järvamaalt:

"Kahjuks ei ole ma ise [õunakese] värvumisele kaasa aidanud, samune rippus niiviisi mustana puu otsas oktoobris," kommenteerib autor. "Küll aga ootavad sügisel varutud õunad sahvris kastis õiget aega. Ei ole julgenud neid veel vaadata, püüan oodata sinnamaani, kuni sumisema hakkavad."

Hiljuti kommentaariumis aset leidnud arutelu põhjal võib väita, et bläägikülastajad pigem koguni eelistavad n-ö objet trouvé'd. Nõnda ei ole vähese autoriosaluse pärast tarvis küll mitte mingisugust kahju tunda. Kaadrid ise on aga vaimustavad, leitud äärmiselt terava silmaga. Esimene muljeimpulss oli midagi dekadentlikku ja sealjuures tugevasti eksootilist, võrreldav vahest selle glämmi ja casual'i miksiga. Ent kaastöölise enese saatetekst, mis rõhutas, et saadetakse pilte kodumaisest viljast, juhtis mõtted teistele radadele. Tõepoolest on siin taustal tunda midagi lähedast ja igiomast; kore puidupind sugereerib tervet talupojamõistust, kahe jalaga maas olekut. Vt. ka Perussuomalaiste valimisedu, kuigi ma muidugi kahtlen, kas "tume ilu" nende programmiga haakuks.

Hästi kõlbaks see vili niisiis rekvisiidiks mõnda eesti filmi: hall tonaalsus, tuuline mererand, isa matus, äng, võõrandumine. Miks mitte ka must õun? Marko Raadile soovitan järgmiseks muinasjutuks ette võtta "Lumivalguke", kus maskeeritud võõrasema pakuks peategelasele hammustada just niisugust frukti. Sügavam tähendus oleks muidugi illustreerida populaarset eestlase-kuvandit: tänaval ta ei naerata, jätab sünge mulje, aga temaga lähemalt tuttavaks saades ... selgub, et sisimas ongi ta just niisugune, must, kärbatanud ja kide.

(Keelepedenduse lainel: mulle hiljuti öeldi, et kolme punkti ees peab nüüd sõnavahe olema. Täielikku korrektsust ei õnnestunud eelmise lausega ent ikkagi saavutada, sest vähemasti netis olev õigekeelsussõnastik sõna "kide" ei tunnista. Tahtsin igaks juhuks kontrollida, mida see tegelikult tähendab, aga tühjagi.)

Külalisesinemine nr. 48 ehk Project Greenhouse

2011-04-17T20:33:00.004+03:00

Poliitiliselt väga ebakorrektne moraal: kommentaariumites undamine tasub ära! Alandliku, ent tungiva palve peale saatis kaastöö tavainimene, kes hiljaaegu kirjeldas ütlemata kaasakiskuvalt riknenud jäätmetest alkoholi valmistamist, ptüi, veinitegu kodusel teel. Nagu igaüks isegi võib arvata, on see harukordselt lihtne, säästab palju raha ja närve ning on auks ja rõõmuks igale perenaisele. NOT.

Pildid kujutavad esialgu siiski üksnes veini kodusõjakat toormaterjali. "Võitlusvälja laienemine keldrisse. Õunamahlas kasvab homunculus":

Juba senise põhjal võib öelda, et eksperimenteeritakse uudsete tehnoloogiatega: minu ülikoolihariduse üks olulisemaid baasteadmisi on see, et homunkulust saab kasvatada ainult mära pärakus. Või oli see basilisk? Basiilik? Basiilika? Pagan, ei mäleta. Nojah, ega ma ju ise ei käinudki selles loengus.

Muidugi jääme lootma pilte edasistest arengutest. Juttu oli pidevalt eralduvast roosast vahust. Võib-olla karjub veinipudel ka "umbluu, umbluu"? Jah, ehk tulekski siinkohal soovitada hoopis videoülesvõtet. Ma mõtlen, et plahvatuse täpset hetke ei pruugi ju olla lihtne tabada.

Külalisesinemine nr. 47 ehk Koomakas going pro

2011-04-12T15:06:00.006+03:00

Meie ootusi ei ole petetud - paistab, et koomas Toomas on tõepoolest kõik muu nurka visanud ja innukalt köögisõdimise kallale asunud. Taas kord läkitab ta bläägi käeharjutuse tulemuse:

"Peaosas piim, va' looduse suur ime, statistina teeb märkamatu rolli nisumanna," kommenteerib autor ise valitud tehnikat. Pandagu tähele, kuidas - kahtlemata teadlikult - on langetatud otsus püsiva, rangetes piirides formaadi kasuks: kunstniku seegi töö koosneb kahest kaadrist, esimene pisut suuremas, teine väiksemas skaalas. Variatiivsust pakuvad seevastu materjalid. Makaronid, riisihelbed, nisumanna - ja see ei ole veel kõik, võimalusi jagub edaspidisekski. Millega veel katsetada tasuks, mõelgu igaüks ise edasi. Muidugi ootame ka Koomakalt uusi teoseid näiteks tatra või kruupidega.

Üldmuljelt on kaastöö eelmisest samuti erinev, justkui öö päeva, kuu päikese kõrval; meeleolu on süngem, tumedam, gootilikum. Eriti romantilise alatooni annab potipõhja ümber kumav halo, kust aimdub õrnalt vikerkaarevärve nagu õlise porilombi pinnalt. Ah, need kevadööd, mil üle keeb ka südamepiim! (Kas ei ole piiblipärane metafoor? Sugugi mitte palju kehvem kui "südame munade pitsitamine" minu meelest.)

Külalisesinemine nr. 46 ehk hallitus, mis ta muud ikka olla saab

2011-04-10T18:40:00.004+03:00

Täna on hällipäev kuulsal Martin Luigal ZA/UM-ist ning selle tähtsa sündmuse puhul avaldab blääg tema saadetud ja Ruudu Ulase pildistatud kaastöö.

Palju ma ei räägi, sest oleks sobimatu hakata siinkohal n-ö konsega ringi huiama, nagu maestro seda ise sõnastanud on. Loodan ent ometigi, et pole liiast öelda: juba selle pildi jõulistest värvidest õhkub igavesti-nooruslikku indu ja tarmu, mis on hädavajalikud võitluses kapitalistliku natsionalismi ja rahvusvahelise imperialismiga. Kaastöö saatetekst "kena värviline teine, antud aastaajal peaks hästi peale minema" paljastab muuseas, et hoolimata vaenust viimatimainitud nähtuse vastu vastu EI OLE Martin Luiga nugade peal nelja aastaajaga - ei, need on tema sõbrad, ja olgem seda ka kõik meie! Jõudu, tervist ja palju õnne!

Külalisesinemine nr. 45 ehk küünalde süütamine gaasiga

2011-04-09T13:13:00.004+03:00

Bläägi vanade, truude korrespondentide sekka, kes juba puhtalt meelsuse märgina peavad pidevalt sahvrinurgas midagi väikest ja ligast, on taas kord lisandunud värsket verd. § Tartust saadab mitmepalgelise kaastöö - midagi igale maitsele.

Esimene osa kujutab enesest, nagu autor ise tagasihoidlikult ütleb, "mükootilist tomatit":

Kahetsedes lisab ta, et "kahjuks 2cm pikki hallitusekarvu ei õnnestunud pildistada kuna need läksid tomati taldrikule sättimisel lömmi". Minu arust on hoolikal vaatlusel väheke udet näha küll; üleüldse paistab see vili ületavat kõik senised omalaadsed. Kes meist siis ei oleks hajameelselt tomatit roisku lasknud? Mul seisab vist praegugi köögis üks niisugune. Aga säherdust zombi okset meenutavat tulemust ei ole küll õnnestunud saavutada. Kaader toob meelde stseeni legendaarsest filmist; kui nüüd ainult mäletaks, millisest, saaks kultuurireferents veelgi uhkem. Noh, see, kus Hannibal Lecter elusa inimese aju sööb - teate küll, ise haritud inimesed. Ühtlasi tekib tehniline küsimus: kas see edev kaanekene on niiviisi avatud enne tomati riknemist (ja kui, siis miks) või pärast (ja kui, siis kuidas pääses seen nõnda pitoresksel kujul kaane alla)?

Ülejäänud kaadrid on veelgi pidulikumat vurhvi (olen kaunis veendunud, et siin kudagil peidab end üks Geworfenheit'i-pun, aga ma ei suuda seda parasjagu välja mõelda): kaastööline on valmistanud koogi! "Teisel pildil tordi küünalde süütamine gaasiga, kolmandal tort ise. Kirju koera kook õigupoolest. Kusjuures täiesti söödav":

Jah. Seda et. Me teised oleme seni kodusõjarindel ikka väga patsifistlikud olnud. Samas küllap see desinfitseerib.

Nagu oleks sellest veel vähe, annab kaastööline lootust ka edasiseks: "Oo ja kuskil on mul pilt rämedast anorektilisest kanast, mida mu korterikaaslane küpsetas aga süüa ei tahtnud. Karvad, munad, pikk kael. Väga bueno ja värske." Karvade ja eriti munade asi jääb mulle siinkohal küll väheke segaseks, aga vahest toob tulevik selgust. Loodame väga, §, et jääd nüüdsest meie ridadesse!

Külalisesinemine nr. 44 ehk jätkub sõda seente vastu

2011-04-04T18:48:00.005+03:00

Vahepeal tuli minu peale töötamise needus, nõnda et ei olnud mahti ei jätkata sõda seentevastasel rindel ega teostada kommentaariumis ette pandud poliitiliselt korrektseid ümberkorraldusi, nagu nimetada Willendorfi jänes ümber Willendorfi randjärveks. (Nimenaljad päästavad maailma teadupärast ju kohe eriti lõdva randmega.) Aga pole viga, õnneks jäin haigeks, olen nüüd tagasi äris ja toon teieni ühe pikalt postkastis laagerdunud saadetise. Bläägi panustab taas kord koomas Toomas, kes sedakorda enam ei kõhke välja käimast kohe päris omaenese kätetööd, nagu ma aru saan. Tundlikult trendihoovusi järgides juhatab ta kaastöö sisse:

"[V]õttes südamesse bläägis kõlamahakanud kriitikat ühelbalisuse aadressil, saadan järgmise kaastöö. Riskides rikkuda kena võimaluse viktoriini korraldamiseks, tahan siiski joonelt ära märkida, et üritasin toidu aegapidi pärmi- ja hallitusseentega suretamise asemel hoopis termilise töötlemise kasuks (seegi ju aastatuhandeid tuntud võimalus!). Toormaterjaliks joogipiim ja riisihelbed."

Täiesti aus abstraktne muster. Omamoodi karamelline üldmulje. Meenub ammune klassiekskursioon, kus kollektiivsete jõupingutustega saavutasime sarnase tulemuse, kasutades toormaterjaliks makarone ja viimistlusvahendiks konserviavajat. Mina kukkusin ka jõkke. Aga siin on sama kaugele jõudnud üks mees!

Muide, kahtlase kokkusattumusena on koomas Toomas just hiljaaegu andnud lubaduse oma senises blogis otsad kokku tõmmata. Ta toob seal küll ära mingid pseudoselgitused, aga arvata võib, et tegelik põhjus on ikkagi oma ande lõplik embrace'imine ja kapist väljatulek toidukunstnikuna. See ei saa olla juhus! Ega's midagi, tuleb tunnistada, et see liin väärib ajamist küll. Siitpoolt lähevad igatahes teele äärmiselt toetavad soovid. Jõudu ja kindlat kätt enese leidnud loojale!

Lemmik

2011-03-26T00:39:00.004+02:00

Sol tõstatas eelmise postituse kommentaariumis küsimuse Jänku-Jussi potentsiaalselt taimsetest viineritest. Vt. ka ajakirjanduslikku käsitlust lastele suunatud lihatoodetest. See meenutas, et mul on tallel üks asjakohane pilt - noh, kas just asjakohane, aga igatahes mingit eeslisilda pidi seostatav. NII kodusõjateemaline KUI sõnamänguline tänavakunst:

Autor (mulle) teadmata.

Külalisesinemine nr. 43 ehk Willendorfi jänes

2011-03-24T11:41:00.008+02:00

Nagu öeldud, on variatiivsema maitsega lugejad nurisenud selle üle, et blääg on väga seenekeskne: selline mükotsentrism olevat nišistav ja jätvat unarusse kõik muu põneva, mis kodusõjatandril toimub. Märkus on muidugi õige. Ent kus viga näed laita, seal tule ja aita! Don Tihane (kes vahepeal on kolinud Ipsaaniast Siilisse, et bläägi geograafilist haaret veelgi laiendada) pildistas üles võõral maal köögist leitud olevuse:

Oleks nagu jäneslane, aga omajagu willendorfi-veenuslike vormidega. Tegelikult, noh, porgandist tehtud jänes - wrap your mind around this! Porgandist jänes! Puust raud! The hunted became the huntress, the hunter became the prey! Mõistate? Siit diibimaks on ikka raske minna.

Kuna järgmises kaadris on objekt kujutatud geomeetrilises laadis kõrghoonete taustal, tundub üsna loogiline oletada, et niisugune sisu ja vormi paradoks peab sümboliseerima tänapäevase urbanistliku ühiskonna sisemist vastuolulisust:

Jah. Must be it. Ja sealjuures naeratab nagu Mona Lisa - mitte ei saa aru, mida ta sellega silmas peab...

Külalisesinemine nr. 42 ehk moos ja supp

2011-03-19T21:32:00.004+02:00

Emakeelepäevane kaastöö vedeleb postkastis juba nii kaua, et vahepeal jõudsin kaastöölise linna peal oma silmaga ära näha. Ta küll väga ei kurjustanud, ütles teregi, aga niisugune asi distsiplineerib sellest hoolimata. On tõepoolest viimane aeg januse publiku ette tuua ilmet võttev transformatsioon: Carolina ZA/UM-ist on pöördumas! Kui kunstnik viimati veel väitis end olevat lihtsalt hetkeks libastunud, aga muidu väga ontliku ja puhtustarmastava inimese, siis nüüd tõdeb ta:

"okei, ma saan aru, et pärast nende piltide avaldamist ei usu keegi enam, et ma olen korralik koduperenaine, aga olgu siis..

moosipurgis on minu ema tehtud suurepärane õuna-kaneelimoos, mis jäi liig kauaks aknalauale. nüüd helendavad sealt kaks silma välja. minema pole julgenud veel visata."

Ega ema tehtud asju ei olegi loomulikult ilus ära visata. Eriti kui nad sind selliste anuvate silmadega vaatavad. Kui aga moosi näol on tegu, ütleme, igihalja motiiviga, mis on ka teostatud suhteliselt klassikalises võtmes, siis Carolina supp on minu meelest tõeline üllataja:

Kunstnik kommenteerib ka ise: "ja suppki oli hea, nii filigraanset hallitust polegi ma varem näinud (olen ikkagi alles algaja)". Tõsi - seda ei saagi pidada päris algaja tööks. Justkui Lumekuninganna pulmaloor kurdub see õrn seenelinik üle supi, sulgkergelt riivates porgandeid ja brokolit. Tema pinnal moodustuvad imelised mustrid, mida poeedi hingega inimene võiks vahest igaveseks imetlema jääda. Seda enam on mul hea meel, et Carolina end lummusest siiski lahti rebis, fotoaparaadi haaras ja kaastöö teele pani. Ühtlasi palju õnne nüüd juba täisvereliste toidusuretajate ridadesse astumise puhul!

Järgmine külalisesinemine saab olema veidi teisest vallast - on kostunud etteheiteid, et blääg on liialt seenekeskne, ning seda viga püütaksegi edaspidi parandada. Püsi kuuldel, hea lugeja!

Palju õnne sünnipäevaks, blääg!

2011-03-08T09:31:00.001+02:00

Külalisesinemine nr. 41 ehk voodi on kodusõda

2011-02-24T22:07:00.005+02:00

No kui sellise pealkirjaga ka klikke ei saa, siis ma ei tea, millega üldse saab. Aga minu motivatsioon ei ole loomulikult nii madal, kirjeldan lihtsalt asju nii, nagu nad on. Juba ühes eelmises postituses oli juttu sellest, kuidas mõne jaoks võib köögi aset täita ka ase (I'll be damned if this isn't a precious pun), ning nüüd on kaastööline Made Luiga ZA/UM-ist selle kohta saatnud ka ohtralt fototõestust.

Seda jah, et... Ma ei olegi nüüd päris kindel, mis asja meile ses sängis õieti eksponeeritakse. Paistab nagu kondi moodi. Aga samas mõnel pildil paistab ka purukoogi moodi. Jõhvika-purukoogi moodi, kui täpne olla. Igatahes tuletab see meelde ilusat juhtumit, mil keegi koduloom oli minu voodisse istutanud viinamarja. Selgus, et see tõepoolest muutub aja jooksul rosinaks. Kes oleks arvanud?

Kommenteeriksin veel, aga pean minema ja oma nunnumeetri näidu aktseptaabliks põrutama. Küüniline blägard ei saa ju enesele lubada, et hakkab taksikoera pilte nähes kontrollimatult vigisema ja küüntega maad kraapima. Ei-ei. Koerad ajavad karva. Ja hauguvad. Ja üldse. Täna ei ole nunnutamise päev, täna on peaväljakul tankiga sõitmise päev! Kah nagu omamoodi kodusõda. Palju õnne!

Krabju nūjiņas atdzesētas (analogi no surimi)

2011-02-18T18:28:00.006+02:00

Paistab, et jätkame eelmise postituse teemaga: jälle on balti keelte asjatundjaid vaja. Üks päev köögis oleks mulle justkui - noh - konnasilma peale astutud:

Kui nüüd natukenegi oma pildilist kujutlusvõimet rakendada, sobib see foto bläägi teemaga küll. Aga miks ja kuidas? Paremate puudumisel esineb balti keelte asjatundjana Yours Truly, karmanis kõikvõimas ja eksimatu Google Translate. Minu tagasihoidlikku teadushüpoteesi, et "kukurūza" läti keeli hoopis mais on, kinnitab masin küll. Aga kui teisest otsast alustada ja eesti keelest tõlkima hakata, siis selgub tõepoolest, et konnasilm on "kukurūza", aga mais hoopiski "Var". Just nimelt suure tähega. Hommage à Nikita Hruštšov? Ning kas peaks selgust tooma see, et täheühendi "konna" (nim.) vasteks pakutakse "Plankumains"?

Ei tea, ei tea! Eksperdid on nõutud! Igatahes tuleb tunnistada, et olen hakkama saanud statistika kallutamise koleda patuga. Mõned õhtud tagasi, kui hirmus üksik oli kodus olla, helistas Emorist keegi kena inimene ja puhus minuga veidi juttu kalatoodete tarbimise teemal. Aga vaat konnasilmatärklis jäi küll ankeeti kandmata. Nii et ega ei tasu neid tulemusi usaldada, kui nüüd kuskil satute nägema.

Aga mis Aavik siis varastas selle "no" läti keelest või?

Külalisesinemine nr. 40 ehk ekskurss balti keeltesse

2011-02-15T17:20:00.004+02:00

Tänase saadetise on läkitanud koomas Toomas - ma usun, et see, kes siin elab, sest ühtki teist ma ei tea.

"Siinkohal pisike kaastöö algajalt köögikunstnikult, mis ilmekalt kinnitab, et ka spordikooli ühika kasinais tingimusis võib piisava ressursi (loe:aeg), õige suhtumise ja teadusliku lähenemise ristamisel abil saada tulemusi, mis teeksid au ka küpsele köögikunstnikule tema loomepalangu tipphetkil."

"Balti keelte asjatundjad võivad saasa ka aimu teose loomisel kasutatud materjalidest, kuid keelevõhikuile olgu vihjatud, et nad väga palju mööda ei pane, kui kohupima kahtlustavad.

Allakirjutanu on vaid tagasihoidlik vahendaja, või kui tahate, siis impressaario. Kauni teose ning fotojäädvustuse omanik on vastavad õigused loovutanud vabatahtlikult, teadlikult ja (loodetavasti) täie aru juures. Rotti pole miskit pandud."

Niisiis on meie ees õigupoolest tundmatu kunstniku töö - kui tegu ei ole muidugi osava publicity stunt'iga ja kaastööline koomas Toomas mitte omaenese isikut saladustelooriga ei ümbritse. Ent milleks kohe sedasi kahtlustama kukkuda? Laskem end müstikast kaasa kanda ja tunnistagem ühtlasi, et on tegu tööga, kus kontseptsioon on harukordselt täielikult ellu viidud. Hallitusega on kaetud peaaegu kogu võimalik pind. See peab tõepoolest olema nõudnud katkematut kannatust ja teadlaslikku meelelaadi. Eriti spordikooli ühikas, kus ma kujutan ette, et igasugune valk kohe keresse larbitakse, kui korraks pilgu mujale pöörad. Tänan väga tulemust jagamast!

Külalisesinemine nr. 39b ehk head sõbrapäeva!

2011-02-14T09:53:00.003+02:00

Tänase vaieldamatult riikliku tähtsusega südamepüha puhul on kroku juba üllitanud kahtlemata kulinaarsete konnotatsioonidega postituse, mida üle trumbata oleks raske. Ma aga lähenen veidi taimetoidulisemalt. Siin on viimane ja olulisim osa Carolina saadetisest:

Nagu ütleb autor: "Mis tegelikult ajendas seda kaastööd läkitama oli aga hoopis südamekujuline kurgijupike. See soojendas kohe tõeliselt südant. Samas kui porrulauk kurgi kõrval, mis seisis sama kaua köögi aknalaual, ei näita mingisuguseid vananemismärke."

Nojah. Pange siis punaselt riidesse ja kallistage kõiki.

Link

2011-02-13T12:17:00.003+02:00

Muu meedia vahendamise olen kahetsusväärselt unarusse jätnud, nõnda et nii herr Müller kui ka valvas kodanik kaastööline Eha on pidanud mulle meenutama: bläägi sõsarväljaandes, Postimehe tarbijalisas, ilmus juba mõnda aega tagasi asjakohane uudis "Poest ostetud paprikast vingerdas välja ussike". Ma ei hakka fotot varastama, vaadake ise - nupuke on varustatud suurepärase pildimaterjaliga. Samuti võib kommentaariumist lugeda asjatundlikku diskussiooni selle üle, kas uss köögiviljas on pigem positiivse või negatiivse märgiga nähtus. Aitäh tähelepanujuhtijatele!

Külalisesinemine nr. 39a ehk mõnda mandariinidest

2011-02-11T20:34:00.006+02:00

Täna avaneb meile võimalus tutvuda veel ühe ZA/UM-i blogi kaasvõitleja, nimelt Carolina köögi saladustega. "[T]egelikult olen ma köögis enamasti üsna hoolikas," distantseerib kaastööline end bläägi üldisest mentaliteedist. "Aga kui pikemalt reisilt tagasi tulla, siis leiab aknalaualt või kapinurgast ikka midagi, mis on kahe silma vahele jäänud. Kuigi seekord käisid mul külas enne ärasõitu kaks näljast noort luuletajat, kellele sai poolikuid leivapätse, sulajuuste ja isegi üks lahtine veinipudel kaasa antud, oli paar väikest avastamisrõõmu sellegipoolest."

Ma ütlen siia vahele kohe ära, et ega mina sellepärast hukka ei mõista, kui inimene tunnistab, et ta harilikult väga korralik on. Ärge kunagi niisugusel põhjusel häbenege kaastööd saata! Pigem on asi vastupidi - meenub tähendamissõna ühest patusest, kes Jeesusele rohkem rõõmu teevad kui üheksakümmend üheksa õiget (Lk 15:7). Nojah, kuigi ei, kõik õiged köögitöölised teevad minu südame siiski ka väga rõõmsaks...

"Esiteks on näha kaks jõulueelset mandariini, mis on kaunilt mustaks tõmbunud ning kivikõvaks muutunud. Tundub tõenäoline, et ka Ultramelanhooli [uh, ma ei tea, see oli Google'is esimene link - toim.] plaat Must apelsin sai ehk sarnasest seigast inspiratsiooni. Ühesõnaga on nendel mandariinidel kultuurilooline väärtus olemas. Esimesel pildil on nad loomulikus keskkonnas, kust ma nad leidsin ehk puuviljakausis. Teisel pildil on nad juba väärikama asukoha saanud, suure merikarbi sees."

Väärikus väärikuseks, aga see esimene pilt - ah! See paneb mu südame kiiremini tuksuma. Need värvid, need pinnad... Kui asi niimoodi on, võinuks Veenus küll pigemini sündida glasuuritud kausist kui mingisugusest merikarbist. Mul on ikka päris hädasti seda minimalistlikult sisustatud korterit vaja.

Publitseerimisega õnnestus mul sedakorda venitada nii kaua, et korrespondent saatis oma panusele koguni täiendust, nagu ikka katsub seda teha ausameelne inimene, kes on pika ilmumistsükliga ajakirjale kaastööd tehes vahepeal mõne uue leiu otsa sattunud. Vahepeal on ta mandariinide hingeellu süvitsi läinud.

"Esimesel pildil oleks ta nagu rõõmus kakuke..."

"...teistpidi vaadates jällegi Londiste."

Jultunult lisan siia n-ö joonealusena ka paar samateemalist pilti omaenese kodust, mis omaette postitust ehk ei vääriks, juhtusid praegu aga käepärast olema. Meil töödeldakse mandariine veidi teises tehnikas:

Nii nagu kaks lumehelvest ei ole iialgi ühesugused, ei hallita ka kaks mandariini samades mustrites!

Et väljapeetuma maitsega lugejad ei tunneks end kõrvalejäetuna, saadab Carolina lõpuks mõned kaadrid ka vaieldamatult klassikalisest motiivist. Leib. Kinni:

Lahti:

Sõnaga, mõlemal juhul ühesugune. Leiba võib usaldada.

Õieti sisaldas see kaastöö veel ühte pilti, pilti, mis olnud koguni terve saadetise läkitamise motiiviks. Ent hääled kõnelevad mulle, et see kaader on kõige sobilikum avaldada tuleval esmaspäeval. Püsige lainel!

Külalisesinemine nr. 38 ehk triumf!

2011-02-08T17:23:00.005+02:00

Egas midagi, egas midagi, kütame aga muudkui edasi. Juba mitu väärt kaastööd on liigagi pikaks ajaks postkasti hapnema jäänud. Kuigi - hapnema - see vahest polegi siinses kontekstis nii vilets lahendus...

Täna esineb juba ammune tuttav Katu Itaaliast. Tema kaastöö on seekord kaheosaline.

"Lisatud kaastòòdest esimesed kaks on pigem sellised... elujaatavad ja ytleks, et uuestisynni ideed kandvad. Esimesel pildil nàeme acca sellowiana transformatsiooni (http://en.wikipedia.org/wiki/Acca_sellowiana)."

"Teisel pildil aga midagi palju pònevamat - hallitav nàts banaanikoorel. Viljakal pinnasel, òigetes kasvutingimustes ja kannatlikult oodates vòime nàha uut elu syndimas isegi taolisest looduskaugest ja industriaalsest nàhtusest nagu nàrimiskumm. Triumf!"

Jah - kui see ei ole triumf, siis ma ei tea, mis on. Kui tohib küsida, siis kuidas see õnnestus? Kes kummi sööb?

Piltidest endist ei tasu muidugi mitte rääkidagi. Üks jahedates, teine soojades toonides, mõlemad nii puhtad ja kaunid, üksteist ideaalselt täiendavad, tekitavad nad hinges mingisuguse hõllandusliku igatsuse... Tundub, et see on hõllanduslik igatsus kinnisvara ja kodukujundamise järele: jumala eest, kui mul kunagi endale mittemidagiütlevas kaasaegses minimalistlikus stiilis korter õnnestub sisustada, siis ma ostan nende fotode autoriõigused ära ja panen need oma elutuba kaunistama. (Ega vist ei õnnestu.)

Kaastöö teine osa on samuti triumf, ehkki vahest veidi poliitilisem:

"Viimased kaks pilti kujutavad roiskumist kòògi piiridest vàljaspool. Tavaliselt jòuavad Itaaliast vàljaspoole pildid kypsetest, prinkidest viinamarjakobaratest loojuva pàikese kiirtes. Vahel isegi sonimytsiga vanahàrra, veiniklaas kàes, viinamarjavaod kaugustesse voogamas. Selle pildiga tahtsin aidata kaasa vàikesele pilguheidule novembrikuisesse halli Itaalia reaalsusesse."

Just. JUST. Söögitegemine - ei ole all fun and games. Köök - ei ole hubane. Itaalia - ei ole ainult naerdes veinilürpimine ja ülevad tunded. Karm reaalsus, inimesed! Unustage ära kõik need sametisse köidetud Rooma päevikud ja muu sarnane šaraad. Põhjamaal võib kaamos olla, aga mujal mädaneb. See blääg siin on põhimõtteliselt nagu elustiili-Wikileaks.

Veiseliha mustade ploomidega

2011-02-06T21:29:00.002+02:00

Külalisesinemiste vahele tahan anda ka väikese panuse oma köögist. Eelmise postituse mõjul üritan head algatust korrata ning pakkuda pilte toidust, mis ei ole sugugi riknenud, ent näeb siiski eemaletõukav välja. Veiseliha mustade ploomidega, see ta ilmselgelt on. Kahtlusi võib tekitada ainult küsimus, kas enne või pärast seedimist.

Ühtlasi selgub, et äsja on toimunud parimate toidublogijate mess. Kuhu jäi minu kutse? Ausalt öelda teeb kõrvalejätmine mind sügavalt õnnetuks. Ei, mul ei ole kahju mitte endast, vaid ühiskonnast tervikuna. Kurb, et ka meie väikeses kogukonnas sunnib lihtsalt tige, ussitav kadedus tegijaid üht oma ala meistrit sõbralikust töövõistlusest välja puksima. Kurb. Aga pole midagi teha, tuleb lihtsalt panna vöö vööle ja rühkida peatumata edasi oma igapäevasel rajal - loomulikult koos teiega, armas publik, armsad kaastöölised! Juba varsti uued palad bläägi postkastist!

Külalisesinemine nr 37 ehk jätku suppi

2011-01-25T20:07:00.005+02:00

Nagu lubatud, on ka tänane külalisesinemine supiteemaline. Meiega jagab oma vaateid supile Made alias Mudlum blogist ZA/UM. Erinevalt eelmisest postitusest on täna tegu herne-, mitte frikadellisupiga; ent üks eriline omadus on sel veel: see supp EI OLE halvaks läinud.

Hea lugeja, kas kehitad sa siinkohal hämmeldunult õlgu? Kas peatud poolelt lauselt ja jääd imestades mõtlema: pole siis mitte miski enam püha? Seesugune asi tundub sulle kohatu, vahest koguni solvav? Esmapilgul võib-olla õigusega. Ent kuulakem, mis on kaastöölisel öelda:

"Tähtsaim avastus - toit ei pea olema halb, selleks et olla inetu! Peakangelane, eile keedetud hernesupp, mis maitseb päris hea näeb välja kordades koledam kui nii mõnigi tohletanud sidrun."

Vaat need on kuldsed sõnad. Õigupoolest alustaski blääg ju just niisuguse sentimendi tähe all: esimene postitus pakkus vaatamiseks äsjavalmistatud, vaevalt jahtunud (kas see väljendus tekitab mingisuguseid konnotatsioone?) hakkliha-seenekastet. Edaspidi on see liin aga kahetsusväärselt unarusse jäänud. Üles pildistamata on nii kardemoniga kuklitainas kui nii mõndagi muud võigast ja täiesti värsket. On tõeliselt tervitatav, et Made seda meile jälle meelde tuletab! Veel täpsustab ta:

"Juhin tähelepanu, et külma supi pind peaks normaalselt olema tasane - hangunud. Siin on aga lusikaga käsi käinud ja uuristanud lihatükkide koha pealt supi pinna sisse augud."

Minu meelest tõesti, ega eelmise postituse frikadellisupiga palju vahet ei paista. Või kuidas? Reader poll!

Edasi on kujutatud supianumat tema loomulikus, õiguspärases keskkonnas, mugavasti teiste potentsiaalikate objektide vahel. Esiplaanil paistab kassitoit, taamal aga presskann kohvipaksuga - kes teab, vahest varsti, varsti...?

Seoses kassitoidu, kasside ja muude koduloomadega meenutab kaastööline meile ka seda, et kõik on relatiivne: "[K]oera köök näib olevat minu voodi, sealt leidsin eile kaks toidukarpi ja ühe kuivanud saia ning paar näritud konti."

Veel on üles pildistatud etapp ühest ürgsest ja pidevast protsessist: tasside tekkest horisontaalpindadele: "Kaunis kompositsioon tassidega on esikusse kogunenud eilse päeva jooksul - käin nimelt kas kohvi-limonaadi või piimaga õues suitsu tegemas ja tagasi tulles asetan tassi hajameelselt kapile."

Ühe päevaga nullist kuueni (kui klaasi ka lugeda) - pole paha! Pean tunnistama, et mul enesel läheb enamasti kauem. Või ma ei tea, kas mul üldse on kodus kuus tassi.

Lõpetuseks aga üks äärmiselt meeleolukas kaader, mis vist kommentaari ei vaja:

Südamlik tänu Madele selle silmiavava postituse eest! Võtkem kuulda ja pidagem silmas: esiteks, ka voodi võib olla (koera) kodusõda; teiseks, teinekord on bläägis kohta ka värskele toidule. Think out of the box!

Külalisesinemine nr. 36 ehk frikadellisupp ja elu

2011-01-24T18:31:00.004+02:00

Viimase paari päevaga on bläägi postkasti tabanud lausa uskumatu kaastöödelaine. Eks see on tegelikult muidugi päris loogiline: hämar, ühetabane, melanhoolne jaanuarikuu paneb põhjamaa inimese igatsema midagi ilusat, midagi joovastavat, midagi hingele - või kui kasutada Rein Veidemanni sõnu, siis midagi, mis "mis meie hajaliolekut liidaks, meis tervikut kujundaks, lohutaks, inimesestaks". (Poliitiliselt korrektne disclaimer: tema ei rääkinud tegelikult mitte jaanuarikuu kahjulikust mõjust, vaid millestki muust. Kahtlustan, et kirjandusest kui niisugusest ja üleüldse, laiemalt.) Eks just selle pakkumisega siinne lehekülg tegelebki. Ega muud kui anname pihta!

Kaastööline Liinushka pajatab: "Täna, reede õhtul koju laekudes tahtis hais välisukse peal maha murda. Eelmise nädala laupäeva pohmellihommikul oli see supipott mu sõber. Kui habras on elu - nädal hiljem reede õhtul ajab see sama isend mind öökima, kuna hais tahab tappa ja eeldatavasti ka maitse ei ole enam sama."

Olen muuseas väga tänulik, et Liinushka teemareal ära märkis, millega on tegemist. Eriti just kuumtöödeldud ja/või peenestatud toitude puhul on sellest teatud staadiumis kaunis raske aru saada. Esimesel pildil justkui paistaks midagi frikadelli moodi - aga selle aimamiseks tuleb siiski taustaga kursis olla.

Kaadritest väljaloetava üldistuse on kaastööline seekord samuti juba tabavalt sõnastanud. Nii ta on, kõik on kaduv. Ja nii ta on, teinekord tõesti lööb koduust avades ninna jälk lehk. Palun mitte suhtuda halvustavalt, seesugune episood on jäädvustatud juba Leelo Tungla raamatus "Kristiina, see keskmine", kus suvekodust naasev perekond leiab köögist taldriku pooleldi söödud lõunaga (selle on sinna jätnud õppesõidutunnist muserdatud isa). Ning nõukogude lastekirjanduses ei kujutataks ometi midagi moraalselt väära. Nii et!

Küll juhiksin tähelepanu nende esmapilgul staatiliste fotode tegelikule intensiivsusele ja väljendusjõule. Esimese kaadri puhul võib kaamera tinglikult samastada inimsilmaga; tekib mulje, nagu jõuaks lusikatäis eksponeeritud ollusega iga hetk vaatajale suhu. Kui see ei ole pinge, siis mis on, küsin ma! Teises kaadris viitab üldplaan jällegi hoopis teistsugustele arengutele. Näivalt süütu, hele, steriilne taust osutub tähelepanelikumal vaatlemisel tualetimiljööks. Eks sümboliseerib just vesiklosett tänapäeva linnaühiskonnas millegi väljaheitmist (is this even a proper pun?), millestki vabanemist, hüvastijättu vanaga ja ühtlasi uue algamist. Suppi ootab kadu ja häving! Missugune mastaapne lõppmäng sellele minimalistlikule, kahest fotost koosnevale pildireale! Vaikelulise maski taga peitub jõuline narratiiv.

Suur tänu Liinushkale; etteruttavalt olgu öeldud, et ka järgmises postituses tuleb tegemist supiga. Ent mis supp see on? Mida ütleb Greg Cathyle? Kelle leiab pööningult Tony? Sellest juba järgmises osas.

Külalisesinemine nr. 34 + 35 ehk Senjoor Sidrun

2011-01-20T21:51:00.012+02:00

Uuel aastal uue hooga! See tähendab, uue hooga olen lasknud mitmel kaastööl juba lubamatult kaua postkastis kopitada nagu ikka. Mea culpa! Kergendav asjaolu on muidugi see, et parasjagu on sess. Ei, eksameid ma ei anna (ega võta). Aga see paistab ümberkaudu sotsiaalselt aktsepteeritud vabandusvormel olevat.

Igatahes püüan siinkohal oma vea parandada ja lajatan topeltpostitusega. Nimelt on jumalik ettehooldus seekord saatnud postkasti kaks kaastööd täpselt ühel ja samal teemal: sidruni kasutamine kodumajapidamises. Postituse pealkiri on laenatud suurepäraselt Sulev Meedialt: eks püüan minagi kolmanda ringi loorbereid lõigata. Teema on bläägis tegelikult varemgi populaarne olnud, seni pole aga avanenud võimalust näha päris rööbiti, kuidas kaks kunstnikku lahendavad sarnase ülesande. Esimese kaastöö läkitas juba uusaastatervitusena bläägis varemgi esinenud Manjana:

"Algselt olid sidrunid kenasti joogiklaasis."

"Kuna läbi klaasi pildistamine nõuab pingutust, võtsin käärid ja tõstsin sidrunid ühtse komplektina paberile. Sidrunite paremal küljel on väike pigistusjälg näha."

"No ja ülejäänu on juba puhas kunst. Sidrun on end suht korralikult üleval pidanud ja vaid üht sorti hallitusseenega ühinenud. Ilmselt on tegemist monoseksuaalse sidruniga."

Teine kaastöö pärineb bläägidebütandilt Evelilt, kes on oma kaaskirjas lakoonilisem:

"Kuidas laisad inimesed teed joovad..."

"...ja lasevad sidrunil kannus hallitama minna."

Mulle näib, et pildikeel on kahel kunstnikul suhteliselt sarnane. Manjana on küll suuremat rõhku pannud makrovõtetele, ent klaasiga pilt tõestab, et ta valdab ja hindab ka teistsugust tehnikat. Mõlema fotograafi pildid on minimalistlikud, selgete ja teravate kontuuridega, taust on hele ja puhas, esiplaani värvipaletis on olulisel kohal erinevad hallid (kuigi tõsi, Manjana toob kollase tooniga sisse ka väikese kontrasti). Ütleksin, et siin võib tabada ühist hingamist - või on selle dikteerinud materjal? Kes teab!

Sestap tahaksin oma analüüsis süüvida eeskätt taieste kontseptuaalsesse külge. Kuidas sidrunit kodumajapidamises ikkagi kasutatakse? Senistes bläägikannetes on senjoor Sidrun figureerinud n-ö vabas olekus, seekord aga näeme teda tööpostil, erinevates joogianumates. Eveli näitab sidrunit, mis on täitnud oma kohust sooja rüüpe koostisosana, Manjana teostes on tegu olnud ilmselt jaheda joogipoolisega. Vahest on just sellest tingitud ka erinevus hallitusseentes: soojas leotatud frukt eksponeerib pehmemaid, heledamaid saarekesi, külmas joogis hoitud eksemplar aga tumedamat halli ja karmimat välimust. Selles mõttes on tegu täiesti komplementaarsete teostega, mis illustreerivad suurepäraselt pikaajalise keskkonna erinevat mõju antud objektile. Siit annaks täiesti mingi herderliku teooria välja arendada. Oh sa põhjamaine, kiretu, monoseksuaalne sidrun! Sealjuures on mõlema anuma klaasile kondenseerunud veetilku, mis viitab siiski teatavale ühisosale. Maailm - nii kirev, ja ometi taandatav samadele alustele... Elu sünnib veest.

Ühtlasi tahaksin tänase teema tuules ära märkida, et jõin eile Saku Õlletehase uudisjooki Chill Sidrun. See oli ka täiesti bläägimaterjal. Õigupoolest lisangi ta siia (pilt võetud SuperAlko kodulehelt):

Noh, see... Ma ei tea. Koduste vahenditega ükski sidrun vist päris nii halvaks ei lähe. Selleks on ikka tehast tarvis.

Külalisesinemine nr. 33b ehk loomulikkusest ja kunstlikkusest

2011-01-09T23:27:00.005+02:00

Paistab, et vähemalt ajutiselt on südatalv järele andnud. Minu viiekorruselise kortermaja katuselt langeb sulalund sellise võimsa mürinaga, et kavatsen tulevikus sellest protsessist kirjutada olukirjelduse, moodsa urbanistliku ekvivalendi Jüri Parijõe pildikesele jääminekust. Nüüd ongi paras aeg tuua vaka alt välja viimase külalisesinemise teine pool, milles samuti heiastub mälestusi soojematest aastaaegadest. Korrespondent Kaeraväljalt kommeteerib:

"Need liblika ja tomatitega pildid on tehtud täiesti juhuslikult, ilma sinu bläägile mõtlemata."

"Lähemal silmitsemisel on tomatite puhul juba märgata riknemise märke - kas süüdlane on teolt tabatud?"

Südant soojendavad need kaadrid jahedas jaanuarikuus kahtlemata. Nii floorat kui faunat - mida võikski üks toidublogija veel tahta? Küsimusi tekitab minus aga väide võetud fotode juhuslikkuse kohta. Kas tõesti on ilma suunava käeta sattunud taustale teos "Tervendav köök: põhjalik teejuht tervisliku toitumise juurde"? Ja kas see elajaloom mitte ei vaata elegantse poolpöördega otse kaamerasse? Kas ei siruta ta käpakest tomati küljel pakatanud lõhe poole just nii, nagu turist küünitab puhkusefotol tervendava allika suunas? Asi on kahtlane.

Oma korrespondendi sõnu ma muidugi mõista kahtluse alla ei sea. Siiski panen kõigile lugejatele südamele: ka lavastuslikkust ei tasu häbeneda! Kui kohtate köögis putukat, närilist, bakterit või köögivilja, kes tahab jääda pildile just mõne spetsiifilise kulissi taustal, kes tahab võtta just seda või teist veidi ebaloomulikku asendit - jumal temaga, las ta poseerib. Eks kuulu ju väikene teatraalsus ka argielu juurde. Ja teinekord veidike härjaverd. "Tattoo," nagu performance'i-tunnis ikka öeldi!

Külalisesinemine nr. 33a ehk (post)kolonialistlikke mõtteid

2011-01-03T23:59:00.010+02:00

Hallitavat uut aastat, armas rahvas! Ise ei saa ma teile parasjagu kahjuks midagi pakkuda: vanemad koristasid köögi meelega ära, enne kui neile külla läksin (ja irvitasid veel näkku ka, minul oli isegi fotoaparaat kaasas), ise aga jäin haigeks, maitset ei tunne ja olen nähtavasti kogu riknenud toidu oma külmikust kogemata ära söönud. Praegugi maiustan siin viilakaga jõulukeeksist, mille vanaema detsembri keskpaiku küpsetas. Arvasin, et on ammu otsas, aga ei, külmkapi tagumises nurgas leidus veel üks suupärane pala!

Appi tõttavad tublid kaastöölised. Täna presenteerib meile oma tööd juba tuttav korrespondent Kaeraväljalt, kes, nagu järjekorras teiselt pildilt näha, elab tegelikult juba ammu Lasnamäel. Seekord on tegu koguni rahvusvahelise koostöö viljaga: kunstiteose kontseptsiooni loomisel on abiks olnud disainer Prantsusmaalt.

Reeglina kõneleb pilt rohkem kui tuhat sõna. Kergesti võib ent juhtuda, et Eestis sündinud ja kasvanud inimesed - nagu mina, nagu korrespondent Kaeraväljalt, nagu vahest ka sina, hea lugeja - ei mõista lõpuni vana Euroopa kultuuritraditsiooni esindaja peas käärivaid mõtteid (pun intended, need I say?). Kirjasaatja kurdab:

"Aga vat need õunaäädika pildid - need on julie tehtud, kes sundis mind äädikapudelit just sinu jaoks rõdul õiges valguses eksponeerima. Mina ei näinud selles mingit erilist vaatamisväärsust, olin selle ise ühel saagikal õunaastal pool-juhuslikult õunamahlast valmistanud ja kasutan seda siiani mõnes peenemas roas, mis just õunaäädikat vajab. Need pildid on siis just sinule mõeldes tehtud. Saadan need järgmise kirjaga, vali ise, mis kõnekamad on. Mina ju täpselt ei tea, mida see julie seal äädikas nägi."

Seesuguse personaalse tähelepanu eest on teie alandlik bläägipidaja kahtlemata väga tänulik. Vahest olen minagi sattunud mõnd mainitud rooga maitsma? Samal ajal kisub niisugune kultuuridevaheline konflikt oma lahkamisel paratamatult otsima abi postkolonialistlikust mõistestikust. Ilmselge on see, et Euroopa kolonist ja Metsiku Ida elanik ei mõista üksteist: esimene peab kõlbmatuks kõntsaks seda, mis teise jaoks on igapäevane või koguni peen roog (vrd aganaleib). Postkolonialistlikule diskursusele omaselt selgub aga asja lähemalt vaadeldes, et käesoleval juhul on kahe poole suhe keerulisem: väidetav riknenud toit ei olegi algupärane; vastupidi, see on üle võetud kolonisaatorite köögist ja hiljem lõimitud kohalike kulinaarsete tavadega ("enesekolonisatsioon"). Võõrast, aga ihaldusväärset nähtust on püütud jäljendada käepäraste vahenditega, valmistades seda ise oma aia õuntest. See on ühelt poolt sundkäik, teisalt aga hõlbustab ka nähtuse kodustamist, ebaõdususe mahendamist. Tähenduslik on tõenäoliselt ka täpsustus "pool-juhuslikult": alateadlikult eitab koloniseeritu võõra omaksvõttu, tahtes näidata, et sündmused on kulgenud isesoodu, tema tahtest sõltumatult.

Vürtsi lisab asjale muidugi see, et kohal on ka teiste koloniseerivate kultuuride elemendid: neste on villitud Jack Danielsi pudelisse (vrd importkilekotid kui staatusemärk), taustal aga paistavad õndsa sovetiaja paneelelamud.

Väga õpetlik juhtum. Tänan südamest nii korrespondenti Kaeraväljalt kui disainerit Prantsusmaalt!

Ühtlasi tahaksin siinkohal õhku visata küsimuse: mis siis on need peenemad road, mis just õunaäädikat vajavad? Mina olen tuttav kahe õunaäädika kasutusvõimalusega. Üks on figuuri parendamine, mis käib vist kuidagi nõnda, et tuleb juua õunaäädikat seni, kuni see sisikonna ära söövitab ja vööümbermõõt seeläbi väheneb. Teine võimalus on valmistada kokteili "See pole kõige hullem", mille me ühes kaastöölise Triinuga kunagi põhikooliaastatel tema vanematekodus igavledes välja mõtlesime. Kokteil "See pole kõige hullem" sisaldas kõiki külmkapis leiduvaid vedelikke. Ei, mitte viina, rummi, šampanjat ja nii edasi. See ei olnud sedasorti külmkapp. Rohkem nagu õli, kurgimarinaadi ja majoneesi. Ja õunaäädikat.

Mida siis õunaäädikaga tegelikult tehakse? Jään ootama teie vastuseid; bläägiveergudel aga juba varsti Kaeravälja korrespondendi kaastöö teine pool, sedakorda ausalt ja ehedalt eestimaine. Peaaegu.

Aastaajalised soovid!

2010-12-24T09:23:00.006+02:00

Jõulurahu südamesse ning kõigisse muudesse olulistesse lihastesse ja lihasgruppidesse! Bläägi ametlikuks pühadekaardiks on see pilt:

Piparkoogipeldik valmis minu ja Mari-Liisi meeldiva ja sünergilise koostöö tulemusel. Õieti oli suurejooneline kokandusüritus ette nähtud Mari-Liisi järeltulija lõbustamiseks, tema aga jäi haigeks ning magas terve õhtu vastaliselt ja plaani saboteerivalt teises toas (vrd. ka "värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt"). Me siis lahutasime köögis täiskasvanulikult meelt.

Nagu öö ja päev:

Peldik näeb välja justkui bukkake-festival (kui kasutada üht herr Mülleri meelisväljendit) sellepärast, et pidime ta kokku kleepima glasuuriga. Kavatsetud karamellsiirupist sai niisugune asi:

Mis see on, ei tea. Lõhnas suhkru moodi. Kuigi ma ei teadnud, et suhkur lõhnab.

Külalisesinemine nr. 31 ehk magamistuba on kodusõda

2010-12-20T17:10:00.004+02:00

Pärast pikka viivitust on mul äärmiselt hea meel esitleda uut väliskorrespondenti: täna tutvustab meid oma toidusuretamisharjumustega Egle, nagu ta ise ütleb, "niiskest, hämarast, hallitusemaigulisest ja multikultuursest Londonist". Jah, multikulti võib ju Merkeli meelest olla läbi kukkunud, aga hallitus ei ole seda mitte - hallitus oli, on ja jääb; hallitus elab ja võidutseb!

Külalisesineja valgustab esmalt oma tööde tausta:

"Paar päeva tagasi sain lõpuks esimese tagasihoidliku katsetuse toidufotograafias tehtud. Kahjuks pean nentima, et pildid pole tehtud köögis, vaid meie pisikeses magamistoas, mida enamjaolt kasutame ka pisikese söögi- ning elutoana. Kallim töötab mul nimelt peenes kohvikus ning päeva lõpus võib igayks kaasa võtta ylejääkidest õhtusöögi. Seda on mõnikord päris suures koguses ning vaesel inimesel käib ikka liiga suur luksus yle jõu ning pooleldi tyhjendatud karbikesed jäävad öökapinurgale äraviimist ootama. Magamistoa prygikasti ju ometi ei pane sellist asja. äkki läheb hallitama ja hakkab haisema! Juhtub nii, et kallimal käib ajaleht yle jõu ning leiab tee samasse kohta. Ja nii neid asju kuhjub. Ega agaratel tööinimestel pole ka aega vaadata, milline nende tuba välja näeb või jaksu meeles pidada, mis ylemise prahikihi all peidus on. Kuni lõpuks koidab vaba päev ning aeg koristamiseks, on põnev vaadata, mis me nädala jooksul teinud oleme ja mis sodi seest välja tuleb."

Ei noh, mina olen küll viimane, kes ütleks, et kööki ei tohi magamistuppa laiendada - eriti säherduste kaadrite valguses:

Tahaksin alla kriipsutada seda, kui elegantselt kujustab see tetraptühhon teaduslikkuse ja religioossuse suhet, liikudes nõtke kergusega ühelt perspektiivilt teisele. Esimene kaader fikseerib olukorra kiretu objektiivsusega: kolm katseanumat, kolm rooga, kolm analüüsitavat situatsiooni. Teine kaader pakub lähivõtet, mis ühelt poolt justkui jätkab laboratoorset lähenemist, ent ühtlasi seob vaataja pildil kujutatuga emotsionaalselt. Raske on mitte esteetiliselt nautida seda värviküllust, seda tekstuuride mitmekesisust, seda peopesasuurusel lapikesel pulbitsevat rikast elu; veel raskem mitte imestada: kuidas küll sünnivad sellised rütmid, sellised mustrid? Kas saab see olla juhus? Kolmas kaader kaugeneb vaadeldavast taas mõnevõrra - mitte niipalju, et tunnetuslikku sidet lõhkuda, ent küllalt selleks, et selgineks suurem plaan, juba aimatav pürgimine valguse poole. Lõpuks näitab viimane, neljas kaader nüüd enam ühtki dramaatikavahendit säästmata söögikarbikest, seda kõige maise ja füüsilise kehastust, sooja jumaliku valguse paistuses. Kõik omandab uue tähenduse. Saabub katarsis.

Tõlgendaksin veel, aga kardan, et võin niiviisi päris kreatsionistiks hakata. Vaat selline on puhta kunsti jõud! Tuhat tänu, Egle, selle kirgastumishetke eest!

Täna näitan oma meloneid

2010-12-15T16:56:00.007+02:00

... sest pidagem meeles, et see ei ole siiski mitte ainult halva toidu, vaid ka halbade sõnamängude blääg. Halbade ja veidi valelike. Melonit on mul lõppude lõpuks ainult üks, õieti lausa pool:

Kui te juhtute edaspidi lugema halba pornot ja/või mõnda romaanivõistluse võiduteost, kus kirjeldatakse naisekeha võlusid küpse meloni metafoori kasutades, siis loodan, et teile tuleb meelde just SEE:

Juustu on ka:

Siin meeldivad mulle enim romantiliselt sillerdavad veepiisad. Kui te edaspidi kusagilt midagi pärlendamise kohta loete, siis loodan, et teile tuleb meelde SEE:

Pildid on pehmed ja teralised sellepärast, et pelgalt kahe dimensiooni võimalustega paremini kujutada laguneva toidu struktuurset pinda ning saavutada suurem sisu ja vormi ühtsus. Üldse mitte sellepärast, et polaaröö on käes ja oma pooliku tööpäeva lõpetanuna ma praktiliselt jooksin koju, et oleks veel võimalik mõned ülesvõtted teha. Ei. Vahest tuleks õppida välku kasutama? Ma sugugi ei tahaks, et melonile punased silmad tuleksid.

Tingreflekside kinnitamiseks veel viimased, süütult sümmeetrilised kaadrid:

Tänan tähelepanu eest. Järgmiseks juba suursugune külalisesinemine väliskaastööliselt!

Külalisesinemine nr. 30 ehk makaronidest ja inimestest

2010-12-13T17:12:00.007+02:00

Kaastöölisel leheneegril on täitunud viis postitust. Õnnitleme! Sellel pidulikul puhul õpetab peakangelane meid makarone valmistama:

"[S]eekord väikseid kokandusnippe ehk kuidas keeta makarone.

1.käitu nagu normaalne inimene (st kalla makaronid keevasse vette)

2.otsi omale mõni muu meelelahutus

3.jookse kööki ja silmitse huvitatud pilgul kastrulist tõusvat suitsu

4.tühjenda kastrul ja uuri, mis selle põhjast vastu vaatab

5.meenuta oma lemmikblogi ja haara fotokas

6.korda protsessi."

Mina isiklikult olen sellise samm-sammulise juhendi eest väga tänulik, kuna muretsen juba mõnda aega oma küündimatuse pärast vastavas valdkonnas: saksa ja sellest lähtuvalt ka eesti kultuuriruum pidid olema ainsad, kus pastat peetakse valminuks siis, kui see vastu seina visates sinna kinni jääb. Ma saan aru, et mujal on järelikult kuidagi teisiti. (Harilik sein paistab koduperenaisele üldse tänuväärt diagnostikavahend olevat. Sokid kõlbasid vist siis jalga panna, kui EI jää seina külge kinni?)

Kirjeldatud kuueastmelise protsessi tulemus on järgmine:

Autor tõdeb:

"Võib ju vaielda, kas tulemus meenutab keskmises Nõukogude Liidu lastekodus levinud kitli- või flanellpluusimustrit või tublis väikekodanlikus kodus leiduvat jõulukinkide pakkepaberit, aga üks on igatahes selge. Lisaks sellele, et ilu kindlasti kõlbab patta panna, on see vahel lausa pajast pärit."

Väga elegantne moraal! Aga tunnistan üles: minule meenutab tulemus esmajoones omaaegset populaarset saadet "MM Muna". Tegu on üheksakümnendatel eetris olnud mälumängulaadse show'ga noortele. Saade kuulus veel sellesse õndsasse, nüüd kahjuks unustuse hõlma vajunud koolkonda, mis pidas normaalseks, et noorsoole määratud kultuuri teevad vanemad inimesed, kuna nemad teavad, kuidas asjad on. Sestap istus stuudios keegi aukartustäratava habemega turske meesterahvas, kes noortele mänguritele koju helistas ja keerulisi küsimusi küsis. Tema tervituslause oli "Halloo, siin muna!" Omal ajal ei tundunud see kõik üldse veider.

Nojah, igatahes osavõtjate üks ülesanne oli ära arvata, mis objekt on televiisoriekraanil näidatava pildi peal. Enamasti oli tegu krüptiliste lähivõtetega. Mäletan, et üks kõige raskemaid mõistatusi oli piimamannergu klamber. Vaat sinna saatesse võiks need fotod esitada.

Lõpetuseks olgu ära toodud veel ajakirjanduslik vihje, mille eest tuleb seekord aitäh öelda meie välisuudiste toimetajale herr Müllerile: "Mädanev kapsavaru restorani külmkapis". "[Kehva hügieeni] põhjuseks on nii halvad teadmised kui ka vähene haridus toiduhügieeni alal," kommenteerib Gry Holmbakken toiduametist. Mis ma oskan öelda - jälle üks inimene, kes on langenud võltsi köögikuvandi ohvriks ning usub, et kõik peaks kiiskama ja klantsima. Seda veel niisugusel vastutaval töökohal! Miski on mäda Norra riigis. Ka peale kapsaste.

Külalisesinemine nr. 29 ehk BETTERave

2010-12-01T13:10:00.007+02:00

Mul on äraütlemata hea meel teatada, et külmalaine on toonud uusi kaastöid: nähtavasti on inimesed püüus vältida kodust väljumist asunud inventeerima oma külmikuid ja muid panipaiku. Täna annab bläägi taas kord panuse esimene kaastööline, kes esineb järgneva krüptilise taiesega:

Mis see on? Ei, tõesti. See toiduaine näib olevat oma loomuse riknemisse juba peaaegu et ära kaotanud. Kapitalistlikule diskursusele vastavalt oleks praegu väga sobiv hetk korraldada tarbijamäng ja kutsuda inimesi üles kommentaarides küsimustele vastama, lubades vastutasuks midagi ahvatlevat. Näiteks kodune lõuna bläägipidajaga. Aga mulle selline salatsemine ja madalatel tungidel mängimine ei istu. Ei ole tarvis ärgitada inimesi üle laipade minema. Ma ütlen kohe salgamata ära, et see on peet.

Ma ise näiteks arvasin, et tofu. Too näeb vist umbes niisugune välja?

Nüüd muidugi paljastub täies ilus ka installatsiooni sümboljõud. Esiteks on ilmselgelt tegu peedi dekonstrueerimisega, mille käigus on tähenduste dihhotoomia ümber pööratud: hallika värvuse omandanud ja nõnda iseloomulikud karakteristikud kaotanud peet on eksponeeritud peedipunases anumas. Kas uus peet on vanast parem? Kas revolutsioonil on perspektiivi? Panen ette sümbolobjekti edaspidi tähistada inglise ja prantsuse keele- ja kultuuriruume lõimiva postmodernistliku terminiga BETTERave, mis irooniliselt viitab dihhotoomiate hierarhilisusele. Teiseks on vaatajale muidugi ilmselged tekkivad psühhoanalüütilised konnotatsioonid. BETTERave on kujundlikult asetatud emaüska. Kas tahab kunstnik sellega publikule öelda, et terve meie kultuur on roiskunud juba eos?

Mõttainet jätkub siin pikemaks.

Kakskümmend üks

2010-11-21T21:55:00.006+02:00

Sel nädalavahetusel otsustasin meenutada pöördumatult kadunud noorust ja toetada kohalikke veinitootjaid. Tõepoolest, miks osta toitu või jooki, mis on siia reisinud sadade kilomeetrite kauguselt, vahest koguni üle ookeani? See ei ole sugugi öko. Pealegi on inimesele väga kasulik tarbida just nimelt kodu vahetus läheduses kasvanud söögikraami. Eelistagem eestimaist!

Margi nimi on, niipalju kui ma aru saan, "21" ning seda pakutakse käepärases, kergest plastist valmistatud pooleliitrises pudelis, mis lahendab sagedasti tekkiva probleemi veini kogusega: 0,75 liitrit võib olla liiga palju, 0,375 liitrit aga liiga vähe. Jumaliku nestega varustab meid Võhu Vein - miskipärast jätab ettevõte aga oma kangendatud puuviljaveinidele pühendatud leheküljel selle toote kirjeldamata. Eks teen siis reklaamitöö nende eest ära.

Ega mul muidugi palju teha olegi, väärt asi kõneleb ise enda eest. Nagu hea lugeja vast juba taibanud on, viitab number kakskümmend üks joogi alkoholiprotsendile. NB! Kõrgem kui kultusjoogil "Kosmos"! Hoolikas tarbija ei jäta lugemata ka peent kirja, mis sedakorda teatab: "Sisaldab sulfiteid. Rikastatud hõrgu aroomiga". Hõrk aroom on loomulikult vaieldamatu; eraldi tähelepanu tahaksin aga pöörata veel sildi kujundusele:

See kõvakübaraga number üks piidleb pudelilt lihtsalt nii kahtlustavalt. Tema ilme salapära on vahest võrreldav Mona Lisaga - ent number üks ei naerata. Ei, ta ei naerata. Ta nagu teaks, et ma üks päev moodustasin ingliskeelse lause, kus prepositsioon jäi lõppu... And I deserve to be punished!

Seda "21" muidugi tegigi. Tarbimine oli elamuslik ja emotsionaalne. Aritmeetiliselt võttes ikkagi pool elu mõtet. Nüüd võin vaid Maxima keti kaupluste turundusjuhi kombel õhata: "Aitäh, Eesti sügis!"

P.S. Ühtlasi sooviksin tervitada Postimehe tarbijalisa, kes on kahtlemata siit bläägist šnitti võtnud ja pakub peakirja "Üllatus" all kolme hingekosutavat uudist: "Vutimuna seest tuli välja teine koorega muna", "Ussike tegi küpsisepakki pesa" ja "Ostja leidis Maxima koerakonservist kaks tigu". Kahjuks ei ole vist tegu püsirubriigiga, nii et kõiki kolme korraga linkida ei saa, ent hoogne samm kvaliteetmeedia poole on seegi. Tubli, Postimees!

Hall leib on uus must leib

2010-11-19T20:16:00.004+02:00

Üle pika-pika aja riknes minu majapidamises midagi spontaanselt ja esteetilist naudingut pakkuval viisil. Olin kapi taga ilusat leivaviilu märgates muidugi rõõmsalt üllatunud ning panin parasjagu külas viibivale emale südamele, et ta eksponaati mingi hinna eest ära ei viskaks - tarvis pildistada. Ema heitis leivale hooletu pilgu ning, nägemata seal suuri teist värvi laike või muid tavapäraseid riklemise märke, hakkas praalima: "Ära visata?! No kuule! Selline leib süüakse ju ära!"

Nojah. Laike tõesti ei olnud. Üsna ühtlaselt hall oli.

Nagu tsemendist valatud.

Mis püha eile oli?

2010-11-08T18:56:00.006+02:00

Nagu viitas ka eelmine postitus, on Eesti rahvakalender neil päevil pilgeni täis laenatud kõikvõimalikke jälke ja mõttetuid pühi: valentinipäev, volbriöö, Halloween... Poodides antakse siis kõrvitsa- ja südamesoodustusi, inimesed rõivastavad end nõidadeks, köögiviljadeks, surnuteks ja kergete elukommetega naisterahvasteks. Mina kui mõistlik, igav ja kitsarinnaline inimene muidugi üldiselt niisuguse triangliga kaasa ei lähe, aga ühte ma ütlen küll: asju ei ole mõtet teha poolikult! Kui juba võtta üle Halloween, siis tuleb üle võtta ka seente vaatlemise püha, mida traditsiooniliselt peetakse nädal aega pärast Halloween'i. Sellest pajatavadki meile järgnevad harivad videod, courtesy of herr Müller.

Kommentaariks niipalju, et 1) nähtavasti ei tehta tänapäeval enam isegi õppevideosid seentest ilma seksile rõhumata, ja 2) sõna "fungi" hääldus raputas tõsiselt minu maailmapilti. Kontrollisin. Silvet käsib hääldada "fangai"; dictionary.reference.com lubab öelda nii "fangai" kui "fandžai"; ja Oxford English Dictionary tõepoolest ainult "fandžai". Oh heldeke. Kas tõesti on käes aeg lahti lasta klassikalisest nõukogude inglise keele õpetusest, mis ei ole küll vähemaski kontaktis tegeliku keeleruumiga, aga on ometi nii... ilus ja väärikas?

Ah jaa, vahest on nüüd ka aeg küps üheks piinlikuks ülestunnistuseks. Ireene! Vaata, see kõrvits, mis sa mulle üks kord andsid. Jah. Nii ta läks. Ma enam ei tee!

Nurjatu vallaline konn

2010-11-05T09:27:00.005+02:00

Mul on hea meel näha, et ka Foul Bachelor Frog on meiega:

Gäppi Gälloviin! Retsept!

2010-10-31T20:05:00.007+02:00

Sedakorda toon vaka alt välja juba mõnda aega publitseerimist oodanud kaastöö, mis on paslik just nimelt tänase verise kultuurilaenulise püha tarbeks.

Kas hakkas kõhe? Õigusega. Selle päevakajalise panuse on bläägi saatnud taas kord innukas kaastööline Helen. Retsept! Ei, mitte getoparoodilises mõttes! Ta kirjutab nõnda:

"[Mul tekkis] kell kaks öösel kange tahtmine kooki küpsetada. Kuna öise eluviisiga toidusuretajatele meie riigis ei mõelda ja kõik poed olid juba ammuilma suletud, pidin käepäraste vahenditega läbi ajama. Niisiis kallasin endale klaasitäie veini, määrisin *ad-hoc*-koogipõhjale vanaema tehtud peedi-õunamoosi (mis vääriks põneva kontseptsiooni poolest ehk isegi omaette blogikannet) ning raputasin peale kamalutäie teise vanaema nopitud ja ema poolt poolvägisi kaasa pandud jõhvikaid. Siis rändas kogu see kupatus ahju. Mõne aja pärast hakkas köögist kostma veidraid visisevaid plaksatusi. Kui asjalugu kaema läksin, tardusin tummas imetluses ahjuukse ette: plaadikoogist oli saanud lahinguväli, kus jõhvikad järgemööda otsekui miinile astununa kõrgustesse sööstsid ja oma sisikonna ahjuseintele määrisid. Võigas, ent oma kohutavuses peaaegu ülev. Võiks öelda, et täna öösel sai minu köögist tõepoolest kodusõda."

Selle viimase pildi osas ma ei ole nüüd kindel. See on natuke ikka nagu päris köögiblogist. Selles mõttes, et midagi, mida ju... s ö ö k s, eks ole? Aga noh, leppigem sellega. Kontekst on siiski nii otseses mõttes kodusõjaline, et pirtsutada näib kohatu.

Öise eluviisi alaseid kaebusi, pean tunnistama, on hetkel siiski raske mõista. Ootan pikisilmi, millal iseseisvunud kellavärk viimaks ometi magama lubab minna. Vt. ka Iko Maran, "Pikk päev".

Verevaene till

2010-10-30T16:53:00.006+03:00

Ega nii piinlikku nalja ikka ei teeks ju. Mina küll ei teeks. Sestap võibki hea lugeja hõlpsasti järeldada, et tegu on lihtsalt tõiga nentimisega, vahest üksnes veidi kujundlikus keeles. Et te mind tõsiselt võtaksite, siis teaduslik backup ka: näiteks kohanimede alliteratsiooni uurimisel ei võeta sõnapaari "Long Lane" tähenduslikuna arvesse, kuna mida muud ikka pikemat sorti tanuma kohta öelda saaks? (Vt. Jeremy Harte, Love, Silver and the Devil: Alliteration in English Place Names.)

Ja mida muud siis sellise asja kohta öelda saaks?

Pole viga, till! Pea püsti! Kevad ei ole enam kaugel! Või oota... pagan.

Reministsentse nädalavahetusest

2010-10-25T14:18:00.005+03:00

Mulle hakkas see r-tähega sõna päris meeldima kohe, kui sain teada, kuidas seda kirjutatakse. Tähendusega on asjad paraku jätkuvalt ebaselged.

Ent see selleks. Mul käis nädalavahetusel külas välitöid tegemas Helen. See tähendab, banaaniglämmarid käisid ka, aga nemad pidasid end hillitsetumalt ülal ega teinud nii:

Algul kurtis kaastööline, et nuga on nüri (tõsi, mõnevõrra ropemas maneeris), ja kui ma selle peale väitsa sõnakuulelikult ära teritasin - külalise sõna on ju seadus -, nojah, siis ei olnud enam keegi ega miski kaitstud.

Ega ma ei ütle, minul oli hommikul tore üllatus. "American Psycho" tuli meelde ja puha. Võta ainult ja pildista. Viimast muidugi paari kombekohase päeva möödudes. Nüüd on siis see koostegemise rõõm ka ära proovitud. Muidu ikka mõtle, et kuidas see käib nõnda: üks teeb ja teine jookseb mööda toimetusi... Vaat just nii ongi!

Omapäi saan ju jätkuvalt hakkama üksnes selliste kitšimotiividega:

See on aga juba kõik olnud, kõik tehtud, ei väärigi enam jäädvustamist. Nii et tulgu teisedki julgesti minu juurde välitöid tegema, kui endal kodus kohe kuidagi ei lähe! Kaks pead on ikka kaks pead!

Külalisesinemine nr. 26 ehk muusikaline pühapäev

2010-10-24T19:03:00.009+03:00

Fotod pärinevad täna juba tuttavalt korrespondendilt Itaaliast. Oma kaastöö on ta seekord pealkirjastanud poeetiliselt: "Kärbatanud kvartett" (kuigi alliteratsioon olla juhuslik).

"Nii lihne ja ilus oma minimalistlikuses, et liigseid sõnu polegi vaja. Need värvid, see tekstuur....Ei tea, kas mind haaranud pimestav koduigatus või meenutavad need kärbatanud porgandid lähivaates midagi sellist, mida maavanaema võiks kududa ehtsast lambavillast: midagi, mis on karedavõitu aga soe..."

"Muidugi ma ei usu et ükski praktilise mõtlemisega vanaema porgandeid kuduma hakkaks aga keelpillikvartetimuusikast võib üks vanema lugu pidada küll. Noh, see selleks. Pildid kõnelevad enam kui tuhat sõna."

Bläägi üks populaarsemaid motiive, porgand, on siin tõepoolest eksponeeritud kaunilt ja päevakajaliselt. Kaadrite maalähedane, mudane tonaalsus sobib suurepäraselt eestimaisesse sügisesse. Kunstniku kommentaar murrab sedapuhku välja realismi piiridest ning palub vaatajal kujutleda köögiviljadega kudumist, taustaks tüüne keelpillimuusika. Ees on palju pikki, kodusoojust tulvil, ängistavaid ja meeleheitlikke talveõhtuid.

Ühtlasi võtan siinkohal enesele vabaduse taaspostitada kaarna kommentaar eelmise bläägipostituse alt, mis samuti seondub muusikariistadega:

"Mul olex aga edasi anda sygavad vabandused, nimelt kerges ning lõbusas reedeõhtumeeleolus lasin pöördumatult kaotsi minna erakordselt põneval objektil, nimelt akordioni klaviatuuril mumifitseerunud kurgil... lyhidalt - augustis oli nii, nagu kõiki heade inimeste, nii ka meie elu ohtralt kurkidega täidet. Kuskohast ma neid laste poolnärit kurke ka ära ei korjanud, kõiki yles ei leidnundki. Ning eile, kui tuli tahtmine veidi akordioni sõrmitseda, tabas mind pillikohvrit avades põnev yllatus - pea tundmatuseni kokkukuivanud, veinikärbeste poolt tyhjax söödud siidpaberina õhuke, tumerohekaspruun köögiviljakelme. Ymber köögiviljakesta andsid selle saatusest aimu tuhanded kärbsetäpikesed. Kuna minus eile võitis muusik, rookisin enamuse põnevast ainest pillilt maha, kuid registriklahvide all, peab tunnistama, võib veel veidi eksklusiivset köögiviljamuumiat näha. Veelkord, kahetsuse ning häbiga."

Kirjeldus on nõnda elav ja värelev, et väärib mu meelest täiesti kohta bläägi pealehel fotode vahel. Kellele siis ei kangastuks neid ridu lugedes see olukord just niisama elavalt nagu siis, kui võiduks seda omaenese lihasilmaga tunnistada? (Ma ise muidugi ei tee akordionil, karmoškal ja ütleme näiteks tromboonil ei silma ega kõrva järgi erilist vahet, nii et minu kujutluspilt võib rangelt võttes olla vildakas, aga noh, eks emotsioon ole ju peaasi; ja küllap on ülejäänud Internet minust targem.)

Samuti kummardan maani korrespondent kaarna üliarenenud süüme ees. Eksida võib iga inimene, ent hilisem põhjalik ja kestev enesepiitsutus nõuab tundlikku ja vaimlist natuuri. Siit on midagi õppida meil kõigil. Kas sina oled juba bläägi kaastöö saatnud? Jah, ma vaatan sinu otsa, hea lugeja!

Muusikaliste meeleolude lainel olles tervitan siinkohal naabritädi ja küsin temagi käest nõudlikult: miks ei mängitud täna hommikul pianiinol pala "Valged roosid"? Kas selline saab olla üks õige pühapäev? Pidin kalossid jalga panema ja minema üle tee Maxima keti kauplusse Toomas Annit kuulama.

Külalisesinemine nr. 25 ehk täna õpime teadust tegema

2010-10-18T15:28:00.008+03:00

Pooljuubel! Sellele tähelepanuväärsele sündmusele kohaselt esineb täna toeka kaastööga korrespondent Manjana. Ta kirjutab:

"[K]ui ma avastasin lapse raamaturiiulist sinna mõni aeg tagasi jäetud mahlaklaasi, ei saanud ma teisiti kui pidin Teda pildistama. Kuna pildistamisega oli kiire (sest ma ju tahtsin kohe pilte näha), siis täpselt sellised tulid nagu tulid. Raamaturiiul oli pildistamise tarbeks liiga pime ja seepärast on jook ettevaatlikult paremasse kohta transporditud."

"Klaasi on kompositsioonile meeleolu ja värskemate värvide lisamiseks pandud kolm joogikõrt. Võimalik, et algne kõrte idee oli tegeleda vedeliku läbilaskmisega vertikaalselt ülespidises suunas, kui[d] hetkel on teisenenud vedelik võimeline ka kõrte välispinnalt ilma kõrvalise abita kõrgustesse pürgima."

Absoluutselt väärikas juubelikingitus sellele bläägile. Õieti lausa näidisjuhtum: kaastöö fikseerib olukorra, lisaks kirjeldab kasutatud metoodikat ("tulid nagu tulid") ning esitab ettevaatliku hüpoteesi niihästi situatsiooni tekkepõhjuste kui ka võimalike edasiste arengute kohta. Ühtlasi on ära märgitud töötamine kiirendatud tempos, mis kaasaegses akadeemilises maailmas on ääretult suur pluss. Lõpuks viitab teadlane katse esemele suurtähelise Temaga, kahtlemata selleks, et mahendada põlistunud vastandust subjekti ja objekti vahel, mida patriarhaalse teadushegemoonia dekonstruktivistlikud kriitikud on korduvalt ja tuliselt ette heitnud. Seesugune paratamatu lõiv postmodernistlikule paradigmale sunnib laiemat avalikkust tulemusi arvesse võtma ega lase neid poliitkorrektsetel ettekäänetel kõrvale heita.

Vaat niimoodi tehakse teadust, teie hädised humanitaarid! Soolake sisse oma kümne aasta jooksul kontsentriliste ringidena kirjutatud monograafiad!

Lisaks fotograafile-korrespondendile, kes põhilise street cred'i endale saab, tuleb muidugi tänada katse ettevalmistajat, kes muuhulgas taipas klaasi lisada need meeleolu lisavad kõrred. Nappide publitseeritud tulemuste taga võib peituda kümnete, isegi sadade droonide usin tegevus. Sedasi tee tõesti teadust nagu moodsat kunsti - puhas töö objet trouvé'dega...

Picture is unrelated

2010-10-13T09:25:00.004+03:00

Ei ole mõtet võltse lootusi üles kütta - tänane pildimaterjal ei pärine sugugi mitte köögist. Jah, hea lugeja, teinekord heldib minugi kalestunud süda, minus tekib tahtmine heita eneselt rõivad, joosta alasti mööda tänavaid ning üleüldse sülitada kõigile kivistunud normidele! Köögiblogi? Tühja sellest! Tühja neist väiklastest žanripiiridest! Kui on ilus sügispäev, päike paistab, puhub mahe briis, sa uitad mööda metsa, jääd alatasa juukseidpidi võssa kinni ja äkki märkad...

...kas tõepoolest hallitanud sitt?

Selline tähenduste kuhjumine! No kuidas sa siis ei võta seda vaikelu aparaadiga üles ega riputa pilti bläägi!

Ühed kollased täpid olid ka:

Usun ja loodan: kellel on tõeline poeedihing, andestab mulle selle kõrvalekaldumise. Kannatust! Juba õige varsti eksponeerime kvaliteetsemat, ausalt žanripiiridesse mahtuvat kaastööd tublidelt korrespondentidelt.

P.S. Et kõik klaar oleks, siis päike paistis ja briis puhus muidugi metsast väljas. Puude vahel sellist jama ei olnud. Ma kohe ei salli, kui lüürilise meeleolu timmimise eesmärgil loogikaga vastuollu minnakse ja fakte ähmastatakse. Õudselt nõme komme. Uh.

Külalisesinemine nr. 24 ehk väike päike igas päevas

2010-10-08T13:39:00.003+03:00

Tänane külalisesineja ja ühtlasi postituse pealkirja algupärane autor on jällegi innukas kaastööline leheneeger. Ta ütleb nõnda:

"Ainult jumal ise ja Ene Ergma teavad, mis toimub pealtnäha ilusa päikese sisemuses. Ülejäänud võivad seda vaid oletada."

Noh, minu meelest on tegu sedasorti olukorraga, kus võib ka igasuguse oletamise rahumeeli kõrvale jätta ning keskenduda üksnes ja ainult esteetilisele naudingule. Niihästi värvi kui tekstuuri maitsekas kontrast peaks küll paitama iga toidusuretaja silmi. Kes kohe kuidagi ainult esteetikaga piirduda ei suuda, võib muidugi sisse visata väikese sümboolse touch'i. Vt. ka juba klassikaks saanud lõpukirjanditeema "Ilus õun, uss sees".

Endal on mul jällegi raporteerida vähe, kuna ükspäev soovis vanemlik instants apartementi ööbimiseks kasutada ja suurest silmakirjalikkusest otsustasin sel puhul pisut koristada. Teate, kui pidulik ja eksootiline on köögipõrandal kõndida, kui jalad põranda külge ei kleepu! Jumala eest! Päris harras tunne tuli peale ja tekkis tahtmine veidikene oma hingeõnnistuse peale mõelda. Aga pole tarvis muretseda. Esiteks on see ebatavaline olukord nüüdseks jälle peaaegu normaliseerunud ja teiseks ei mahu ma oma köögis nagunii üle ühe sammu tegema.

NSFW...?

2010-09-29T10:29:00.007+03:00

Ma mõtlen selles mõttes, et täna on asi kahtlaselt päris kokandusblogi moodi. Oleks ju piinlik, hea lugeja, kui ülemus tabaks sind töö juures toidupilte vaatamast! Seda juba nii kergesti ära ei seletaks nagu hallitust või surnud hiiri.

Nojah, igatahes tahtsin leivakuivikuid teha. Aga meelest läks ära, et õige valik on pigem sada kui kakssada kraadi Celsiuse skaalal:

Ei ole vist tarvis üteldagi, et kummaline rääsunud kiht ahjupanni põhjal on pikkade aastate ennastsalgava töö vili ning seda tuleks ka vastavalt hinnata.

Käsitlegem nüüd aga põhjust, miks ma ülepea otsustasin sellise pompöösse kokandusliku eksperimendi ette võtta. Ei, mitte sellepärast, et euro tuleb. Asi oli selles, et juba kuu aega seisis minu köögilaual Pere Leiva turuputkast ostetud poolik Meelise leib, mis lihtsalt keeldus halvaks minemast. Ei hallitust, ei vähimatki värvimuutust, mitte midagi. Loomadki teda ei söönud - esimesel pildil vasakpoolsete viilude juures näha olevad kahjustused tekitasin ma ise juba äärmise meeleheite staadiumis olles. Heitsin talle igal õhtul ja hommikul süngeid pilke, tema aga jätkas oma jonnakat streiki. Hea küll, leib, otsustasin viimaks, sina võitsid. Teenete eest raiume su kivisse, teeme kuivikuks!

Nojah, sellega läks siis niimoodi.

Õieti olen natuke pettunud. Kas lahtise leivaga käivadki asjad niimoodi? Mina olen alati arvanud, et minu esivanematel oli raske elu: lumetormis, paljajalu, ülesmäge ja nii edasi. Aga tegelikult müüdi kauplustes kogu aeg hoopis halvaksminematut leiba? Mida veel? Viimati oli siis rohi samuti tõepoolest rohelisem...

Teine võimalus on muidugi see, et Meelises on saksa keeksi (TM) verd. Turukaup ju, ega kunagi täpselt ei tea, mis sa sealt saad.

Külalisesinemine nr. 23 ehk täna miksime glämmi ja casuali

2010-09-28T14:38:00.005+03:00

Vt. ka Estonglish.

Glämmiga esineb kunstnikeduo Zuuluis & Ideala:

Puhas, stiilne, võrratu. Kommentaarid on üleliigsed - ega vist ükski teine pilt bläägis nii hästi roiskumise tumedat ilu ei kehasta. Sulaselge glamuur ja diskursus, nagu mäletatavasti armastatakse öelda siin. Tänan kaastöö eest ja kummardan maani!

Casual'i seevastu pakub Yours Truly. Hiljaaegu nägin esimest korda elus lähedalt prussakat. Oma köögis! Äärmiselt harras hetk. Saan aru, et üldrahvaliku tarkuse järgi on asjad väga halvasti. Aga ma nüüd ei tea - enne olid vaaraosipelgad. Prussakatega ei saa vähemasti seda juhtuda, et hakkad saia sööma ja alles hiljem selgub, et seal sees elatakse. Eks ju?

Mõni kahepalgelisem lugeja tunneb siinkohal vahest ka kahjurõõmu: said nüüd, blägard! Õõnesta veel ühiskondlikult aktsepteeritud köögikuvandit! Tõsi ta on, esimese hooga lõin minagi verest välja ja kartsin, et universum on asunud kättemaksuretkele. Õige pea aga rahunesin ja mõistsin: asi on hoopis selles, et viimasel ajal on minu uurijapilk olnud suunatud nõukogude perioodile. Universum mitte ei protesteeri, vaid kohandub ja muganeb. Küllap hakkab minu hruštšovkakööki varsti ilmuma ka sinist piima, ungari kanu, marmelaadi "Kosmos", poslamaslat ja muid suupäraseid palu lähiminevikust. Stay tuned!

Odavalt ja õilsalt söönuks

2010-09-24T11:57:00.009+03:00

Täna räägime säilivustähtaegadest. Teatavasti vaatab kalendrist praegu vastu september, õnnis kuu, mil suve eest saadud puhkuserahad on juba peaaegu meelestki läinud, stippi aga keegi veel ei maksa. See tähendab, et toidu- ja joogiotsingutel tuleb muutuda innovatiivsemaks ning vaadata ringi seesuguste kaupade järele, mis vahest ei ole enam esimeses värskuses, võivad aga siiski pakkuda naudingut nii kehale kui hingele.

Niisuguseid kaupu võib leiduda kodus. Näiteks oli minu kapi taga vedelevas matkaseljakotis liiter õilsat märjukest, mille aastake tagasi importisin kuulsalt veinimaalt Taanist:

Iseenesestki mõista tärkas minus sportlik huvi maitsta säilivustähtaja ületanud pakiveini:

Niisuguseid kaupu võib leiduda ka poes. Näiteks on Maxima keti kauplustes meiesuguste seiklejate tarvis koguni eraldi riiul. Sealt leidsin tükikese juustu, mis originaalpakendis nägi välja selline:

Punane kleeps signifieerib seda, et asjaga on mõtet lähemalt tutvuda. Detailid paraku ei jäänud pildile kogu oma täpsuses, võin ent öelda, et hind on nihkunud ligikaudu kuuekümnelt kroonilt üheksale.

Nojah, aga oota, see juust on ju...

...basiilikuga.

Minu meelest päris sitt vabandus. Lisaks basiilikule sisaldab juust ka värvainet E100 (mitte segamini ajada saksa tankiga Panzerkampfwagen E-100) ehk kurkumiini ja värvainet E141 ehk klorofülli ja klorofülliini vasekomplekse. Mõlemad on küll looduses esinevad ained ega ole tõestatud, et nad teeksid midagi väga halba (kui sööja ei ole just siga, kellel sel juhul võib tekkida kilpnäärme haiglaslik suurenemine). Siiski ei suuda ma päriselt mõista, miks pidas brändingu eest vastutav inimene oluliseks juustule just seesugune värvus anda.

Ent ärgem hakakem tähti närima! Loo moraal on muidugi hoopis selles, et post säilivustähtaeg ergo propter säilivustähtaeg ei pea sugugi paika. Jumala eest, ma võin kinnitada, et see muide väga maitsev juust oli enne kuupäeva kukkumist just niisama roheline; samamoodi mäletan täpselt, et Taani importvein oli enne kuupäeva kukkumist just niisama jälk ja ebameeldiv. Niisiis ärgu löödagu risti ette. Etteantud materjalidega saab suurepäraselt korraldada õdusa, kultuurse õhtu veini ja juustuga:

Lisaks tuleb märkida, et kui Taani importveinist kogu alkohol välja keeta ja tublisti suhkrut lisada, saab sellest päris normaalse glögi. Sest noh, ega's jõulud ju kaugel ole.

Aga kui nüüd päris aus olla, siis lõppeks näeb niimoodi ikkagi parem välja:

Värvide järgi toitumine on täiesti tunnustatud lähenemine! Vt. ka "Kas sinu toit on värvipime?". No minu oma igatahes ei ole.

Külalisesinemine nr. 22 ehk hapukoore muundumine vääriskooreks

2010-09-23T21:17:00.006+03:00

Täna tutvustab oma kööki meile Morgie, kes on läkitanud kaastöö "Suvilasse kassile jäetud hapukoore transmutatsioonid":

"Transmutatsiooni" tähenduseks annab võõrsõnade leksikon "aj alkeemias tavaliste metallide muundamine väärismetallideks; med muundus, teisendumine". Usun ja loodan, et veidi metafoorsel moel on siin silmas peetud just esimest tähendust - kahtlemata on see hapukoor võrreldes oma varasema peavoolulise olekuga vääristunud. Ujedal moel nimetab kaastööline ise oma panust tagasihoidlikuks ja diletantlikuks, mis on aga muidugi tema teose piinlik alahindamine. Mina isiklikult hindan toidusuretamisfotode puhul ühe võimaliku kvaliteedina saavutatud abstraktsiooniastet ning tuleb tõdeda: see on käesoleval puhul meeldivalt kõrge.

Kas ei ole sarnane? Sarnane JA ülev!

(Pilt võetud siit, nagu on vist kombeks märkida.)

Lüürilised hetked

2010-09-22T13:01:00.005+03:00

Mõneks (?) päevaks seisma jäänud jasmiinitee.

Õhtuvalguses:

Hommikuvalguses:

Sillerdab ütlemata kenasti küll, kas pole? Hea lugeja, püüa viia oma hingamine rahulikku rütmi ja taju koos fotograafiga aja tsüklilist kulgu! Väga ilus. Aga nüüd taju fotograafi paranoiasid! Mõistlikult negatiivsete konnotatsioonidega inimesele meenutavad sellised kaadrid muidugi õliseid porilompe, ja ega sealt enam naftareostuski kaugel pole.

Jumal tänatud, et hüljes tassi ei mahu.

Külalisesinemine nr. 21 ehk elu allikad

2010-09-21T13:27:00.008+03:00

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Vaevalt jõudsin kurta kõige elava kuhtumise ja hääbumise üle oma külmkapis, kui abikäe ulatas meile juba tuttav korrespondent leheneeger. (Muide teeb see leheneegrist kolme publikatsiooniga bläägi peaaegu kõige viljakama kaastöölise; ees on temast üksnes Helen, kelle kaastööde nimekirja pikendavad muuhulgas žanriväline panus surnud sääskede näol ja juuksemodelliks olemine.) Täpipealt vajalik rohi paistab tal kohe varnast võtta olevat - seekord ei paku ta midagi rohkemat ega vähemat kui elu allikaid endid:

"Mõni naiivsem tegelane arvaks ilmselt, et tegemist on Kessu singiga, mida Arved ja Botiku Tuuli õndsas üksmeeles nosisid. Veelgi enam - mõni naiivne ja hella südamega naisterahvas (informeerimatuse anname ilusale inimesele alati andeks) mõtleks ahastuses ka seda, et elu allikad on nüüd kuivanud, ja puhkeks nutma, kastes lihaselise, ent õrna haardega meesterahva siidsärgi rinnaesist kuumade pärlendavate pisaratega."

"Aga võta näpust! Böööö!! Ehe ja eestimaine pärm tillitab naiivitare nagu jaksab! Osake sellest, mis kunagi kergitas lae poole suuri kausitäisi saia-, piruka- ja koogitainast, tegi elus otsustava kannapöörde ning ujub nüüd vastuvoolu ja annab toidet sootuks teistsugusele elule. See on isegi rohkem punk kui Trubetsky astumine Rahvaliitu."

Minu meelest imeilusad pildid. Oma abstraktsusse kalduvas detailitäpsuses (oxymoron intended) meeleolukad, väljapeetud, samas mitte uinutavad ega plassid. Terav nurk esimeses kaadris tekitab koguni teatava dünaamikaillusiooni. Just midagi niisugust, mille võiks riputada kaasaegse kodu minimalistliku, neutraalsetes toonides elutoa seinale, panemaks täppi sisekujunduslikule i-le.

Nii et võin oma pärlendavad pisarad ära pühkida. Elu allikad ei ole kuivanud! Küsimus on nüüd ainult selles, kas piltidest piisab või peaksin siiski ette võtma omaenesegi külmiku taasasustamise. Tean, et daamid jagavad omavahel leivajuuretist. Seda saab väikeste karbikestega toimetada ühest elamisest teise, nii olen ma kuulnud. Vahest peaksin nüüd minagi mõnelt tuttavalt veidi hallitust kaasa paluma? Või hakkab see päris loomulikult külge, kui õigetes kohtades käia - nagu kirbud?

Igav liiv ja tühi väli

2010-09-20T11:39:00.004+03:00

Asusite mind nii ilusasti lohutama, et seest võttis kõhedaks. Nagu oleksin lubanud bläägi lukku panna, sest et mõni julm Anonymous (kellest ma kahtlustan, et ta on tegelikult see sinise mantliga Kaie minu tänavalt kolm maja edasi, õudselt vastik mutt, ükskord ei öelnud tere) sittus kommentaariumis hinge. Along the lines of "mina paneksin selle koogi taigna sisse ikka kolm muna, seob paremini ära". Ja siis sõbrad peaksid kirjutama, et "ära lase pahasoovijatel oma elu rikkuda, meie toetame sind ikka, päikest". Aitäh toetuse eest! Tuleb vist kapist välja tulla ja tunnistada: ei ole mul tegelikult mingit au- ega häbitunnet. Laseksin ikka rõõmsalt edasi, mis siis, et teistest sitemini. Ainult et pilt on vaat selline:

Ei lähe mul enam midagi halvaks! Tühi ja kõle on nüüd külmkapiriiul, kus vanasti vohas ja pulbitses elu. Nukralt kolisevad mahajäetud sahtlid oma siinidel edasi-tagasi sõites, trööstitult matsatab uks.

Kui ma väga keskendun, peaaegu et meelega pool tomatit külmkapist välja jätan ja lusikat pärast kohvi segamist kraani all ei loputa, siis õnnestub saavutada midagi sellist:

Aga see pole see pole see.

Ei tea, mis lahti on. Kas tõesti sügis südames?

Ma olen ikka piinlik amatöör

2010-09-14T11:00:00.003+03:00

Päris kraam on siin:

http://www.heikkileis.ee/fotod/makro/index.html

Tänu vihje eest anonüümsele kaastöölisele. Nii häbi on, et sellepärast ei olegi ise midagi postitanud.

Oh, wait. Fotograafias ei ole ju amatööre, ainult inimesed, kellel ei ole raha tehnikat osta. Näh, juba hakkas parem.

Külalisesinemine nr. 20 ehk täna me ei naera

2010-09-06T14:55:00.003+03:00

Sai lubatud morbiidsemaks minna ja õige kah - aitab sellest ninnunännust. Rangelt võttes tegeleme tänagi ühe armsa karvase loomakesega, aga seekord pisut teistsuguses võtmes.

Nimelt sain mõned nädalad tagasi kirja intrigeeriva pakkumisega: "Mul on foto hiirest, kes tegi suvila köögis enesetapu." Liiatigi vihjas allikas, et tegu on avaldamata materjaliga! Kõmuajakirjanik minus tõstis pead. Suutes vaid hädavaevalt rahulikuks jääda ja professionaalsust säilitada, vastasin, et selline pilt passiks bläägi suurepäraselt. Ongi endamõrv siin ju seni veel kahetsusväärselt alakajastatud teema, kui mitte hõlmata sesse kategooriasse teatavaid eelmisi hiiri, kelle elutee samuti ühes suvilaköögis kaunis saladuslikel põhjustel otsa lõppes. Minul tekivad küll teinekord pliidi ääres hamletlikud mõtted.

Noh, siin ta nüüd siis on:

Et tõusta kõmuajakirjanduse tasemelt kvaliteetajakirjanduse tasemele (tee järele, Postimees!), annab kaastööline inx taustainfot: "Suvila on koht, et sügisel ära ja kevadel tagasi. Kõik uksed kinni. Köögiuks ka... et hiired-rotid kolama ei pääseks. Kuskilt see elukas sisse oli saanud. Süüa mitte suutäitki. Mis siis muud kui vabatahtlik elust lahkumine. Nii ta seal uksepiida vahel muumiana rippus. Välja koukimine oli väga vastik kogemus."

Nüüd tekib muidugi klassikaline moraalne dilemma: kas on õiglane reportaažfotot, eriti mõnd kurba sündmust kajastavat kaadrit hinnata esteetilisest seisukohast ja kuulutada "heaks" või "halvaks" pildiks. Ma loodan siiski, et ei solva hiire mälestust, kui ei suuda vastu panna kiusatusele öelda: kompositsioon on suurepärane. Väga maitsekalt on lahkunu nägu varjatud, peamise detailina tõusevad esile pisikesed varbad. Eksponeerimata midagi otseselt vastikut või vägivaldset, kätkeb foto siiski eneses puhast, siirast traagikat.

Päris ausalt, muide. Kõmuajakirjanik minus langetas jällegi viisakalt pea. Hiire mälestuseks.

Külalisesinemine nr. 19 ehk jah, jäi küll kaheksateist vahele, mis siis?

2010-09-03T17:47:00.004+03:00

Tänane kaastöö hälbib veidi bläägi harilikust, kargelt asjalikust toonist - sest eks lähe kalestunuimgi köögisõdalane teinekord veidi sentimentaalseks, eriti seesugusel nukral ja vihmasel varasügisesel pärastlõunal nagu praegu.

"Kahtlesin kaua, kas panna see pilt teele või mitte. Sest tead, see loomake näeb välja nii nunnu ja armas, nii udupehme ja soe, et tahaks ta sealt pimedast ahjunurgast endale kaissu võtta ja hellalt-hellalt hoida. Vaata, milline niiske pruun silmake sind usaldavalt vaatab. Millise värvigammaga titekasukas."

Kas hea lugeja on valmistunud avama oma südame? Sellise kaadriga tervitab meid Triin Tartu peatänavalt:

"Kas see paarinädalane küüslaugubaguette mitte ei murra su südant? Sa ju tahaksid ta enda juurde koju viia!?"

Jah, ma tahaksin! On viimane aeg rajada riknenud toidu varjupaik. Oh, wait...

Igal juhul suur tänu korrespondent Triinule toomast killukese hellust ja südamlikkust meie halli argipäeva. Hea lugeja, mine kohe külmkapi juurde, võta see roiskuma läinud ühepajatoit sealt välja ja tee talle pai! Ta on seda väärt!

Järgmine kord juba midagi morbiidsemat.

Tere, sügis ja Eestimaa!

2010-08-30T00:45:00.004+03:00

Naasin reisilt. Kus ma käisin ja miks, võib lugeda ühest teisest teemabläägist. Nagu korralik inimene kunagi, tõin väljamaalt kaasa ka väikese suveniiri:

Õppisin küll reisi peal ökokohvikus, et fair trade'i või mingi sarnase asja põhimõtete vastane on puuvilju lennukiga sõitma viia, aga no seekord läks nii. Banaan oli tubli, pidas vastu ega hakanudki oksele. Täitsa kena läige mu meelest:

Rohkem ei ole mul küll midagi presenteerida, kuna vahepeal on salamahti ära koristatud minu külmkapp. Ent ongi minust küllalt - on aeg hakata likvideerima võlgu kaastööliste ees. Nüüd, kus ma jälle värskelt kodus h a l l i t a n (extremely bad pun otse loomulikult intended ja enamgi veel), on paslik presenteerida minu armsa reisikaaslase ja selle bläägi esimese kaasautori uut taiest:

Kuna rõhuv enamik kaasaegsest eesti kunstist kujutab enesest kontseptuaalkunsti, mis seletuste või tõlgendusteta mingit tähendust ei evi, ja seegi teos pole erand, olgu kaastöölise enda sõnadega antud ka veidi konteksti:

"Minu köögis juhtub seda harva, aga need kartulid unustati küll täitsa kogemata külmkapinurka ja tulemus on kaunis!"

Ilma taustateadmisteta ei pruugikski see tagasihoidlik etüüd klassikalisel teemal erilist mõju avaldada. Ent uue infoga varustatuna oskab teravapilguline vaataja nüüd tabada neid õrnu protestivarjundeid, mida oma subtiilsel moel annab edasi see korralikku koju sattunud vaagen hallitavate tilliga keedetud kartulitega. Kompositsiooni iseloomustab rõhutatult pastelne värvigamma. Tulemuseks on väga maitsekas, tähendustiine tõlgendus tuntud ja armastatud motiivist.

Külalisesinemine nr. 17 ehk klassikalisi motiive

2010-08-16T23:13:00.006+03:00

Täna on meiega juba tuttav kaastööline leheneeger, kes esineb samuti juba tuttaval teemal: vohavate porganditega. Sestap on ka tema saatetekst napp, ent seda lüürilisem:

"Kaunim kui loojangupäike kitšpildil, kas pole?"

Tõepoolest väga erk ja värvirõõmus, koduste vahenditega kergesti saavutatav tubane aiake. Vähenõudlik. Tuleb välja, et õilmitseb igal aastaajal. Võib soovitada depressiivsete kalduvustega inimestele.

Mina aga vaikin nüüd pisut, lahkun üürikeseks. Selle bläägi seisukohalt võib tegelikult öelda, et sõidan komandeeringusse - kahtlemata läheb vahepeal kodus midagi halvaks. Puhas tööreis.

Külalisesinemine nr. 16 ehk KÖÖGI ALL

2010-08-14T02:32:00.006+03:00

Varsti on kätte jõudmas sügis - ei, ärge vaadake mind sellise näoga - ning aeg on taas hakata mõtlema hoidistamisele. Hoidistamine on minu meelest väga kütkestav tegevus, sisemiselt vastuoluline protsess, mille käigus pealtnäha suunatakse kõik jõupingutused mingite toiduainete säilitamisele nende algsel või vähemalt ligilähedasel kujul; samas tuleb aga tunnistada, et sageli pakuvad just nimelt hoidised eriti tänuväärset silmailu toidusuretamisgurmaanidele nagu meie siin.

Hoidistamise teemal mõtisklevad täna meiega koos juba tuttavad akadeemilised jõud, kelle geograafilist asukohta parasjagu võib iseloomustada kui Häädemeestet. Oma kaastööle on akadeemilised jõud pannud väga tähendustiine pealkirja "Köögi all". Muidugi märkab teooria tiheda-tiheda liblikavõrguga varustatud, allusioone ja sümboleid jahtima harjunud lugeja otsemaid, et see fraas iseloomustab laiemas plaanis ka kogu siinset bläägi: tegeldakse siin ju köögi dekonstrueerimisega, selle lammutamisega, uurimisega, mis tegelikult peitub pealtnäha argise ja turvalise köögi mõiste taga ja all. Kitsamas kontekstis räägitakse pealkiri aga lahti nõnda:

"Köögi all on teadagi hoidised. Nagu pildilt näha, on need hoitud hoolega -- 26 aastat tagasi on kellegi virk käsi purgile sildi kinnitanud. "Mustsõstar vaarikaga 1984". Seltsiks veidi noorem "Valge sõstra mehu 1991". Tõstsime need pildistamiseks keldriaknale, umbrohtu ei kitkunud, ämblikke ei peletanud."

"Teised kaks purki-pudelit pärinevad arvatavasti veidi uuemast ajast. Nii nagu palju muudki meie ümber on mandunud, ei ole ka perenaiste usinus endiseks jäänud. Silte hoidistel ei ole. Nii me ei saagi teada, mis seal sees on ja millest on sündinud uued vormid vanas aineses. Vabalt voogavas valguses (aknaraam lagunes vahepeal ära) paistab vaid puhas ilu."

Väga kena uju(v)põieke.

Kui eelmises postituses sai räägitud sellest, et teinekord tuleb täiust taotleval toidupildistajal objekt parema tulemuse nimel algsest miljööst eemaldada, siis täna on paslik alla kriipsutada risti vastupidise lähenemise plusse. On imetlust väärt, kuidas Häädemeeste akadeemilised jõud on kaadrisse püüdnud fotoobjektide orgaanilise suhte ümbritseva keskkonnaga ning ühtlasi tabanud sellesama keskkonna tasast, ent pöördumatut dünaamikat: vägivaldselt umbrohtu ei kitkuta, ämblikke ei peletata, aknaraamil lastakse laguneda omasoodu, siis, kui see on talle sobiv. Ei ole tõesti ime, et nõnda hakkab paistma "vaid puhas ilu"!

Kord juba akadeemilisel lainel olles tasub pisteliselt vaadelda ka hoidiste kujutamist eesti kirjanduses. Ei tule ilmselt üllatusena, et nii nagu eesti kirjandusel on üleüldiselt kombeks esemete ja nähtustega ümber käia, on ka hoidistest ja hoidistamisest maalitud suhteliselt sünge, trööstitu pilt.

Viivi Luige teos "Seitsmes rahukevad", mis kirjeldab 1950. aastate algust, algab mäletatavasti pihlakamoosi keetmise episoodiga: esmalt tuleb läbida pikk tatine tee pihlakateni ja tagasi, seejärel raisatakse vastiku keedise peale ära hulk väärtuslikku suhkrut ja tagatipuks kõrbeb moos põhja. Meeldivaid emotsioone see kõik ei tekita. (Pihlakamoosi kohta vt. ka kraaksu kommentaare selle postituse sabas - tema on sõnades küll lahkem, tunnistab aga, et söödud ei ole moos siiani saanud.)

1970. aastatel ei ole eesti rahvas aga ikka veel õppust võtnud: "[M]iks on tänapäeva inimesi vallanud progresseeruv hoidiste valmistamise kirg ja kas sellel nähtusel on sotsiaalne tagapõhi toiduainetetööstuse armetuse näol, või on hoopis tegemist imeliku moega, mille puhul vaid üksikud söandavad isepäisust ilmutada[?]" ahastab peategelase suu läbi Aimee Beekman oma 1978. aastal ilmunud romaanis "Valikuvõimalus". Kirjanikul oli õigus. Enam ei läinud kaua aega piltidel kujutatud mustsõstra-vaarika keedise sünnini.

Ning kuigi akadeemiliste jõudude andmeil on perenaiste usinus vahepeal vähenenud, tuleb selle kõige vilju süüa veel uuel sajandilgi. Hoidiste probleemi praeguses Eestis on teravapilguliselt lahanud Andrus Kivirähk 2002. aastal lavastatud näidendis "Eesti matus". Seal kirjeldab Lee-nimeline tegelaskuju kallimale:

"Siis käisin ma keldris! Andres, kas sa tead, kui palju on seal moose! Riiulid on nende all lookas, mõnes kohas on purkide raskus riiulitesse praod vajutanud ja tubli toigas on pandud toeks, et kuiv puulaud mooside all päris pooleks ei praksataks. Seal oli tuhandeid moose, Andres, ja nende kõrval sadu liitreid õunamahla, tagumistes ridades seisvad purgid kaetud paksude ämblikuvõrkudega, nagu iidsed veinid. Milline pudelite ja purkide armee! Nende klaasist kõhud läikisid kahvatu elektripirni valguses nagu raudrüüd ja mul oli tunne, nagu oleksin ma avastanud maa alla vajunud rüütlite armee, mis ootab maailmalõppu ja viimset lahingut."

No minu nõuanne on lihtne: kui purk või pudel ründab, siis tehke pilti. Ja saatke mulle. Aitäh.

Külalisesinemine nr. 15 ehk edasi lülijalgsete lainel

2010-08-09T17:09:00.006+03:00

Veel üks manner - tehtud! Kui ma õigesti aru saan, esineb meile täna korrespondent Siiri otse Ameerikast, New Yorgist. Siiri kirjutab:

"Käisin mina paar nädalat tööl teadmisega, et töökoha külmkapis on mul kreeka jogurtist kokkusegatud kaunist kirgasoranži juustumaitselist dippi. Kui lõpuks tuli meelde ka porgandeid kaasa võtta, siis avastasin, et minu söögist oli asunud toituma perekond hallitusseeni. Ei soovinud ma nendega ühest purgist süüa. Tõin kogu kraami koju ja täna viisin nad õue väiksele fotosessioonile. Pildile trügisid ka mõned porikärbsed."

Visuaal on tõepoolest suurlinlikult võimas. Esimese pildiga tulevad mulle kohe meelde Ehmati ja Jahmati, plastmassist kalapüügikärbsed, keda õrnemas eas armastasin poetada vanemate sugulaste supitaldrikuisse. (Sugulased paraku ei märganud enamasti midagi ja sageli pidin viimasel hetkel õnnetuid plastputukaid nende ahnete lõugade vahelt päästma.) Kaadrid on nii ilusad, et mul, ussikesel, tekib kohe tahtmine imperialistliku Lääne ees lömitama hakata! Kas või sellepärastki, et, nagu ütleb ka kaastööline ise: "Motivatsioon makrovõteteks vajaliku aparatuuri muretsemiseks on igatahes olemas."

Ühtlasi tahaksin hea lugeja tähelepanu juhtida sellele tekstikohale: "Tõin nad koju ja..." Just nimelt. Ega asi ei käi nii, et näed kusagil midagi roiskunut või riknenut, ohhetad ja ahhetad, paned nina pesupulgaga kinni, tõmbad kummikindad kätte, virutad kogu kupatuse halisedes prügikasti ja käsid korterikaaslasel selle välja viia. Ja siis pärast praalid seltskonnas nagu õige mees kunagi: vaat kus mul kodus üks päev... Ei! Pics or it didn't happen! Pildistamine ei pruugi sealjuures olla kerge. Mõnikord napib valgust, tuleb oodata pool päevakest või kauemgi. Mõnikord ei ole lähistel sobivat tausta. Aga asjale pühendunu ei löö sellisel juhul käega, vaid talitab just nii nagu tänane kaastööline: pakib objekti hoolikalt sisse, võtab koju kaasa, vajadusel ladustab, ootab järgmise päevani, valib sobivad valgus- ja ilmastikutingimused - ja siis sünnivad surematud kaadrid. Nõnda pajatab jutustus tõelisest inimesest. Aitäh, Siiri, meile kõigile paleuseks olemast!

Külalisesinemine nr. 14 ja avalik vabandus maarahva ees

2010-08-06T10:37:00.011+03:00

Juba ennegi bläägis esindatud ilus ja rikas maa Itaalia on andnud meile veel ühe kaastöölise. Korrespondent rõõmustab: "Nüüd viimaks ometi on mul fotomaterjali otse Itaaliast, mis tõestab, et ka sellisel maal, kus toidukultuur nii kõrgel tasemel, ei tule puudu roiskumisest, hallitusest ja muust säärasest. Aga roiskumine on ju midagi niivõrd poeetilist ja pole siis midagi imestada. On ju Itaalia tuntud oma kunstnike ja poeetide poolest."

"Esiteks esmavaade 2-aastasele majoneesile. Vaga vesi, sügav põhi. Eksterjöör ei reeda sisemust."

"Teiseks lähem vaade purgi sisse."

"Itaalia sidrunid on küll sinu blogis juba vaatluse all olnud, aga küll küllale liiga ei tee. Minu meelest väärib tähelepanu see, kuidas vana kuivanud sidrun erineb väga vanadest ja väga kuivanud sidrunitest (kollane versus oranžikaspruun)."

"Parmegiano juust originaalpakendis."

"Ja lõpuks tõeline pärl: kuivikud..."

"Kõigepealt üldvaade, siis veidi lähemalt ja siis..."

"Olen alati arvanud, et kuivikud on... noh, kuivad ja elutud. Aga võta näpust. Kuivikud on elupaigaks väikestele armsatele ussikestele."

Autori kommentaarid on nii asjalikud, ammendavad ja intertekstuaalsed, et ega palju lisaks öelda ei olegi. Vahest tasub üksnes tähelepanu juhtida eripärasele stiilile. Kui suurem hulk siinseid külalisesinejaid viljeleb abstraktsionismile lähenevat, kunstiliste pretensioonidega pildistuslaadi, siis täna on tegu üsna puhtakujulise reportaažiga: selged, ilustamata, puhtal taustal, kõrge illustratiivse väärtusega pildid ning informatiivne saatetekst, mis muuhulgas paigutab esitatud kaadrid kultuurilisse konteksti ja kust ei puudu võrdlev aspekt. Meeldiv on näha seesugust isikupärast käekirja, mis lubab aimata nii nähtud vaeva kui korrektset meelelaadi. Täname, kaastööline Itaaliast!

Ise pean endale aga tuhka pähe raputama: tegin eelmises postituses maarahvale kõvasti liiga. Joovad? No joogu! Vähemalt on süda õige koha peal. Nendega annab asju ajada. Nagu ma õieti rääkisingi sellest vapsikust - asjalik, viisakas, ootab oma korda, ei kadetse, ei jõura. Linnas seevastu on minu naabruskonda elama asunud nähtavasti tema noortest narkaritest sugulased. Pöidlapikkused nahhaalid ilmuvad kohale pimeduse saabudes (normaalne vapsik minu teada magab sel ajal), tulevad karjakaupa, arutud, tigedad ja närvilised, litsuvad ennast akna vahelt sisse ja kukuvad laamendama: sumisevad õõvastaval häälel, peksavad peaga vastu seinu ja lagesid, togivad kööginõusid, nii et plekk koliseb. Kui huligaanid aknast välja kupatada ja aken sulgeda, hakkavad nad ahastavalt kehaga vastu klaasi viskuma ja tahavad tagasi. Muu kui võõrutusnähtudega ma sellist jaburat käitumist seletada ei oska.

Mina seisan see aeg halvatult ukselävel, püüan ühe silmaga jälgida köögis ja teisega toas märatsevaid bandiite, silmist aga voolavad kibedad pisarad... Sellepärast mul neist pilti ei ole. Ja ega sihukesi ei julgegi pildistada. Tõenäoliselt antaks nuga ja võetaks fotoaparaat käest nagu Iquitoses Beleni slummis. Ei, maal sellist asja ei näe.

Alkoholism on maapiirkondades tõsiseks probleemiks

2010-08-02T14:22:00.010+03:00

Eks ma olin seda ennegi kuulnud. Aga inimene on juba kord selline, et ühtki asja ei võta ta päris tõsiselt, enne kui see temasse endasse ei puutu. Oma särk on kõige ligem! No nüüd on mindud ka minu särgi kallale ja olen oma kahe kaleda silmaga näinud, et maal tõesti joovad kõik. Kõik:

Tüüpe leidub muidugi ühte ja teist masti - kellel on sõltuvus suurem, kellel väiksem. Äsjanähtud piltidel on tegelikult kaunis kahjutu, sõbralik topsivend, kes võttis paar lonksu greibidžinni ning jäi seepeale kohe õige uimaseks. Tublide joomasemudena hoidsime tal silma peal, kuni ta kõrte vahele külili kukkus ja magama uinus.

Teinekord juhtus jällegi, et iseenesest kasinad ja korralikud noored püüdsid lihtsalt õnnetut armastust lahja magusa veini sisse uputada. Nagu seda aga pahatihti juhtub, kukkusid nad sinna hoopis ise (extremely bad pun intended, nagu hea lugeja isegi arvata võib):

Samas oli mul juhust kohata ka märksa suurema staaži või vähemalt märksa suurema kandevõimega ja oluliselt pühendunumaid kodanikke:

See kehakas seltsimees käis rüüpamas küll oma kümme tiiru. Nähtavasti vana kalana valdas ta sealjuures hästi ka joomaetiketti ning pidas viisakaid kümneminutilisi vahesid, et teisedki oma osa jõuaksid võtta. Pärast üht veidi liiga äkilist käega rehmamist hakkas ema siiski päris tõsiselt tema pärast muretsema: "Mupsikukene! Kus sa oled? Kas kukkusid lõkkesse?" Ent mupsikukene oli lihtsalt leidnud julgema lahenduse. Ta rippus, pea alaspidi, ja lürpis veini otse allikast:

Ja tuleb ütelda, et sellega andis ta äärmiselt halba eeskuju ka teistele:

Ega siin polegi enam suuremat midagi kommenteerida. Vaatepilt on kurb ja masendav. Mõni ime, et maaelu sedasi ei edene.

Ah jaa - et köök? Teatavasti kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld; ja iga koht, kus lakkuma kukutakse, ei ole tõepoolest köök. Ent käesoleval puhul võib julgesti öelda, et tegu on suveköögiga. Nagu viimaselt pildilt näha, on seal koguni laud. Mis siis, et vanast kuuriuksest tehtud, ikkagi laud. Kõik on korrektne.

Külalisesinemine nr 13 ehk järjejutt jätkub

2010-07-27T17:19:00.010+03:00

Mäletatavasti juba mõnda aega ahjuga hädas olnud kaastööline Helen katsetab taas kolimist: kuna lühiajaline välismaal käik tulemusi ei andnud, püüab ta nüüd üleannetule küttekehale kohta kätte näidata, rajades enesele uue kodu Tallinnasse. Sellega on kaasnenud lausa kaks bläägi seisukohast väga tänuväärset photoshoot'i. Vanast elupaigast lahkudes pidi Helen muuhulgas hüvasti jätma tilgakese piimaga:

Tuleb tunnistada, et seesinane piim suudab väga hästi varjata oma piimalikku loomust, oma piimasust. Ju seesuguse olemusliku vastuolu rõhutamiseks ongi fotodele valitud äärmiselt dramaatiline, peaaegu must-valge värvilahendus. Ning tõepoolest, neid jõuliselt kontseptuaalseid pilte vaadates võib esimese hooga koguni tekkida mulje, et see piim - e i
p i i m a...

Uues mugavas pesas aga võtsid Helenit taas vastu nii mõnedki jäädvustamist väärivad asjakesed. Tsiteerin: "Ülejäänud piltidel figureerib see, mille ma esmapilgul paigutasin žanrisse "sitajunn purgis", aga mis seejärel osutus hoopiski eluslooduseks."

Loomulikult ei jätnud hea lugeja suunistetagi tähele panemata mõjuvat, intensiivselt omailma kehtestavat fotot nr. 2, kus kristalse valgusesädeme ja hämara varjudeilma kokkupuutest näib sümboolselt sündivat uus elu.

Siinkohal ent lõpetan kärmelt postituse, et mitte kogemada hälbida mõnesse labasesse nalja teemal "sitajunn purgis" ja "eesti kunst". Tegelikult austan ma ju kõigiti kunstnikku, kes ihualasti jää peal uisutada tihkab. Sähke põlvekaitsmeid! Tehke järgi või makske kinni!

Retro chic

2010-07-23T12:12:00.004+03:00

Tervitustega ääremaalt! Meie aja peavooluköökidest paraku juba mõnda aega tagasi välja tõrjutud omapärane, dekadentlikku touch'i lisav disainielement:

Huvitav fenomen selleski mõttes, et ühelt poolt on küll tegu pesuehtsa kööginilbusega, teiselt poolt jälle ei anna see sugugi tunnistust köögivardja hooletusest ja lohakusest, pigem vastupidi. Ühtlasi on meil taas kord võimalus silma vaadata tõsiasjale, et köök ja surm käivad käsikäes.

Head kuumalainet!

2010-07-18T19:51:00.009+03:00

Evakueerusin tõusva temperatuuri eest meie kodumaa perifeersematesse piirkondadesse, kus napib Internetti, veevarustust ja õieti ka halvaksläinud toitu. See-eest on sooja tagasihoidlikud 22 kraadi, nii et võib rahul olla. Küllap varsti naasen oma kohustuste juurde. Seniks aga vaadaku hea bläägilugeja lahkesti pilte, mis tehtud minu linnast lahkumise päeval:

Siinkohal sooviksin ära klaarida ka ühe võimaliku arusaamatuse. Küünilisemad ja kahtlustavama loomuga lugejad on mõnikord ridade vahel vihjanud: ma lavastavat oma fotosid! Ma tegevat seda meelega, see ei saavat olla võimalik, ühelgi juhul ei rikneks kogemata nõnda palju toitu nõnda meeleolukalt. Tahan siinkohal need haavavad süüdistused ümber lükata: ei. Ei, ei, ja veel kord ei. Ma ei ole ometigi mingisugune vastutustundetu, keskkonnavaenulik toiduraiskaja. Asjad lihtsalt lähevad nõnda. Antud juhul ei saanud ju mina midagi parata sinna, et paraku jõudis kodulähedasel turul just siis kätte kodumaiste maasikate maasikate hooaeg, kui olin enesele Maxima keti kauplusest soetanud karbitäie nektariine. Loodust ma ei kontrolli!

Nüüd on kodumaiste maasikate hooaeg muidugi juba läbi. Küpsevad vaarikad ja mustikad. Varsti lähevad pihlakad punaseks. Ja siis lähevad nad halvaks. Selg sirgu ja pea püsti, tööd jätkub!

Külalisesinemine nr. 12 ehk seda hiired ostaksid

2010-07-08T19:05:00.008+03:00

Kuumalaine ootuses on paslik pöörata igatsev pilk talvisematele aegadele ning tuua lagedale järjekordne kaastöö - usun nimelt, et siin kajastuvad just need jahedamad perioodid, mil köögimiljöö enamasti vähem-kui-kuuejalgse faunaga rikastuma kipub. Pildid on saatnud korrespondent Kaeraväljalt ja need on mitme aasta vanused (n ü ü d elab korrespondent õieti juba Lasnamäel), seega on meie kiire ajastu mõistes tegu puhtakujulise retroga.

Enne töö:

Ja pärast tegija:

Pildimaterjalile on korrespondent lisanud haarava eepilise saaga: "See hiir pani meid disainima humaanset lõksu, mis jätaks hiire ellu, et ma saaks ta puhta südametunnistusega metsa viia [nii tuttav tunne meile kõigile; vt ka ameerikapärast lahendust - toim.]. Mina disainisin lõksu raskest klaaskausist ja pulga-nööri-maiuse-süsteemist. Margus üritas krõbiseva kilekoti ja kommiga, lootes krõbina peale kotile viskuda. Kott krõbises öö jooksul nii mitmelgi korral, aga hiir oli Margusest kiirem ja Margus jäi ilma nii öörahust kui mitmest kommist. Minu lõks püüdis mitu hiirt kinni. Meie avastuseks ei olnudki juust hiirte meelismaius. Nagu ühelt pildilt näha, eelistas ta kommide kõrval hoopis värskemat ja tervislikumat kraami."

Mis muud kui oleme nüüd hiirte hingeelu koha pealt targemad ning soovime korrespondendile ja tema ustavale sidekick'ile edaspidisekski palju koduloomi, kes ei lase mõistusel uinuda, vaid sunnivad ikka ja jälle nutti proovile panema!

Kuidas tekkis elu maal ja linnas

2010-07-04T13:04:00.013+03:00

Mäletatavasti kiikasime viimati suvepuhkustega seoses omaenese hooleks jäetud korteritesse ning hõikasime välja hoiatavaid hüüdlauseid. Nüüd ongi aeg väheke valgustada seda, mis toimub samadel tingimustel minu enese kodus. Ega ma ei valetanud, kui suureliselt rääkisin, et "mõni tohletanud tomat kapinurgas ikka leidub". See oli üksnes tilluke kunstiline moonutus! Tegelikult on see mul lillkapsas:

Nagu siit näha, lähivõtetega on minu objektiivi puhul õieti päris kehvasti. Peaksin nähtavasti oma varustust parandama, et tuua bläägilugejateni jätkuvalt kõrgekvaliteedilisi roiskumispilte. Aga vaadake, see üks ripnev asi seal kapsajuurikast paremal peaaegu et lausa joonistub piltidel välja:

Kahju on muidugi sellest, et blääg ei võimalda edasi anda lõhna ja tekstuuri. Soovin, head lugejad, et oleksite koos minuga võinud sõrmede all tunda seda krobelist ja samas kohati libedat, pehmenenud, ent ometigi võikalt krudisevat pinda, mis paramatult tekitas lüürilisi morbiidseid mõtteid isegi sedavõrd reipas ja naerusuises inimeses nagu mina.

Siin ka väikene mõõtkavafoto:

Nojah, õieti meeldis mulle lihtsalt mõte tillukesest mehikesest hiilgasliku mädaneva lillkapsa kõrval.

Ent sai ometi lubatud kõnelda elu tekkest niihästi maal kui linnas - ja tõsi, ka maal ei magatud. Sellal kui asunikud viibisid eemal, oli ohjad enese kätte võtnud õunamoos. Täpsemalt öeldes õunamoos hapukurkide nahas, aga ega see kogenud silma ära ei peta:

Minu meelest nagu yin ja yang:

Muidugi on tegu imehästi dekonstruktivistlikult tõlgendatava yin'i ja yang'iga: ilmselgelt kehastab riknemata pool valgust, päeva, meest ja seega hierarhia tippu, riknenud pool aga pimedust, ööd, naist ja seega hierarhia põhja. Ent ei tasu muretseda. Poliitiliselt ebakorrektne õunamoos sai teenitud karistuse.

Et kultuurilised referentsid saaksid klaaritud, siis "Kuidas tekkis elu maal ja linnas" on õieti üks Ilmar Trulli luuletus. Väga piinlik, aga pean seda siinkohal tsiteerima mälu järgi, ebatäpselt ja üksnes osaliselt, kuna vastavat tüviteksti kirjalikul kujul käepärast ei ole. See kõlas ligikaudu nõnda:

"Kuule, särg,"
kord ütles kilu,
"vees on märg
ja vees on vilu.
Aeg on jõudnud sinnamaale -
mina lähen ära maale."

"Õigus, kilu,"
vastas särg.
"Vees on vilu,
vees on märg.
Minulgi nüüd aeg on minna -
mina lähen ära linna."

Oma uute teadmiste valguses võime nüüd aimata: küllap just siis hakkasidki omapäi jäänud vetes kontrollimatult vohama lemled, vetikad, plankton ja muu selline.

Külalisesinemine nr. 11 ehk korterite salajane elu

2010-06-28T10:52:00.011+03:00

Nojah, selline see inimene on - anna talle päevake palgata puhkust, sööda mõned tikuvõileivad, ja juba kipub ta perutama, hakkab end ei tea kelleks pidama ning jätab blogimise sootuks unarusse. Mea culpa!

Ega mul õieti enese ja teie pärast, kallid blogilugejad, suurt muret ei olegi. Meiesugustel on kahtlemata eneselgi külmikunurgas mõni hallitanud saiaviil või tohletanud tomat, mida meelekarastuseks vaadata, silitada ja ehk koguni näkitseda, kui sotsiaalmeedia alt veab. Minul küll on. Aga piinlik on korrespondentide ees, kelle kaastööd juba häbiväärselt kaua postkastis vedelevad. Püüan seda viga nüüd jõudumööda heastama asuda.

Minu ainsaks vabanduseks on see, et tänane kaastöö on hoolimata ajalisest avaldamislüngast väga päevakajaline ning prokrastinatsioon on selle teose publitseerimisel ehk koguni kongeniaalne lahendus. Even if I say so myself. Meie ees on juba tuttav kaastööline Kirepist, kes seekord on aga saatnud pilte hoopiski oma Tartu residentsist: saame teada, mis on seal toimunud ajavahemikus, mil ta ise viibis kas Kirepis või ka mitmetes muudes, veel kaugemates maailma paikades. (Kuigi nagu tema eelmise kaastöö kommentaarides mainiti, on raske ette kujutada, et mõni paik võiks olla veel kaugemal.) Niisiis on see pildivara väga sobilik nautida praegusel kuumal suveajal, mil paljud on juba kuhugi kuurorti sõitnud. Vaadake, vaadake hoolega - ja mõelge, mis teiegi kodus parasjagu toimuda võib.

Hallitav petersell, maitselt puine, heasoovija poolt ülekastetud:

Lill, (üle)kastmata:

Puhas tolm oma ürgses ilus:

Coffee and cigarettes - the unaesthetic edition:

Paneb mõtlema, mis? Tahate ikka maale minna? Kas tasub?

Varsti taas mõni reibas suvine reportaaž!

Külalisesinemine nr. 10b ehk uitamisi eskapismimaastikul

2010-06-17T13:13:00.009+03:00

Nagu lubatud, sedakorda kaastöölise Heleni formaaditruu panus. Et hea vaataja kohe taipaks, mida piltidelt otsida, jutustan ka väikese eelloo.

Äsja möödunud, erakordselt pakaselisel talvel hakkas Heleni ahi suitsu sisse ajama. Esialgu näis tegu olevat üksnes ebamugava detailiga. Ahi ei tõmba, boiler ei soojenda vett, elektrikontaktid pilluvad sädemeid - see kõik on osa eluvõõriku argipäevast. Ette võtta ei oska selles suhtes nagunii midagi, sestap on parem asjad jätta nii, nagu nad on. Et hullemaks ei läheks. Ent mõne aja möödudes hakkasid lähedased süüdistama Helenit selles, et ta lõhnavat nagu põdravorst. Selgus tõesti, et teda saadab lakkamatult kerge suitsune vine. See ähvardas juba mõjutada elu ja rikkuda mainet. Ning pühendunud eskapistina tegi Helen ainuvõimaliku teo: ta põgenes katkise ahju eest välismaale. Ma olen absoluutselt nõus, et see on parim viis olmeprobleemide lahendamiseks. Suurlinna glamuur ja Kesk-Euroopa pehmem kliima aitasidki raske talve lauldes ja trallitades üle elada. (Vaat nii, La Fontaine!)

Ent talv sai läbi, saabus kevad ja tuli naasta kodumaale. Ei olnud midagi parata. Kodus ootas ikka ees põdravorstide suitsutamiseks kohandatud ahi. Ja siis tegi Helen nii-öelda järgmise teo ainuvõimalikkuse skaalal: ta fotografeeris sündmuspaika. Mihkel Kunnuse järgi võib seda nimetada muusiku viisiks probleeme lahendada - ja ma usun, et ma ei eksi, kui leian, et meie siin bläägis oleme vaieldamatult just selle viisi poolt.

Daamid ja härrad, Heleni nõgine köök!

Kaks abstraktsemat ja kaks realistlikumat pilti tasakaalustavad üksteist hästi ning lasevad ühtlasi ilmsiks tulla pildistatud situatsiooni eri tahkudel: ulmel ja olmel, üleval ja argisel. Nii tehaksegi kontseptuaalkunsti. Südamlik tänu väärt kaastöö eest!

Külalisesinemine nr. 10a ehk päevakajalisi pildikesi

2010-06-15T11:27:00.004+03:00

Nagu lubatud, esineb meile nüüd Helen. Tartumaalt (kuigi mitte enam kauaks). Helen on tabanud efektsed, suisa gootilikud kaadrid nähtusest, mis, nagu julgen arvata, ei ole viimasel ajal jätnud puutumata pea kedagi meist.

Julge, kontrastne värvilahendus kõneleb enese eest - tegu on peaaegu hea maitse piirini sümboolse motiiviga. Taas kord sattuvad selle bläägi lehekülgedel konfrontatsiooni loodus ja kultuur, jumala ja inimese kätetöö. (Nagu ütleb Jumal ise: "[E]ga sääse tegemine pole peldikus käimine, et korra kükitad, korra punnitad ja ongi junn valmis. Ei, sääse loomine on peenmehaanika kõrgeim tase!") Sedakorda läks siis loodusel viletsasti.

Seletamist tarvitseb ehk ainult üks asi. Äärmiselt korrektse ja formaaditruu inimesena oli kaastööline esialgu veidi tõrges neid pilte bläägi saatma - nimelt ei ole kaadrid võetud köögis. Jah, isegi Helenil ei ole köögis nominatiivi ja daativi tabeleid seina peal. Rõhudes sellele, et niisugustest bürokraatlikest detailidest hoolimata peaksid need pildid praegusel sääseküllasel varasuvel siiski vaatajat ülimal määral kõnetama, õnnestus mul ta ümber veenda. Helenil on aga varuks ka kõigi parameetrite järgi formaati sobituvaid võtteid. Sestap kannabki seesinane postitus pealkirjas numbrit "10a" - järgnemas on 10b, siis juba reeglites järge ajades ja igapidi comme il faut. Jäägem ootama.

And now for something completely different

2010-06-10T17:22:00.007+03:00

Tunnen, et pean vahelduseks ka ise siinses bläägis esinema - et mitte ideest võõrduda. Seekord püüan pakkuda uut ja innustavat sissevaadet oma kööki lugejale, kes on juba harjunud kõdunevate puuviljade ja vohava hallitusega ning kelle hing ihkab midagi... teistsugust.

Juuksekarvad. Pliidil:

Aknalaual:

Ja igal pool mujal. See vist tarvitseb natuke seletamist.

Ühel möödunudtalvisel ööl minu köögis toimunud privaatsümpoosionil leidis kaassümposiant (hm?) Helen: tema soeng vajaks hädasti kõpitsemist. Selle heraklesliku või täpsemini deliilaliku vägiteoga pidin muidugi hakkama saama mina kui sümposiarh (vaat see sõna on vist tõesti kohe päriselt olemas), kuna kedagi teist läheduses ei olnud. Ilutoimingud ei ole õieti minu forte, aga vastu vaielda ei kõlvanud. Tõin kuulekalt kapist puhta rätiku, mässisin Heleni sinna sisse, et karvad tema õrnu õlgu ei rüvetaks, ja tegin kääridega paar sümboolset liigutust. Siis ütles mu julgus üles ja valetasin väriseval häälel, et "nüüd on vist korras". Taktitundeliselt lohutas Helen, et ega ma ei pea rohkem midagi tegema, kui see tõesti minu jaoks nii raske on. Sümpoosion võis jätkuda. Rätiku harutasin ohvri ümbert lahti, voltisin viisakalt kokku ja asetasin raamaturiiulisse. Umbes samadel kaalutlustel nagu eestlane säilitab surnud varest - äkki läheb tarvis.

Möödus mitu kuud, talvest sai kevad ja Heleni soeng jõudis juba mitu korda muutuda. Ühel päeval tuli mulle pähe jumalavallatu mõte köögirätik välja vahetada. (Jälle leiab kinnitust, et ei tasu asja ees, teist taga hakata kodus midagi surkima. Sellest ei tõuse head. Oma usinust tuleb taltsutada.) Silmasin midagi raamaturiiulis. "Mis see's on?" mõtlesin ma. "Ena imet, käterätik, näh. Paistab puhas kah olevat. Seda mul ju just tarvis läkski! Vaata kui kena." Võtsin pahaaimamatult rätiku ja riputasin kööki varna otsa. The rest is history.

On ju uutlaadi nilbus? Või ei piisa sellest? Tahaks midagi veel? Vaadake siis karvu koogipuru sees:

Ma õieti ei teagi, kuidas nad sinna said. Ma... ei taha teada. Ma ei taha sellest rääkida. Eks seesinane oligi rohkem nagu reklaamiv ja pinget kruviv sissekanne, sest kõigi ootuste järgi saab järgmiseks külalisesinejaks siin bläägis olema just nimelt seesama meile nüüd juba tuttav kaassümposiant. Püsigem lainel!